Mängulisus aitab klassi ühtseks mesilaspereks muuta
Mida vähem on klassis killustumist ja mida paremini õpilased üksteist tunnevad, seda sõbralikum on õhkkond.
Klassijuhataja amet ei sobi kõigile. Mõni väga hea aineõpetaja võib öelda, et pandagu talle parem tunde juurde, aga klassijuhatajaks ta hakata ei taha. Ja see on arusaadav, sest uue klassi puhul ei pruugi olla tegemist ühtselt hingava mesilasperega, vaid pidevalt muutuva organismiga, mida tuleb juhtida, hoida, kaitsta ja armastada. Olen saanud klassijuhataja kogemuse nii algklassidest kui põhikoolist ja võin kinnitada, et esimene õpetaja, kes ongi ju tavaliselt klassijuhataja, teeb üliolulist tööd – ta laob vundamendi klassi edaspidistele suhetele ja väärtushinnangutele.
Lastevanemad
Pole kahtlustki, et esimene õpetaja on ülioluline ka lastevanemate jaoks, kellest võivad saada klassijuhataja head koostööpartnerid. Nägin seda, kui hakkasin üritustele emasid-isasid kutsuma. Nii said nad vabas õhustikus paremini tuttavaks nii minuga, oma lapse klassikaaslastega kui ka teiste vanematega. Vahel jätsin vanemad omaette, olin näiteks lastega aulas mingil õpilasüritustel, emad-isad said samal ajal klassis kohvi juua ja kringlit süüa ning omavahel juttu ajada. Kui pered üksteist tunnevad, siis on ka klassijuhataja elu lihtsam. Näiteks õpilaste suurema tüli korral saan kutsuda lahenduse otsimise juurde mõlema osapoole vanemad. Konfliktiolukorras kipume ikka süüdistama ja sildistama, aga kui vastas istub hea tuttav, siis keskenduvad pered pigem lahenduse leidmisele.
Algklassides tegutsedes sain selgeks sellegi, et ka kõige nooremaid ei maksa alahinnata ning tunniväliste ettevõtmiste organiseerimisest eemale jätta. Isegi esimese klassi lastes saab arendada korraldus- ja ettevõtluspädevust. Kui oli tulemas klassiõhtu, moodustasime õpilastest korraldusmeeskonnad, mille eesotsa määrasime tiimijuhid. Iga grupp vastutas millegi eest, et pidu õnnestuks, olgu see siis muusika, klassi kaunistamine, söök või mängude korraldus. Pärast arutasime, mis läks korda, millega tekkis probleeme, mida saab teinekord teistmoodi teha. Loomulikult hoidsin klassijuhatajana kogu korraldusprotsessil silma peal ja kohtusin vahepeal tiimijuhtidega, et olla kursis, kuidas ettevalmistused lähevad. Järgmise ürituse puhul moodustasime juba uued tiimid, ikka nii, et vastutusalad vahelduksid. Aga võtmesõna oli just see, et toreda ürituse toimumine on meie kõigi ühine eesmärk. Kui algkooli ajal osatakse koostööd teha, läheb klass ka põhikooliastmes edasi ühtse ja üksteisest hoolivana.
Kokkulepped paika!
Mõistagi tuleb arvestada, et klass koosneb paarikümnest isiksusest ja paika loksunud dünaamika võib kergesti muutuda. Piisab sellest, kui tuleb uus õpilane või keegi läheb ära – terve kollektiiv võib hakata teistmoodi käituma, kusjuures mitte alati paremini. Sellepärast sõlmisin enne üritusi koos klassiga kokkulepped. Alates sellest, kes üritusel osalevad. Vahel jäävad õpilased omavahel suhtlema ka pärast seda, kui üks neist vahetab kooli, ja siis tahetakse kunagine klassikaaslane üritustele kaasa võtta. Samas võib see teisi häirida. Klassijuhatajana soovin, et meie üritused kasvataksid eelkõige ühtsustunnet. Samal põhjusel on mõistlik seada reegliks, et üritus tähendab koosolemist ja koos tegutsemist. Kui üritus toimub koolis, ei tähenda see, et õpilased valguvad maja peale laiali ja õpetaja otsib neid taga. Koridorides jooksmise aega võib muidugi ka olla, aga enne tuleb üheskoos paika panna kellaajad, millal kõik tagasi klassi kogunevad – mängudeks, viktoriiniks, filmivaatamiseks ja muudeks ühisteks tegevusteks. Kõik need kokkulepped on vaja sõlmida enne ürituse algust ja koos läbi arutada.
Tänapäeva palju reisinud ja näinud lastele põnevat tegevust pakkuda võib esiotsa tunduda väga keeruline ülesanne. Õnneks asi siiski nii hull pole, nendega koos saab väga toredaid asju teha. Olen ka õpilaste enda käest küsinud, mida neile meeldiks teha, ja võimalusel nende mõtteid arvestanud. Kõige rohkem tahetakse muidugi minna välismaale ekskursioonile, ja siin on murekoht, mida osa praeguse aja lapsi ei mõista: see pole igale perele jõukohane. Mõnikord jõudsime kulukama ürituse puhul lastevanematega kokkuleppele, et need, kel oli võimalik, panustasid rohkem raha. Rahateema on keeruline ja paneb klassijuhataja mõnikord raskesse olukorda, kuid mina olen jäänud seisukohale, et ükski õpilane rahapuudusel ühistest tegemistest kõrvale jääda ei tohi. Siis teeme juba kõik koos midagi muud.
Mõtete päevik kui suhtlemis- ja eneseanalüüsi vahend
Osal õpilastest on raske oma mõtteid suuliselt avaldada, seega võtsin kasutusele mõtete päeviku. Iga klassijuhatajatunni lõpus kirjutavad õpilased sinna oma mõtteid – olgu selleks möödunud sündmuse meenutamine või hoopis mitmesuguste olukordade analüüs ja reflekteerimine. Sellisel moel hoian nende tegemistel ja mõttekäikudel silma peal ning saan ka olulise sisendi, millele järgmises klassijuhatajatunnis rohkem tähelepanu pöörata. Päevikud on minu juures hoiul ning keegi peale minu neid lugeda ei saa. Põhikooli lõpus annan need õpilastele ning nii saavad noored endale toreda mälestuseseme.
Mänguliselt klassi killustumise vastu
Kui fantaasia tööle panna, saab ka lihtsate vahenditega põnevaid tegevusi korraldada. Lugemisööl ööbisime klassiruumi põrandal ja lugesime raamatuid. Filmiõhtud. Oleme käinud matkamas ja mänginud bowling’ut. Ühisüritustel saab panna omavahel suhtlema ja koostööd tegema ka õpilased, kes muidu ühte sõpruskonda ei kuulu. Mul on aegade jooksul olnud paar just selle eesmärgiga projekti. Näiteks kui tavaliselt selgitatakse loosiga välja, kes teeb kellele klassis jõulupaki, siis meie loosisime igale õpilasele ühe klassikaaslase, kellele ta hakkas salajaseks jõulupäkapikuks. Päkapikk pidi tegema seda, mida tema amet kohustab – varjatult jälgima endale määratud kaasõpilast. Oma tähelepanekute põhjal tegi igaüks päkapikukirja, kus kirjeldas, mida nägi, ja jagas kiitust hea käitumise eest – eesmärk oligi keskenduda just heale. Kui pühade eel need kirjad kätte jagasime, oli rõõmu ja elevust palju. Samal põhimõttel saab jagada sõbrapäeva kaarte.
Väga toredaks kujunes fotojaht. Ka siin loosisime paarid (loosimine on just seetõttu hea, et kokku võivad juhtuda õpilased, kes muidu omavahel kuigivõrd ei suhtle), kes said kõik ülesande käia mööda Tartut, valida linna pealt kolm kohta ja teha seal foto, nii et paarilised ka ise peal oleksid. Pildid saatsid nad mulle ja vaatasime neid pärast klassiõhtul. Päris mitu last ütles, et avastas toreda kaaslase oma paarilises, keda ta varem eriti ei tundnudki. Mida vähem on klassis killustumist ja mida paremini õpilased üksteist tunnevad, seda sõbralikum on õhkkond.
Klassijuhatajalt eeldatakse koolikiusamise varajast märkamist ja üldiselt ongi õpilastega suheldes ja neid jälgides võimalik näha, kas mõne lapse vastu ollakse üleolev. Saab tajuda klassi üldist dünaamikat. Ma olen vestlemise usku. Kui mu klassis tekkis konflikt, rääkisin esmalt ühe-, siis teise osapoolega ja lõpuks mõlemaga korraga. Minu arust ongi suhtlemine klassijuhataja töö kõige olulisem osa. See on ka põhjus, miks meie arenguvestlused kestsid poolteist tundi. Et arenguvestlusel viibivad enamjaolt ka lastevanemad, on see võimalus tutvustada neile tänapäevast õpikäsitust ja anda laiemat tagasisidet, kui näitavad hinded. Paljude lastevanemate jaoks on hinded endiselt olulised, seepärast püüan selgitada, et tähtsam on protsess. Me ei keskendu sellele, miks õpilasel on matemaatikas vilets seis, vaid sellele, kuidas ta õpib. Arenguvestlusel on mul võimalik tutvustada mitmesuguseid õpistrateegiaid ja saame kõik koos arutada, kuidas õppida tulemuslikult. Ja sedagi, kuidas last heade tulemuste puhul tunnustada. Mina leian ikka, et tunnustada tuleb pingutuse, mitte hinnete eest. Hindesurve ei ole üldse hea motivaator, nii õpib inimene hirmust, mitte uudishimust.
Soovitan proovida võtet, mida olen arenguvestluse lõpetamisel kasutanud. Nimelt palun pärast kooliteemaliste juttude lõppemist nimetada lapsevanemal kolm asja, mis talle tema lapse juures meeldivad. See üllatab neid. Ja paneb mõtlema. Ning sealt tuleb väga ilusaid vastuseid. Võib-olla pole laps varem kuulnudki, mida ema ja isa tema juures hindavad. Siis palun sama teha õpilasel – öelda, mis talle tema vanema juures meeldib. Nii lõpeb meie kohtumine hea energia ja positiivse noodiga, mis on edaspidises koostöös kasuks.
VIIVIKA KESKKÜLA
- Viivika Keskküla on haridusentusiast, klassijuhataja, II ja III kooliastme loodus- ja inimeseõpetuse ning käsitööõpetaja, haridusmentor, SA Kiusamisvaba Kool koolitaja ning TÜ alustava õpetaja tugiprogrammi üks rühmajuhtidest.
- Ta on lõpetanud Harno programmi „Õpetaja – hariduse kõneisik“ viienda lennu, rääkinud taskuhäälingus Õpime Koos maailmaharidusest ja õpetajate häälehoiust, osalenud mitme hariduskonverentsi vestlusringis, avaldanud mõtteid kooli ja kogukonna koostööst ning jaganud vanematele soovitusi, kuidas lapsi distantsõppe ajal paremini toetada.
KOKKULEPE
5.d klassijuhataja Viivika Keskküla ja 5.d poisid (nimede loetelu) sõlmivad omavahel kokkuleppe, mis hõlmab perioodi 5.–13. detsember 2019. Ühiselt on kokku lepitud järgmises.
- Poisid ei naera kellegi üle, kes vastab õpetaja küsimustele ebatäpselt.
- Kui õpetaja kedagi korrale kutsub, siis poisid ei korda õpetaja öeldut.
- Õpilasi on informeeritud, et neile on klassi tüdrukute seast valitud „spioonid“, kes oma isikut reetmata neid jälgivad. Tüdrukute ülesanne on anda poiste käitumise kohta õpetajale tagasisidet, aga nad ei tohi sekkuda poiste käitumisse. Õpetaja võib teha igale õpilasele ühe hoiatuse, ilma et see kokkulepet mõjutaks.
- Kui nimetatud perioodil suudetakse kokkulepet pidada, siis järgneb sellele ühine külaskäik poiste valitud ajal neile huvipakkuvale kinoseansile.
- Sarnaseid kokkuleppeid sõlmitakse ka edaspidi. Kui poisid tõestavad, et suudavad kokkuleppest kinni pidada, toimub kevadel klassiöö.
- Kokkulepe on sõlmitud 4. detsembril 2019.
- Kokkuleppe sisu on konfidentsiaalne ning pole mõeldud kolmandatele osapooltele avaldamiseks.
(Õpetaja ja poiste allkirjad)
Midagi nii veidrat nagu on kokkuleppe 3. punkt ei kohanud ma isegi nõukogude ajal.