Marika Veisson: „Vanemad võiksid rohkem teadvustada, kui tähtis on toetada lapse arengut“
Tervelt 25 aastat, aastatel 1996–2021 uuris Tallinna Ülikooli emeriitprofessor Marika Veisson kasvukeskkonna mõju lapse intellekti arengule ning isiksuse kujunemisele. Tegu on esimese longituuduuringuga Eestis, mis kestis alates laste sünnist kuni 25-aastaseks saamiseni. Marika Veisson tunnistab, et see uuring on olnud tema südamele ja meelele kõige olulisem ning ta on pühendanud sellele tuhandeid tunde oma elust. Hiljuti andis ta ka välja raamatu, mis annab ülevaate uuringust ning toob lugejateni uuringus osalenud 44 andeka noore lood.
Marika Veisson, miks see teema teile huvi pakkus?
Olen lõpetanud Tartu Ülikoolis nii defektoloogia kui ka psühholoogia eriala ning töötanud kümme aastat logopeedina ja viis aastat koolipsühholoogina. Huvi lapse arengu vastu saigi alguse sealt. Koolipsühholoogina õpilastega teste tehes tekkis huvi uurimistöö vastu. Huvist teadustöö vastu läksin 1988. aastal tööle Tallinna Ülikooli. Minu esimene uurimisteema oli seotud erivajadusega lastega ning sel teemal kaitsesin Göteborgi ülikoolis ka oma doktoritöö. Mäletan, et nähes 1995. aastal Ateenas psühholoogia konverentsil osaledes Nancy Bayley välja töötatud testi, mis võimaldab testida 1–42 kuu vanuse lapse kognitiivset ja motoorset arengut, tekitas see suurt huvi. Tänu ülikooli tollasele rektorile Talis Bachmannile, kes psühholoogiaprofessorina mõistis taolise uuringu olulisust, saime testi ostmiseks raha. Eesti oli Ida-Euroopa riikidest esimene, kes selle testi tellis. Uurimisgruppi kuulusid minuga koos professorid Maie Vikat ja Voldemar Kolga, Eesti Lastekaitseliidu president Ene Tomberg ning samuti minu tollase eelkoolipedagoogika ja lapsepsühholoogia kursuse üliõpilased Ingrid Tuisk, Merit Laane, Veronika Vallner ja Airi Veber, kellele kõigile olen nende suure panuse eest väga tänulik.
Kuidas selline suur ja mahukas uuring läbi viidi?
Uuringu viisime läbi mitmes etapis. Esimeses etapis saatsime naistenõuandlate kaudu küsimustikud last ootavatele emadele ja isadele. Saatsime välja 738 kirja, täidetud küsimustikke saime tagasi 444.
Uuringu teises etapis testisime lapsi alates esimesest elukuust kuni kolmeaastaseks saamiseni Bayley Scales of Infant Developement II ehk BSID II testi abil. Nõusoleku lapse testimiseks andis 129 peret. Testisime kõiki lapsi esimesel eluaastal kord kuus, teisel eluaastal kolme kuu tagant ja edasi iga poole aasta tagant. Testi tegemise protsess oli üsna ajamahukas ning kohver, millega ma mööda Eestit ringi sõitsin, väga raske. Bayley test ongi mõeldud imikute ja väikelaste kognitiivse ja motoorse arengu ning käitumise hindamiseks ning sellega saab hinnata eale vastava arengu taset, samuti määratleda andekaid lapsi. Testi autoril Nancy Bayleyl kulus selle testi väljatöötamiseks 42 aastat. Praeguseks on olemas ka testi kolmas versioon, mis on laste arengu hindamiseks kasutusel nii Tartu kui ka Tallinna lastehaiglas.
Kolmandas etapis testisime 3–7-aastasi lapsi Wechsleri testi abil. See sisaldab 12 alatesti matemaatilise mõtlemise, keelest arusaamise, loogika jne mõõtmiseks. Selles etapis liitus uuringuga Kristina Nugin, kes kaitses ka doktoritöö.
Neljas etapp toimus 2012. aastal, kui lapsed olid jõudnud põhikooli lõppu. Otsisime üles ja kutsusime osalema kõiki lapsi, kes olid varem teinud Bayley ja Wechsleri testi. Osales 102 last, kellele tegime Raveni intelligentsuse testi – see on mitteverbaalne kujundite test, milles on 60 ülesannet.
Viimane, viies etapp leidis aset aastatel 2019–2021, mil ma tegin juba täiskasvanud noortega intervjuud ja panin need lugudena kirja. Kirjutasin intervjuu sooviga kõigile 102-le, kes olid eelnevates etappides osalenud. Intervjuuga olid nõus 44 noort. Uuringu tulemuste põhjal võin öelda, et kõik need 102 last, kes meie testides olid osalenud, olid keskmisest kõrgema IQ-ga andekad ja võimekad lapsed.
Millega seda seletada?
Üks heade tulemuste põhjus oli vanemate motiveeritus. Vanemad, kes algusest peale olid nõus uuringus osalema, olid ise väga huvitatud. Nad viibisid lapse uuringu juures, osalesid seminaridel, mida me vanematele korraldasime. Arvan, et üks oluline põhjus, mis laste arengut soodustas oligi, et vanemad teadlikult tegelesid lapsega ja arendasid teda, tänu millele uuringu käigus laste IQ pidevalt tõusis.
Seda kinnitavad ka noortega tehtud intervjuud. Kõik need 44 noort, kellega ma vestlesin ja kelle lood raamatust leiab, on kaugele jõudnud: 38 neist on omandanud kõrghariduse, neli õpib doktorantuuris, kõik on leidnud oma tee. Nad on laia silmaringiga ja mitmekülgsed: loevad palju, tegelevad spordiga, mängivad mitmesuguseid muusikainstrumente, laulavad. Eriti üllatas mind, kui arukalt oskasid noored analüüsida oma lapsepõlve, suhteid perekonna ja õpetajatega ning arutleda ühiskondlike teemade üle.
Andekuse puhul saabki vaadata kaht aspekti: üks on intellektuaalne andekus ehk võimekus, teine on erivõimed. Neil lastel on olemas mõlemad. Uuringus mõõtsime intellektuaalset võimekust, aga intervjuude põhjal võin öelda, et nad on ka eriandekad – kes kirjutab, kes näitleb, kes laulab või mängib mõnd instrumenti.
Kui lapsed olid viieaastased, vaatasime ka seost loovusega. Tuli välja, et osa intellektuaalselt võimekaid lapsi olid väga loovad, kuid oli neid, kes olid intellektuaalselt võimekad, aga kelle loovus oli madalam. Loovatel lastel oli esiplaanil uudsuse moment, nad tahtsid kõike teha alati omamoodi ja lähenesid asjadele originaalselt.
Kas lapse anne võib jääda märkamata?
Võib juhtuda küll, et annet ei tunta ära. Näiteks suures koolis ja klassis ei pruugi õpetajad lapse annet märgata.
Mul on sellega seoses ka isiklik kogemus. Lapsena käisin väikeses Varstu maakoolis, kus matemaatikaõpetaja Heino Savi tegi minu ja ühe teise tüdrukuga eksperimendi, nimelt õppisime kahe aasta matemaatika selgeks ühe aastaga. Ta märkas meie huvi. Kui tulin Tallinna kooli, sellega ei arvestatud. Pidin selle klassi matemaatikat uuesti õppima ja minu huvi aine vastu kadus.
Erivõimed võivad jääda märkamata, kui laps soodsasse keskkonda ei satu. Siin on hästi oluline roll just muusika- ja spordikoolidel ning huviringidel. Tähtis on, et treenerid ja ringijuhid andekaid märkaksid ja nendega tegeleksid. Arvan, et kõiki meie tippe mis tahes alal – on see muusika, sport, teater või kirjandus – on keegi märganud. Kui last kõigil tasanditel – kodus, koolis, huvikoolis – toetatakse, on kõik hästi.
Äärmiselt oluline on ka õpetaja ja lapsevanema koostöö. On tähtis, et nii lapse õnnestumisi kui ka probleeme märgataks ja neist räägitaks.
Millised tegurid lapse intellekti kujunemist kõige enam mõjutavad?
Uuringu põhjal saab öelda, et intellekti kujunemist mõjutavad paljud tegurid, aga otsustav tähtsus on kasvukeskkonna potentsiaalil. Lapse arengut mõjutavad vanemate hoiak ja haridus, vanemate omavahelised suhted, isa osalemine lapse kasvatamisel, vanemate sotsiaalne staatus, elukoht, kodune füüsiline ja vaimne keskkond ja palju muud. Uuring kinnitas, et mida rohkem lapsele ette loetakse, seda kiiremini tema kõne areneb ning seda intelligentsem ta on.
Kas kodu mõjutab last rohkem kui lasteaed ja kool?
Noortega tehtud intervjuude põhjal võin öelda, et nemad ise pidasid koduse kasvukeskkonna mõju lasteaiast ja koolist olulisemaks. Paljud rõhutasid head läbisaamist peres ja vanemate toetust: meenutati ühiseid lõunasööke, väljasõite, reise, matku, mis kõik peret liidavad. Pere roll on hästi oluline. Eriti kiitsid lapsed oma emasid, kes ongi Eestis laste kasvatamisega rohkem seotud kui isad. Samas oli ka lahutatud peredest noori, kes ütlesid, et hoolimata sellest, et pere ei elanud koos, on neil väga hea kontakt oma isaga, kes toetas ja tegeles lastega.
Kiidusõnu öeldi ka oma lasteaia ja kooli kohta. Meenutati ühiseid pidusid ja muid toredaid tegemisi, õues mängimist, huviringe.
Mida sellest uuringust tasub teadmiseks võtta?
Uuring kinnitas, et kasvukeskkond on sama tähtis kui kaasasündinud eeldused. Paljud varasemad uuringud on jõudnud samale järeldusele. Minu jaoks oli kõige väärtuslikum, et saime uurida üht ja sama seltskonda pika aja jooksul. Kõige huvitavamad on nende noorte lood, just see, kuhu nad on välja jõudnud ja mida elust arvavad.
Noorte lugudest tuleb hästi välja kasvatuse tähtsus, millest viimasel ajal vähe räägitakse. Praegu rõhutatakse rohkem õppimist, kasvatus aga on laiem mõiste, kusjuures mõlemad on olulised. Küsisin ka noortelt, mida nemad kasvatuse all silmas peavad ja milliseid väärtusi hindavad. Vastused olid väga läbimõeldud ja arukad.
Võib öelda, et see uuring rõhutab iseenesestmõistetavaid asju, mida on ilmselt ikka ja jälle vaja üle korrata. Neid kas ei teata või ei taheta teada, sest pered pühendavad lastele ja kodusele kasvatusele liiga vähe aega.
Vanemad võiksid rohkem teadvustada, kui tähtis on lapse arengut toetada, et tema eeldused ei jääks välja arendamata.
Mida oleksite tahtnud võimalusel veel uurida või teisiti teha?
Uuring on tehtud tudengite abiga. Olen juhendanud ülikoolis seitset doktoritööd, ligi 50 magistritööd ja umbes 150 bakalaureusetööd ning tudengid tegidki seda kas oma bakalaureuse-, magistri- või doktoritöö raames.
Kui meil oleks tookord olnud eraldi uurimisgrupp ja uuringu läbiviimiseks rohkem raha, oleksin tahtnud uurida suuremat hulka lapsi ja töötada välja Eesti oma normid, milleks meil lihtsalt jõudu ei jätkunud. Lähtusime laste tulemuste hindamisel välismaa normidest.
Kus raamatut „Kasvukeskkonna mõju lapse ja nooruki intellekti arengule ning isiksuse kujunemisele 25-aastaseks saamiseni: andekate lood“ lugeda saab?
See on raamatukauplustes müügil. Raamatukoguaasta puhul kinkisin 300 eksemplari ka raamatukogudele, samuti jagasin oma raamatuid Tallinna Ülikooli alushariduse eriala vilistlaskonverentsil osalejatele kingituseks. Mõistagi kinkisin raamatu ka kõigile 44 noorele, kelle lugu on raamatus kirjas. Raamatut tehes tuli mõte, et paljud vähemate võimalustega perede andekad lapsed vajaksid õpingutes rahatoetust, mistõttu pakkusin Eesti Kultuuri kojale välja andekate laste ja noorte fondi loomise idee.
13. novembril Alexela kontserdimajas annetekoja üritusel kuulutas juhatuse liige Pille Lill selle välja. Kes soovib andekaid noori toetada, võib kanda raha MTÜ Eesti Kultuuri Koja arveldusarvele EE192200221068284605 märgusõnaga „andekate laste ja noorte fond“.
Kolleegid!
Ühes tõelises koolis ei jää küll lapse ANDED avastamata… Kui see nii on, siis on tegemist pealiskaudsete (mitteprofessionaalsete) õpetajatega, kes ei oska või ei suuda panna last TÕSISELT TÖÖLE … Anne avaldub protsessis! Ja tubli laps väikses maakoolis ei pruugi suure koolis enam silma paista.
Ja mis on “kasvukeskkonna potentsiaal” või “toetamine”(moesõna!)? Ükski lapsevanem ega õpetaja pole osanud toetamise mõistet avada. Või kuis arendati lapsi veel 50 aastat tagasi (kui seda sõnagi ei kasutatud seoses arenguga), aga… noorte IQ oli kõrgem.
P.S. Eriti tähendusrikas on aga artikli viimane lõik …
Võiksin lugejateni tuua vähemalt saja endise õpilase intellekti arenemise, elus hakkamasaamise ja edukuse erengu lood ilma igasuguste keerukate nimetustega uuringuteta.
Ja seda puhtalt kogemuslikult, reaalseid sündmusi analüüsides, isiklikke vestlusi ja kontakte vaagides. Ja mitte ainult, vaid analüüsides ka nende õpilaste vanemate panust nende arengusse panustades. Välja koorub muster, kus laste arengu starteriks on perekond ja seda toetab ka heas mõttes geneetiline seaduspärasus, mis annab vanematele õigustatud ootused ühes või teises valdkonnas edu savutamiseks.
Muidugi toetavad vanemad oma laste edasist arengut, neid valikkoolidesse paigutamisel jne.
Teine tasand on nende õpilaste puhul, kellel pole selliseid võimekaid vanemaid. See on õige,et andekaid märgatakse kõigis koolides. Küsimus on selles, kas nende vanematel on tahtmist ja võimalusi neid edasi suunata?
Ja nende õpilaste suhtes ei ole areng kahjuks garanteeritud!