Mida ootab õpetaja 2023. aastal ametisse astuvalt Riigikogult ja Vabariigi Valitsuselt?
5. märtsil 2023 toimuvad Riigikogu valimised. Pärast seda teeb vabariigi president valimised võitnud partei juhile ettepaneku moodustada uus Vabariigi Valitsus ning luuakse koalitsioon. Valitava Riigikogu koosseis ning kujunev valitsuskoalitsioon on suurel määral kujundatav, lähtudes valijate tahtest.
Olulisel kohal on erakonnajuhtide suutlikkus koalitsioon luua. Aeg on näidanud, et valitsused võivad olla väga omanäolised ning kõigil neil on oma tugevused ja nõrkused.
Venemaa agressioon Ukrainas tõstis 2022. aastal üheks peamiseks aruteluteemaks Eesti Vabariigi julgeoleku küsimuse ning euroopalike väärtuste eest seismise vajaduse. Suurele osale Eesti ühiskonnast ja Euroopast on üheselt mõistetav, et sõda Ukrainas on meie kõigi võitlus õiguse eest valida oma riigi tee ning partnerid rahvusvahelises koostöös. See on sõda, et säilitada õigus elada turumajanduslikus õigusriigis, kus on vaba meedia, reaalne ja toimiv demokraatia.
Eelseisvatel Riigikogu valimistel saab välisjulgeoleku kõrval kandvaks teemaks haridus, sest haridussüsteemi kaudu kujundame tuleviku Eestit. Meie suurim ressurss on inimesed, kelle väärindamisest sõltub tuleviku Eesti olemus ja käekäik. On ju haridus õppekavadega ette nähtud teadmiste, oskuste ja vilumuste, väärtuste ja käitumisnormide süsteem, mida ühiskond tunnustab.
Kui soovime elada toimiva demokraatiaga õigusriigis, siis peame seda ühiskonda iga päev taaslooma.
Murranguline reform
Praegu toimetav Riigikogu valiti märtsis 2019. Tol korral kõneldi valimisdebattidel haridusteemadest oluliselt vähem kui viimase kolme aasta jooksul. Reformierakond, Isamaa, EKRE ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond tõid esile vajaduse minna üle eestikeelsele haridusele. Seejuures Isamaa ja EKRE rõhutasid, et senised vene õppekeelega koolid peaksid eraldiseisvate koolidena minema üle eestikeelsele õppele. Sotsiaaldemokraadid pakkusid, et lahenduseks võiks olla n-ö koosõppivkool, kus vene ja eesti kodukeelega õppijad jagaksid õpiruumi. Reformierakond rõhutas, et eestikeelne haridus peaks algama juba alusharidusest. Keskerakond eestikeelsele õppele üleminekut ei toetanud, kuid pidas vajalikuks pakkuda muukeelsetele head eesti keele õpet.
Arvan, et ükski erakond ei uskunud aastal 2019, et 2022. aasta detsembris võetakse Riigikogus vastu seadusemuudatused, mis on vajalikud täielikuks üleminekuks eestikeelsele õppele. On ju selle reformi vajadusest kõneldud juba enam kui 30 aastat. Jagan haridus- ja teadusministeeriumi seisukohta, et eestikeelsele õppele üleminek annab kõigile Eesti lastele, olenemata emakeelest, võimaluse omandada kvaliteetne eestikeelne haridus, mis toetab Eesti riigiidentiteedi kujunemist, suurendab ühiskonna sidusust ning vähendab nii hariduslikku kui ka sotsiaalmajanduslikku segregatsiooni.
Kahtlemata on eestikeelsele õppele ülemineku otsus viimaste kümnendite üks murrangulisemaid reforme Eesti hariduspoliitikas. Iga uuendus vajab elluviimiseks aga ressursse. Selle reformi läbiviimise võtmeisikud on professionaalsed õpetajad ning neid toetavad koolijuhid ja tugispetsialistid. Suurepärast metoodilist repertuaari omavad õpetajad on need, kes kujundavad nii vaimse kui ka füüsilise õpiruumi, kus eestikeelne õpe realiseerub.
Samas teame, et meil on nappus kõigist, nii visiooniga koolijuhtidest, professionaalsetest õpetajatest kui tugispetsialistidest. Seega muutub eestikeelne õpe tõelisuseks üksnes siis, kui kõik erakonnad, kes toetasid reformi läbiviimist, hakkavad haridusvaldkonda paigutatud ressursse nägema kui investeeringuid. Peaministri erakonnal lasub siin suur vastutus.
Omanäolised ministrid
Perioodi 2019–2023 jääb kolm erakordselt omanäolise käekirjaga haridus- ja teadusministrit. Mailis Repsi suurimaks teeneks jääb ülivõimsa debati algatamine õpitulemuste välishindamise teemal. Tema poliitika aitas õpetajate ühendustel kujundada tiheda koostöövõrgustiku ning leida oma hääle õpilastele pakutava kvaliteetse hariduse eest seismisel. Mailis Repsi ajal hakati tegema ka haridusvaldkonna 2021–2035 arengukava, mis, tõsi küll, veel 2020. aasta varakevadel ei sisaldanud rõhuasetust õpetajate järelkasvu küsimusele.
Väga paljud õpetajate ühendused toetasid Liina Kersna saamist haridus- ja teadusministriks. Õpetajad soovisid, et haridusminister pühenduks nende valdkonnale ja süveneks sisusse. Kindlasti oli üsna väljakutserohke olla minister koalitsioonis, kus sinu partneriks oli erakond, kes nägi seda ministriportfelli pigem enda erakonnale kuuluvat. Liina Kersna aega jääb haridusvaldkonna arengukava 2021–2035 kinnitamine, töö õppekavade arendamisega, ettevalmistus eestikeelsele õppele üleminekuks.
On märgiline, et Liina Kersna ajal tõusis ministeeriumis kantsleriks kasvatusteaduste doktor Kristi Vinter-Nemvalts. Kahtlemata jääb seda aega meenutama ka n-ö võitlus koolide avatuna hoidmise nimel. Haridusrahvale pole saladus, et viimastel aastatel on haridus- ja teadusministeeriumis toimunud väga suur kaadrivahetus. Uued tuuled on tihti vajalikud. Oluline on jälgida, et lõpuks ei oleks ministeeriumi ruumides ainult tuul, mil puudub võime meenutada olnut. Samas alustas nii oma tööd 1992. aastal Mart Laari juhitud Vabariigi Valitsus ning Eestis läks üsna hästi.
Tõnis Lukase käekirja iseloomustab pikaaegne kogemus, teadlikkus eelnevast ja tasakaalukus. Juhtinud ka kultuuriministeeriumi, oskab ta tihendada kahe ministeeriumi koostööd. Asuvad ju õpetajadki, kes koos oma õpilastega õpivad muuseumides, arhiivides, kirikutes ja/või teatrites, sisuliselt kahe ministeeriumi haldusalas. Tõnis Lukase tugevus on õpetajatöö kogemus ning suutlikkus hoiduda hariduse valdkonnas mitmesugustest moevooludest.
Õppimine on süsteemne töö, mis nõuab pühendumist ja pingutust. Minister teab seda ning julgeb avalikus ruumis ka välja öelda. Tõnis Lukase pärandiks jääb välishindamise debati suurepärane kokkusidumine, pika töö tulemusena (2016–2020, 2021–2022) valminud uute õppekavade kehtestamine, ülikoolidega halduslepingute sõlmimine ning Liina Kersna alustatud eestikeelsele õppele ülemineku seaduseelnõu viimine Riigikokku.
Eesti Vabariik on parlamentaarne riik. Ministeeriumidest kõrgemal positsioonil asub Riigikogu, kelle seadused on Vabariigi Valitsuse ja ministri määruste suhtes ülimuslikud. Ma arvan, et Riigikogu fraktsioonide, eriti Riigikogu kultuurikomisjoni ja õpetajate ühenduste nii tihedat ja sisulist koostööd ei osanud kumbki osapool enne 2019. aastat oodata. 2020. aastal kõneldi õpetajate järelkasvu nappuste põhjuste ja võimalike lahenduste teemal ning selle pinnalt arutleti Riigikogu täiskogul novembris 2020 olulise tähtsusega riikliku küsimusena teemal „Õpetajate järelkasv ja õpetajaameti väärtustamine kui Eesti riigi jätkusuutlikkuse alustala“. Siit omakorda tõukus Riigikogu kultuurkomisjoni 12. märtsi 2021 aasta pöördumine Vabariigi Valitsuse poole, kus pakuti mitmeid lahendusi õpetajate järelkasvu põuale. Kõik need eeldavad investeeringuid haridusse.
Kokkuvõttes ootavad õpetajad, et 2023. aastal tööd alustav Riigikogu ja Vabariigi Valitsus lahendaks õpetajate järelkasvu põua küsimuse. Järelkasvu olemasolu tööturul näitab, kas leidub inimesi, kes on valmis konkreetset tööd, olgu see nii keerukas kui tahes, ühiskonnas makstava tasu eest tegema.
Aastatepikkune statistika tõestab, et Eesti Vabariigis soovivad üksikud inimesed omandada magistriharidust üldhariduskooli aineõpetajana. Tagamaks õpetajate järelkasvu, on vaja kvalifikatsioonile vastavatele õpetajatele maksta adekvaatset töötasu. See eeldab õpetajate reaalpalga hüppelist tõusu, mida 2023. aasta eelarve ette ei näe. Samuti tuleks õpetajate töötasu oluliselt diferentseerida.
Aituma, noor KOLLEEG!
Aga tundub, et hakkate juba “kohanema süsteemiga”… Mõned aastad tagasi olite oma ÕIGETE põhimõtete esitamisel konkreetsem! Uuelt Riigikogult ja Valitsuselt ei maksa küll midagi uut oodata, sest seal pole ju keerukat õpetajatööd tundvaid inimesi (väidan seda oma elukogemuse tõttu). Kõige ohtlikum ongi, kui õpetajaid hakkavad “õpetama” kõrgete tiitlitega poliitikud jne (kirjutavad tänaseski Õp.Lehes). Miks me ei taha süveneda minister Eiseni aega? – ÕPETAJAD teaduse ja aruka täienduskoolituse juurde! Mõtlemisvõimetu-asjatundmatu inimene ütleb vaid – nõukaaegne…
Eiseni aega (1960-80) pole lihtne soovitada isegi asjatundjal, sest… TEADUS on õpetajakoolitusest minema visatud ja täiendkoolituses valitseb labane kommerts – tutvuge nendega lähemalt…
Kui kooli ei tooda tagasi õpilaste tõsist eakohast vaimutööd, siis arukas inimene ei hakka õpetama… Kool pole lõbutsemise-mängimise koht, sest siis pole lihtsalt TULEMUSI. Aga see on pikem jutt (vt “Õpetajana koolilmas ja ilmakoolis” A.osa jne, jne. jne.)…