Mida õppida Singapurist ja mida väärtuslikku on meil hoida?
Maailmas pole palju riike, kus PISA tulemused on paremad kui Eestis. Õigemini on lugemisoskuse ja loodusteaduste poolest meist parem ainult Singapur, sest teised Eestist eespool olevad on Hiina eri piirkonnad. Matemaatikas on veidi eespool ka Jaapan ja Korea. Siinkohal ei süüvi ma nende erinevuste olulisusse, vaid kvalitatiivsesse võrdlusse, mille alus on Tartu Ülikooli delegatsiooni hiljutine visiit Singapuri.
Visiidi korraldas TÜ Aasia keskus välisministeeriumi ja alles eelmisel aastal avatud Singapuri Eesti suursaatkonna toel. Kuueliikmelises delegatsioonis oli minu ülesanne keskenduda haridusteaduslikule koostööle – nii ülikoolide, koolide kui ka muude partneritega.
Singapuri pindala on Eesti omast 62 korda väiksem, kuid rahvaarv enam kui 4,2 korda suurem. Nende rahvastiku tihedus on Macau ja Monaco järel maailmas kolmas – umbes kolm korda suurem kui Tallinnas või Tartus. Eestis on meie väikse rahvaarvu juures 511 kooli, aga Singapuris umbes 300 – meil on üks kool umbes 2600 ja Singapuris 18 800 inimese kohta. Rahvastiku tihedus loob arenguvõimalused nii koolidele kui ka ülikoolidele. Rahvusvahelist konkurentsivõimet ja globaalse hub’ina toimetamise võimalusi suurendab ingliskeelsus.
Meie külastasime Singapuri Riiklikku Ülikooli ja Nanyangi Tehnikaülikooli, mis on rahvusvahelises QS ülikoolide pingereas vastavalt 11. ja 12. kohal, eespool vaid Ameerika Ühendriikide ja Suurbritannia ülikoolid ja üks ülikool Šveitsist. Võrdluseks TÜ 300. koht. Muide, Singapuri võib vaadelda Aasia Šveitsina – ümbruskaudsete riikide rikkad on sinna paigutanud meeletus koguses oma raha, toonud peakortereid ja viinud nii üles ka hinnad. Kahetoalise korteri rent on üle 4000 Singapuri dollari ehk 2800 euro. Kuigi rahvastikus domineerivad hiinlased, ei paista seal kuidagi välja suur Hiina narratiiv.
NUS, NIE ja NTU
Singapuri Riiklikus Ülikoolis (NUS) ei ole haridusteaduskonda. See paikneb Nanyangi Tehnikaülikoolis (NTU). NTU rahvusvaheliselt väga tuntud haridusteaduskond kannab nime Riiklik Haridusinstituut (National Institute of Education, NIE), sest vastutab kogu riigi õpetajate ettevalmistuse ja sellega seotud teadustöö eest. Tänu NIE-le on NTU QS haridusvaldkonna pingereas maailmas 11. kohal, Tartu Ülikool võrdluseks 201.–250. See aga ei tähenda, et NUS-is ei tehtaks haridusteaduslikku tööd. Nende õpetamise ja õppimise arendamise keskus on välja töötanud programmid, mis toetavad õppejõude nende ainekursuste väljaarendamisel ja uurimisel. Näiteks pakuvad nad läbi aasta toimuvat professionaalse arengu programmi. Uute ainekursuste loojatele pakutakse viiepäevast disainikursust. NUS-i rakendusliku haridusteaduse ja haridustehnoloogia keskus toetab õpianalüütika tähenduslikku kasutamist.
Seal ülikoolis on ammu unustusehõlma vajunud Moodle ja on mindud üle Canvase keskkonnale, mis pakub suurt hulka õppejõude toetavaid õpianalüütilisi lahendusi ja suuremat paindlikkust koostöise õpiprotsessi kujundamisel. Muljetavaldav on, et vaid kolmeaastase tegutsemisaja jooksul on keskuses õpiprotsessi uurimisele keskendunud enam kui 50 õppejõudu, publitseeritud arvukalt teadusartikleid ja kaitstud isegi esimesed doktoritööd. See on saanud võimalikuks tänu keskuse toele uuringute kavandamisel, aga tähtis roll on ka uuringute andmeid ühte andmebaasi koondava „andmejärve“ loomisel. Muljetavaldav on nende tugi andmeanalüütikas. Siit oleks Eesti ülikoolide õppimise arendamise keskustel omajagu õppida. Siiski on ka sellist, mida ei ole meil mõtet üle võtta. Nimelt õpihuvi, kaasatuse, enesereguleeritud õppimise ja muude meilgi levinud uurimisteemade kõrval on sealsete õppejõudude peamine huvi saada teada, mitu protsenti suureneb mingi kursuse läbimisel lõpetajate võimalus tööturul teatud amet saada või isegi mitu protsenti on lõpetanute töötasu suurem sõltuvalt sellest, kas ta sai mingil kursusel parema või halvema tulemuse.
NTU-s kohtusin nende õpetamise arendamise keskusega (Institute for Pedagogical Innovation, Research & Excellence – InsPIRE) ja haridusteadustele keskendunud NIE haridustehnoloogia keskusega. InsPIRE on vaid mõne aasta eest loodud eesmärgiga toetada üliõpilaste kriitilist mõtlemist, kommunikatsiooni ja meeskonnatöö oskusi, loovust ja võimekust lahendada reaalelu probleeme, tuginedes õppijate omadustele, pädevustele ja kognitiivsele väledusele. Meilegi tuttavate teemade hulgas jäi mulle silma kognitiivse väleduse idee. Mõeldes üha kasvavale infohulgale, tehisintellektiga koostöö võimalustele, üha tihedamale koostööle nii füüsilises kui ka virtuaalruumis ja vajadusele teha tarku vastutusrikkaid otsuseid piiratud aja jooksul, on see ehk aspekt, millele keskenduda enam ka Eestis. Nii võiksime õpetajate ja õppejõududena kavandada rohkem ülesandeid, milles õpilaste või üliõpilaste rühmad peaksid piiratud aja jooksul tehnoloogia lahendusi appi võttes elulisi probleeme lahendama.
NIE-s tutvusin näiteks nende uuringutega, milles nad virtuaalkõne (virtual speech) virtuaalreaalsuskeskkonnas aitavad õpetajatel treenida oma esinemisoskusi. Programm analüüsib reaalajas kõne kiirust, tähelepanu pööramist auditooriumi eri osadele, tekstis mittevajalike vahehäälitsuste tegemist ja annab soovitusi, kuidas piiratud ajaga sihtrühmale sõnum kõige tõhusamalt kohale viia. Ka meil tehakse esimesi katsetusi virtuaalreaalsuse kasutuselevõtuks õpetajakoolituses, kuid pikk maa on veel minna.
Orienteeritus talentidele
TALIS-e uuringu põhjal on Singapuris vaid 12% õpetajatest 50-aastased või vanemad, Eestis 54%. Õpetajatest 61% tunneb end ettevalmistatuna info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate kasutamiseks õpetamisel ja õpetamiseks mitmekultuurilises keskkonnas, 54% eri võimekusega õpilastega klassis. Eestis on need näitajad vastavalt 30, 16 ja 24%. Muidugi võivad need mingil määral väljendada Eesti õpetajate enesetõhusust, kuid on siiski üllatav, et Eesti õpetajad ei tunne end pea milleski kuigi hästi ettevalmistatuna, hoolimata oluliselt suuremast kogemusest. Tekib küsimus, kas asi on tõesti ettevalmistuses või ka koolikultuuris, milles meie õpetajad ei saa piisavalt tuge, et väljakutsele vastu astuda. Üks mõttekoht võib olla õpetajate koormuses. Külastasin ühte Singapuri parematest koolidest – Hwa Chongi kool ühendab keskkooli ja kolledži (neil eristatakse 6-aastast algkooli, 4-aastast keskkooli ja 2-aastast kolledžit). Selles koolis käivad õpilaste mõttemaailma kujundamiseks esinemas Nobeli laureaadid; et hoida vaimset ja füüsilist tasakaalus, on täismõõtmetes staadion ja õpilasi on umbes 4000, aga klassid umbes 20 õpilasega (kolledžis üle 40 paralleeli). Selles koolis oli õpetajatele planeeritud 12–14 tundi nädalas. Tund kestab 60 minutit. Õpetaja tunnikoormus on seega veidi väiksem kui Eesti koolides keskmiselt. Nii on neil ka veidi rohkem aega koos tegutseda – igal nädalal on poolteist tundi koostöisteks aruteludeks, alustavatele õpetajatele on viieaastane toetusprogramm, tavapärased on tegevusuuringud õppimise ja õpetamise arendamiseks, üksteise tundide külastamine, mentorlus, meeskonnas õpetamine. Sarnaselt neljapäevase koolinädala ideele, mille ma varem välja käisin, kaaluvad nemadki õppekorralduse muutust: igal nädalal oleks neli päeva tunnid ja üks päev enesereguleeritud õppimine. Nende pedagoogiline lähenemine on ehitatud üles positiivse hariduse ja positiivse psühholoogia ideestikule. Võib-olla oleks ka meil õpetajate valmisolek (ja ka taju) eri teemades parem, kui meil õnnestuks veidi vähendada tunnikoormust ja pühendada rohkem aega sisulisele sügavale koostööle ning mõelda positiivsemalt – me saame väga palju muuta oma suhtumisega.
Üks asi torkas Singapuris siiski veel silma: orienteeritus talentidele. Kui PISA võrdluses paistab, et Eestis on keskmisest veidi enam segregeeritud nõrgemad õpilased (suuname neid eraldi õppima), siis Singapuris ja ka teistes PISA järgi tipus olevates Aasia riikides ja majanduspiirkondades on segregatsioon omane talentidele. Neile pakutakse lisaprogramme, konkursse ja muidugi ka heldet finantseerimist, mis võimaldab omandada jätkuhariduse maailma tippülikoolides, enamasti Ameerika Ühendriikides. Sellega seotakse Singapur tugevalt globaalsesse eliiti ja Singapuril on oluline rahvusvaheline mõju. Talentide leidmiseks pannakse surve alla väga paljud õpilased. Üpris tavaline on, et Singapuri koolilapsel on kaks koolipäeva – üks „tavakoolis“ ja teine eraõppes. Tiheasustusega talentide otsimisele keskendunud piirkonnas ei olegi ehk teisiti võimalik edu saavutada, kuid arusaadavalt tähendab see tohutut riski paljude õpilaste vaimsele tervisele. Igal kolmandal Singapuri noorel on vaimse tervise probleemid. Peaksime mõtlema, kuidas Eestis vältida konkurentsikultuuri ja asendada see koostöökultuuriga. Koostöised eksamid?
Hr. professor!
Hariduses (eriti ÕPETAMISES) on aastal 2022 selge, et valik on TEADUSE ja pseudoteaduse vahel, mitte VÄLISMAA ja kodumaise vahel … Tänu tohututele välismaistele “kogemustele” ongi viimased 30 aastat meie kool allakäigus…
Kõrgete tiitlitega inimesena mõjutab ka Teie artikkel mitmeid meie “tarku” taas midagi Eesti kooliski muutma. Näiteks – väikerahvas (nagu me) ei peaks talente otsima vaid tegelema kodus-koolis hoopis LASTE ARENDAMISEGA …
P.S. PISA tulemustega oleme olnud maailmas esimese 23-25 riigi seas, sest lähtuda ei tule aritmeetilistest keskmistest vaid erinevuste STATISTILISEST OLULISUSEST (muuseas nii on ka kokkuvõttes esitatud).
Hea Peep Leppik
Muidugi olen nõus sellega, et PISA tulemuste põhjal riike vaadates pole mitmete vahel statistiliselt olulist erinevust. See polnud aga siinse artikli fookus – nii sai ka kohe sissejuhatuses kirjutatud.
Samas usun ma meie õpetajate ja laiemalt haridusrahva tarkusesse ise võtta loetust, kuuldust ja nähtust edasiseks mõtlemiseks neid ideid, mis kõnetavad. Ükskõik, kas need tulevad teadustööst, kogemusest Eestist või välismaalt. Kõik see on väärtuslik mõtleva inimese pagasis.
Artikli üks sõnumitest oligi muide see, et meil ei pruugi olla õige talentidele orienteeruda, vaid peaksime mõtlema, kuidas Eestis vältida konkurentsikultuuri ja asendada see koostöökultuuriga. Kahju, kui tekstist teisiti võis välja lugeda. Teised seni mulle tagasisidet andnud inimesed on saanud aru ikka nii nagu ma mõtlesin ja oma arust ka kirjutasin.
Igatahes kutsun üles kõiki positiivsemalt suhtuma igasugustesse mõtetesse ja vältima ebakonstruktiivset kriitikat. Nii ei taha ma ka laskuda arutellu, et millele küll tugineb hinnang, et meie kool on viimased 30 aastat allakäigus. Igaks juhuks kommentaaride lugejatele, et ärgem seda küll nüüd kuldse tõena võta. Tunnen väga paljusid haridusinimesi, kes nii ei arva. Kahte ajastut võrrelda on ka teaduslikult päris suur väljakutse. Meie ühiskond on muutunud, eesmärgid muutunud ja kõik see seab uusi väljakutseid, millega järjest kiirem kohanemisvajadus püstitab uusi õppimisvajadusi, aga meie head inimesed saavad ikka jälle väga sageli hakkama.
Aitäh kõigile ja ilusaid pühi!
Teie Margus
Professoritega on hea vaielda … Hm!
1) ISE oskavad maailmas leida üles väärtuslikku vaid arukad ja MÕTLEVAD inimesed. Need on KADUNUD-KADUMAS meie koolide õpetajaskonnastki …
2) Terve konkurents on maailmas alati olnud – ka nõukaajal, kuid selle aluseks on TÕSINE TÖÖ. Eriti naeruväärne on tobukeste vaheline võistlus.
3) See, et TÜ Psühholoogia Instituudis tehtud tõsiteadusliku uurimuse põhjal 2001-2012 langes gümnaasiumite lõpetajate IQ ca 8 (!) st.punkti on TEADUSLIK fakt, milles kajastubki kooli allakäik (empiirilistest tähelepanekutest ärme räägigi). Vaid ARVAMUSED ei maksa teaduses midagi!
4) POSITIIVNE SUHTUMINE pole teaduslik mõiste. EMOTSIOONID andis Suur Loodus loomariigile juba sadu miljoneid aastaid tagasi, et AUTOMAATSELT reguleerida nende SUHTEID oma ümbrusega (ka tänastel inimestel)…
5) Või miks meil pole enam koolides ÕPETAJAID? Rahaga on lihtne inimesi hullutada… Kui õpetaja-õpilaste suhetesse ei tooda tagasi PEDAGOOGIKAT ja teaduspõhist didaktikas, siis ALLAKÄIK jätkub. Suur raha tooks PRAEGU kooli vaid vastutustundetuid AFERISTE… Aga kool algab just õpetajast!
Kuid kõik eelnev pole ainult Eesti probleem, ME OLEME VAID TEISI (siiski mõtlenatult) JÄRELE AHVINUD…
Nukker on lugeda arvamusi, kui meie teenekatele õpetajatele pannakse pahaks, neid lausa süüdistatakse, et kuidas nad julgevad koolis töötada , olles 50 aastased või vanemad, Eestis 54% ! Ja Singapur, imede maa, õpetajad ei vananegi, Singapuris vaid 12% samaealisi! Professor ei maini, et meil on pensioniiga 65 aastat ja kuhu siis peaksid siirduma üle 50 aastased õpetajad?
Ka IKT alal antakse meie õpetajatele häbiväärset turmtuld – saamatud!
Samas olen ise pidanud aastaid järele aitama põhikooli lõpetanud õpilasi ülimalt kasinate aritmeetika, grammatika, loodusainete teadmiste osas.
Julgen kinnitada , et enne seda IKT perioodi, traditsiooniliste õppemeetodite kasutamise ajal, olid põhikoolide õpilaste teadmised ja oskused oluliselt paremad.
Reisimine on äge, kuid kergemeelseid ja lihtsakoelisi järeldusi nendest pinnavirvendustest pole vist paslik teha!
Tsitaat: Üks asi torkas Singapuris siiski veel silma: orienteeritus talentidele. – aga kuidas oli korraldatud töö keskpäraste, erivajadusega õpilastega, ehk nn kaasav õpe?