Mis on mentori hind?

Õpetaja või tugispetsialist, kes on end professionaalina tõestanud, haridussüsteemi püsima jäänud ja jõudnud eksperdi staatusesse, on kuldaväärt, lausa hindamatu väärtusega.

Mis on mentori hind? Sellele küsimusele hakkasin vastust otsima siis, kui mulle tehti järjest ettepanekuid olla mentor. Kui selgus, et üks minu võimalikest klientidest ehk menteedest oleks koolis tööd alustav noor meesterahvas ja oma mentoriroll eest ma tasu ei saaks, sain aru, et oot-oot – see on nüüd küll analüüsikoht. 

Minu perekond naeris kodus mu selle jutu peale välja. Sõbranna, kes töötab tehnoloogiavaldkonnas, ütles, et selline heategevus ei lähe mitte. Ma peaksin hindama oma aega ja tervist.

Miks ühiskond arvab, et mentoritöö peaks olema heategevuslik ja tasuta? Võib vastata, et nii on ikka olnud – ajalooliselt on haridusvaldkonna mentor teinud oma tööd tasuta või saanud selle eest sümboolset tasu. Mentorlus on sageli vabatahtlik, samas kootsing (coaching) peaaegu alati tasustatud.

Ülikoolis on karjääriastmete süsteem ehk tenuurisüsteem ja mentorluse eest saab linnukese, kuid mitte lisatasu. Karjääriastmete süsteemis on sellel tegevusel siiski mõte.

Kui üldharidussüsteemis kehtis karjääriastmete süsteem, oli õpetaja-metoodiku karjääriastmel töötava õpetaja jaoks mentorlus aukohustus. Kuid nüüd, mil karjääriastmeid ei ole, jääb üldharidussüsteemis mentoritöös alles vaid sisemine motivatsioon või lihtsalt kohustus. Seda tehakse sageli missioonitundest, et tunda end hea inimese, vastutuleliku kolleegina. Või ollakse mentor suure empaatia tõttu – valus on näha noore kolleegi kannatusi.

Aga ei peaks olema nii, et mentoritööd rahaga ei väärtustata. Mentori- ja ka praktikajuhendaja töö eeldab tipptasemel teadmisi laste arengust, pedagoogikast, eripedagoogikast, hariduse seadusandlusest ja organisatsioonikultuurist, samuti mentorluse põhimõtetest ja nõustamisest.

Mentoreid on Eesti haridussüsteemis praegu vaja rohkem kui kunagi varem. Kooli läheb üha rohkem hariduseta või pooliku haridusega õpetajaid ja tugispetsialiste, kes vajavad tuge ja nõu, kuidas olukorraga toime tulla. Õppimine töökohal on paratamatu, kuna ülikoolid ei jõua piisavalt haridustöötajaid ette valmistada. Mentor saab tulla appi.

Õpetan õpetajaks ja tugispetsialistiks õppivatele tudengitele nõustamise aluseid. Kuulen igal aastal hulgaliselt „huvitavaid“ lugusid. Loen igal aastal sadu tudengite refleksioone ja päevikukandeid nende juhtumitest haridusasutustes konfliktide lahendamisel, lepitamisel, sekkumisel ja nõustamisel. Need olukorrad on kaasava hariduse puhul lasteaias ja koolis igapäevased. 

Üha sagedamini kurdavad noored õpetajad, et nutavad koos lastega, sest võtavad empaatiliste noorte naistena laste lugusid hinge. Nad ei tea, kuidas ennast aidata ja kaitsta.

Näen, et iga noor õpetaja, eripedagoog, sotsiaalpedagoog või noorsootöötaja vajab enda kõrvale mentorit või kootsi, et mitte läbi põleda. Alustaval haridustöötajal on vaja kedagi, keda usaldada, kellele rääkida ära oma mure ja kogunenud emotsioonid, kellelt küsida nõu ja kes aitaks näha olukorras uut perspektiivi. Aga noor pedagoog ei taha tülitada kolleegi, kes on niigi tööga ülekoormatud ja kelle aega ei väärtustata.

Kliinilise psühholoogi praktikas on esimene aasta juhendatud praktika. Aga mille poolest erineb noore pedagoogi või tugitöötaja töö kliinilise psühholoogi omast? Mõlemad töötavad haavatavate sihtrühmadega. Klassis on suur hulk erinevaid lapsi, teiste hulgas hariduslike erivajadustega. Ühes klassis võivad õppida kiindumishäirega laps, digisõltuvuses ja agressiivne laps, hüperaktiivne laps, autismispektri häirega laps, kiusatav laps, lihtsustatud õppekaval õppiv laps jne. Noor spetsialist peab olema õpilastele ravitseja ning vanematele nõuandja ning kuulaja-toetaja. 

Liigume ühiskonnana üha paindlikuma õpetajahariduse poole. Selles on võtmeisikuks hinnaline mentor, kellel on nn must vöö vaimses plaanis.

On mõtlemise koht, kuidas väärtustada mentorlust. Nii mentorlus kui kootsimine aitavad õppida ja inimesele olulistes olukordades kohaneda. Vestlused aitavad tulla toime emotsioonidega ja mõelda ratsionaalselt võimaluste ja lahenduste üle. 

Mentorlus ja kootsimine on tihedalt seotud, neid võib isegi sünonüümideks pidada. Liigutakse nende mõistete hübriidi – kootsiva mentorluse – poole. Praktikas kasutatakse mõlema lähenemise põhimõtteid.

Mentorlus ja kootsing aitavad …

• kiiremini kohaneda;
• olla uuenduslik ja loov;
• olla paindlik;
• õppida kiiresti ja rakendada teadmisi uues kontekstis;
• säilitada head vaimset ja füüsilist tervist;
• töötada koostöös;
• muutuda tugevaks ja stabiilseks;
• taluda keerukust ja komplekssust. 

Garvey & Stokes (2021)