Mõjutamine (8): Michael Fullani sügava õppimiseraamistik
Lapsed peavad juba koolis tegelema maailma keeruliste probleemidega. See on Michael Fullani järgi sügava õppimise peamine mõte.
Kuidas üldse tuleks õpilasi õpetada? See küsimus on meil jälle teravalt päevakorral. Esiteks seoses Ukraina sõjapõgenike laste tulekuga meie kooli. Teiseks seoses vene koolide üleminekuga eestikeelsele õppele. Kolmandaks seoses haridusvaldkonna arengukavaga 2035, mille järgi tuleb hakata ühelt poolt kasutama personaalseid õpiradu ja teiselt poolt koostööpõhist õpet ehk õpilased peavad hakkama rohkem õppima üksteiselt ja üksteist aidates. Kõik need väljakutsed eeldavad õppimise kui niisuguse teoreetiliste aluste ülevaatamist.
1990. aastatel oli Eesti ligilähedases murdepunktis ja siis aitas meil kooli ja õppimist mõtestada Kanada haridusteadlane Michael Fullan, kes on praegu Kanada Toronto ülikooli õpetajahariduse emeriitprofessor. 30 aastat tagasi külastas ta Eestit Omanäolise Kooli algatuse raames. Nagu kirjutas seejärel algatuse väljaanne Kooruke ja Iva, oli küllakutsujate hinnangul tollal tegemist maailma kõige tähelepanuväärsema haridusteadlasega, kes oli pühendunud haridussüsteemide uuendamisele, mis meil just ees seisis. Koorukese ja Iva väitel soovitas Fullan meil olla tähelepanelik, et ei tekiks lõhet täiendusõppe seminaride eesmärkide ja tegelike tulemuste vahel. See, et on huvitav koolitus, ei tähenda alati, et see oleks ka kasulik.
Kanada ja Eesti hariduses on praegu palju ühiseid jooni. Mõlema riigi PISA tulemused on isegi kõrgemad kui musterriigil Soomel. Michael Fullan on suutnud kuni tänaseni paeluda Eesti haridusrahva tähelepanu sedavõrd, et Harno vahendusel on tõlgitud eesti keelde kaks tema raamatut: „Koolijuhi kolm võtmetegurit mõjusaks juhtimiseks“ ja „Sügav õppimine“, mille kaasautorid on Joanne Quinn ja Joanne McEachen (Deep Learning. Engage the World, Change the World). Inglise keeles ilmus just äsja ka sügavama õppimise raamistiku rakendamise kogemustele pühendatud väga huvitav raamat „Kurat peitub detailides“ (Devil Lies in Details), mis väärib tähelepanu seetõttu, et kõigutab veidi tema enda varasemaid suurejoonelisi puhtteoreetilisi visioone. Fullani arvates peaks tulema 80% igasuguste uuenduste sisendist praktikutelt. Mõlemad raamatud saab tellida veebist – nii eesti kui inglise keeles. Veebis on ka tasuta PDF-variant.*
Sügava õppimise erinevad tõlgendused
Sügav õppimine tähistas nii inglise kui ka eesti keeles juba niigi mitut asja. Näiteks meie aju mitmetasandiliste neuronvõrgustike infotöötlust ja sellega sarnaseid tehisintellekti sügava õppimise algoritme. Lisaks igasuguse õppimise süvendusfaasi, kus pärast esmast õpilastes uudishimu äratavat pinnapealset ülevaadet (näiteks loenguga) asutakse asja päriselt ära õppima, harjutama ja süvendama. Eestikeelse tõlke toimetajad olid vastuolust teadlikud, kuid lahendust ei suutnud keegi näha. USA-s koolisüsteemide tõhusust analüüsiva NCEE keskuse teadlane Anthony Mackay kasutas Fullani uut raamatut tutvustavas intervjuus autoriga läbivalt varianti „sügavam õppimine“ ning seda võimalust on järginud veel paljud tuntud uurijad ning kasutatakse ka siin.
Fullani sügavama õppimise mõiste üritab tasakaalustada üle maailma täheldatavat õpilaste huvi langust tunnis kaasa töötada ja hilisemaid raskusi stabiilse töökoha leidmisel keset kõiki neid kriise, mis parasjagu juhtuvad olema. Kool võiks Fullani arvates olla ka selgemalt selleks kohaks, kus üritatakse aktiivselt pakkuda nendele kriisidele lahendusi. Sügavam õppimine tähendab ka väljapoole klassiseinu ulatuvat maailma kaasavat ja maailma muutvat õppimist.
Ka meil Eestis on põhjust küsida, mis iseloomustab meie kooliharidust rohkem: kas kõrged PISA tulemused või suhtumine vaktsineerimisse ja koroonapiirangutesse.
Michael Fullani sügava õppimise raamat jõudis kähku rahvusvahelisse haridusdebatti. Eriti tõdemus, et muutused koolisüsteemis peavad algama keskelt: õpetajate ja koolijuhtide tasandilt, mitte näiteks ametnikest. John Hattie on Fullanit kommenteerides tõdenud, et koroonaviiruse tingimustes ollaksegi sunnitud alustama uusi algatusi n-ö keskelt.
Sügavama õppimise eeldused: võrdsus, heaolu, meisterlikkus
Michael Fullani järgi on sügavamal õppimisel kolm olulist eeldust: võrdsus, meisterlikkus ja heaolu.
Võrdsus. Sellega paistis meil Eestis olevat varasematel aastatel muu maailmaga võrreldes hästi, kuid koroonaviiruse ajal ilmnes, et nõrgemate õpilaste mahajäämus on siiski suur, samuti kannatas viiruse ajal meie õpilaste heaolu. Harno tegeleb nüüd, gaas põhjas, nii distantsõppe ajal tekkinud õpilünkadega kui ka kooli antava lisandväärtuse ja õpilaste heaolu väljakutsetega.
Heaolu.Baasturvalisus tekib imikueas ja heaolu on kognitiivse arengu seisukohast oluline ka hiljem, märgib Fullan. Raamatus „Sügavam õppimine“ toob ta välja, et viimastel aastatel on õpilaste hulgas märgatavalt tõusnud ärevuse tase. Ometi tunnistab ta, et teatud määral tuleb ärevus õppimisele isegi kasuks. Ärevus ja õppimine käivad ikka käsikäes. Probleemiks muutub ärevus aga siis, kui selle tase tõuseb liiga kõrgele. Oleme täheldanud viimase paari aasta jooksul, et ärevus on ületamas tervislikuks peetavat piiri. Seega tuleb sügavama õppimise puhul pidada õpitulemusi taotledes silmas ka õpilaste heaolu.
Meisterlikkus. Michael Fullani järgi peab õpilasest saama muutuste tekitaja ühiskonnas, sest just see võimaldab tal kõige paremini tagada endale mõtestatud elu. Kõigepealt peavad õpilased olema siiski tublid õppijad. Maailma ei tasu muutma minna, kui sa ei ole veel midagi õppinud, toonitab Fullan.
See tähendab, et nii projekt- kui uurimuslikus õppes, mida Fullan väga toetab, on täiskasvanute juhendav roll endiselt asendamatu. See on õppimise kvaliteedi küsimus. Kui õpetajad õpetavad nii, et õpilastel on huvitav, siis on tulemused märkimisväärsed ja õpilaste potentsiaalne panus ühiskonna arengusse tõhusam.
Lisaks toonitab Fullan, et õpilased ega õpetajad ei peaks olema igaüks eraldi nurgakeses, vaid suhtlema nii omavahel kui ka laiemalt, et asjad saaksid tehtud ja maailm muutuks koos nendega paremaks, ja seda juba koolist alates. Fullan viitab John Deweyle, kelle järgi kool pole ettevalmistus eluks, vaid elu ise.See tähendab, et lapsed peavad olema juba koolis õppides valmis tegelema maailma keeruliste probleemidega. See ongi Fullani järgi sügavama õppimise peamine mõte.
21. sajandi ehk kiviaja pädevused
Teisalt selgitab Michael Fullan, et sügavam õppimine on ka selline kõrge kvaliteediga õppimine, mille tulemused püsivad õpilastel pikaajalises mälus kogu elu jooksul. Ka pärast kooli. Praegu nimetatakse neid pädevusi 21. sajandi pädevusteks, kuid Suurbritannia haridusteadlane David Didau märgib, et 21. sajandi üldpädevusi võib vabalt nimetada ka kiviaja oskusteks, sest juba kiviajal oli neid vaja. Didau toob välja, et nii 21. sajandi kui ka kiviaja pädevusi omandatakse koostöös, ja Fullan rõhutab, et eluks kõige olulisemad kogemused on tihti omandatud ühise tegevuse käigus ja enamasti väljaspool koolitunde. Siit teeb Fullan järelduse, et pedagoogikas on vaja muutusi, mis võimaldavad õpilastel omandada eluks vajalikke pädevusi üheskoos tegutsedes, keskendudes sellele, millele õpilased soovivad keskenduda. Fullan nimetab kõige olulisemaid üldpädevusi oma sügava õppimise raamistikus ka globaalseteks pädevusteks, rõhutades sellega, et tänapäeva koolilapsed peavad olema valmis kogu maailma ees seisvateks väljakutseteks.
Fullan osutab, et globaalsed pädevused ei näita ennast õppimises ja õpetamises tihti kuigi selgelt. Enamasti on põhjuseks see, et muutusi püütakse rakendada ülevalt alla ja rakendamise käigus need takerduvad. Fullan toonitab, et kõige paremad muutused tulevad altpoolt ja poliitikud peaksid minema nendele muutustele poolele teele vastu. Ta ütleb, et evolutsioon on alati toiminud alt üles. Juhid peavad leidma lahendused koos nendega, kes on kuhjunud probleemide keskmes.
Thomas Kuhni järgi ei muutu asjad seni, kuni kõigile pole näha selget alternatiivi. Ka Kanada eestlane Peeter Mehisto, kes töötab Londoni ülikooli haridusteaduste instituudis, arvab Fullanit kommenteerides, et kõigepealt on vaja pakkuda välja paeluvaid alternatiive, mis näitavad, kui palju on uus lahendus vanast parem. Teatavasti oli Peeter Mehisto see, kelle algatusel avati Eestis 20 aastat tagasi esimesed keelekümblusklassid, mille tegevust vaadates said teised koolid veenduda, et keelekümblus on tõesti traditsioonilisest keeleõppe meetodist tunduvalt parem.
Järske üleminekuid uuele paradigmale ei ole, ütleb Fullan. Et haridussüsteemis toimuksid positiivsed muutused, selleks on vaja õpetamisel kasutada mitut eri paradigmat ja metoodikat paralleelselt, sest nii vahetab üks põlvkond tasapisi teise välja.
Sügava õppimise maailmavõrgustik
Seni on peetud 21. sajandi pädevusteks nelja inglise keeles c-tähega algavat sõna: koostöö (Collaboration), kommunikatsioon (Communication), loomingulisus (Creativity) ja kriitiline mõtlemine (Critical Thinking). Michael Fullan lisab oma sügavama õppimise raamistikus sellele neljale veel kaks: iseloom (Character) ja kodanikutunne (Citizenship).
Fullani järgi ei peaks riigid arendama haridust igaüks omaette, vaid tuleks käivitada kogu maailmas sügavamat õppimist toetavaid ühiskondlikke liikumisi. Fullani kodumaa Kanada üritabki oma hariduse tugevamaid külgi kogu maailmaga jagada. Sügavama õppimise kogemust jagatakse projektiga „New Pedagogies for Deep Learning“**, milles osalevad Soome (üle 200 kooli), Austraalia, Hollandi, Uus-Meremaa, USA ja Uruguai (üle 400 kooli). Kokku osaleb projektis 1200 kooli, neist umbes pooled Kanadast. Programmi eesmärk on kaasata lastevanemaid, ettevõtjaid, poliitikuid, eri organisatsioone ja kutsuda selle kaudu esile koolikultuur, kus peetakse raskuste ületamist ja vigadest õppimist täiesti loomulikuks. Nimetatud 1200 kooli laenavad Fullani sügavama õppimise raamistikust siiski vaid mõningaid osi, millega täiendavad oma riigi õppekava. Erand on Kanada ise, kus sügavama õppimise teooriat ja praktikat rakendatakse ligi 600 koolis riikliku õppekava näol.
Autonoomia ja koostöö tasakaal
Heaolu üks komponente on autonoomia, millega Fullan on tegelenud kümmekond aastat. Ta tõdeb, et tihti kostab nõudmist, et antagu meile autonoomia ja jäetagu siis rahule. Tegelikult on õpetajatele juba ammu selgeks saanud, et edu võti on pigem autonoomia ja koostöö tasakaalus. Seega mitte kumbki omaette, vaid autonoomia ja koostöö vastastikmõju. Fullan pakub oma raamatus välja koostöise autonoomia (connected autonomy) mõiste, mis tähendab, et ma olen ideedega tuttav ja panustan grupi tegevusse, samas oma grupilt õppides. Fullan hoiatab, et mitte igasugune koostöö ei pruugi head tulemust anda, küll aga liigutakse paremuse poole siis, kui tehakse koos õigeid asju.
Fullan märgib, et inimeste autonoomia toetamiseks ei paku head juhid koosoleku alguses oma ideid välja, vaid alustavad pigem õpetajate mõtete ärakuulamisest ja alles koosoleku lõpus vormistatakse ühiselt ettepanekud järgnevateks tegevusteks. Juhtimine peab olema lahendustes täpne, kuid mitte muutuma ettekirjutusteks. Sedasi toimides täheldame ka nende suurt panust, kes ei olnud alguses muutustest huvitatudki. Juhtidel tuleb juhtida koostöiste autonoomiate süsteeme.
Kui varem eeldati, et õppijad täidavad kuulekalt saadud korraldusi ja õpivad üksteisest eraldi, killustatult, siis nüüd väärtustatakse õppija enda initsiatiivi ja koostööpõhist õppimist. Tegelikult peaks kool toimima kogu aeg nagu koroonaviiruse ajal: initsiatiiv on pigem õpilaste ja õpetajate kui ametnike käes. Üksikust omaette õppijast peab saama globaalne tegija. Selle tagab koosõppimine ja osalemine ühiskondlikes liikumistes.
Varem omandatud teadmistest ja saavutustest lähtuv õppimise planeerimine on Fullani arvates aegunud vaatepunkt. Mitmekesised koostöövõimalused ja ühine õpikogemus on kasulikumad kui õppimise põhjalik planeerimine.Fullani soovitus on: ärge kulutage tegutsemise asemel aega täpse visiooni sõnastamisele.
Raamatute „Sügav õppimine“ ja „Kurat peitub detailides“ kaantelt vaatavad meile vastu kosmilised galaktikad ja neuronid, nagu paljude viimasel ajal ilmunud komplekssete süsteemide arengut analüüsivate raamatute puhul, mis on pühendatud ajule, õppimisele ning kus räägitakse muuhulgas evolutsioonilisest psühholoogiast, mis on Fullani sõnul juhtinud muutusi viimased kümme tuhat aastat. Erinevalt tuleviku suhtes optimistlikust Steven Pinckerist („Valgustusajastu tänapäeval“) on Fullan pessimist. Kui seni on geenid ning stabiilne keskkond ja kultuur osutunud meie jaoks pikas perspektiivis kasulikuks, siis nüüd on hakatud selles kahtlema, sest ühiskonnas toimuvad nii kiired muutused, millega geenid ei suuda enam kohaneda. Seega tuleks üritada haridussüsteeme muuta nii, et noored saaksid õppida mitmesuguse tegevuse käigus kiiret kohanemist muutustega. Seejuurest toonitab Fullan, et visadus tagab edu kindlamini kui kognitiivne võimekus – harjutage visadust!
Muutustega kohanemise küsimus on keerukam, kui võiks arvata. Näiteks selgus OECD uuringust, kus Eesti ei osalenud, et mitmeid sotsiaal-emotsionaalseid oskusi on neljanda klassi õpilastel rohkemgi kui kaheksanda klassi õpilastel. Põhjuseks võib olla see, et noorematele õpilastele on nii koolis kui elus rohkem uut, millega nad peavad kiiresti kohanema, ja selleks on nooremate laste aju plastilisem. Seevastu vanemate klasside õpilaste koolitee on juba sisse tallatud rada, kus ootamatuid väljakutseid ja vajadust kiiresti kohaneda on vähem. Väljakutseteta koolis õppides võib aga juhtuda, et lapsed ei saa hiljem päriselu ootamatute väljakutsetega hakkama.
Sotsiaalne, kultuuriline, majanduslik ja professionaalne kapital
Kuna Michael Fullan on sotsioloogi koolitusega ja tunneb väga hästi Pierre Bourdieu sotsiaalse kapitali mõistet, siis uurib ta ka õpetajate puhul nende sotsiaalset, kultuurilist ja majanduslikku kapitali. Koos Bostoni ülikooli professori Andy Hargraeviga lisab aga Fullan eelnimetatud kolmele kapitalile juurde veel õpetajate professionaalse kapitali, sest õpetajat hinnatakse eelkõige professionaalsuse järgi. Need neli kapitali moodustavad sümboolse kapitali, mille põhjal õpetajaid ühiskonnas hinnatakse.
Uuringud Eestis on näidanud, et professionaalse kapitali lisamine on õigustatud, sest just eelkõige madala professionaalse kapitaliga õpetajad leiavad, et ühiskond ei pea neist lugu. Legendaarsed õpetajad ei vaevle Eestis populaarsuse puuduse käes. Samas näeme siin ka ühte kindlat teed õpetajaameti populaarsemaks muutumisele – tuleb muuta õpetajatöö senisest professionaalsemaks ja teaduspõhisemaks ning noored hakkavadki õpetajatöö vastu rohkem huvi tundma.
Kokkuvõtteks
Raamatus „Sügav õppimine“ viitab Fullan John Deweyle, kelle järgi kool pole ettevalmistus eluks, vaid elu ise. Nii on ka Fullani raamatu „Sügav õppimine“alapealkiri „Kaasa maailma, muuda maailma“. Sellega seoses rõhutab Fullan karjääripädevuse olulisust, nimetades seda kõigi teiste üldpädevuste katuspädevuseks. Karjääripädevus tähendab lisaks tööhõives osalemisele Fullanile ka oma elu elamise oskust. Kõik peavad õppima ja eriti on vaja õppida praktikutelt, ütleb Fullan ja viitab Nassim Nicholas Talebi antiraamatukogu mõistele, mis koosneb kõigist nendest raamatutest, mis on meil efektiivseks tegutsemiseks veel läbi lugemata, ja neid raamatuid on tõesti väga palju. Teiseks toob ta välja John Hattie välja selgitatud 322 tegurit, mis õppimise efektiivsust mõjutavad. Neid tegureid tasub ka meie koolijuhtidel aeg-ajalt üle vaadata.***
* „Sügav õppimine“ PDF-ina tasuta veebis: https://harno.ee/media/435/download
** https://deep-learning.global/
*** https://www.visiblelearningmetax.com/Influences
Michael Fullani tsitaate
- Ärge kulutage tegutsemise asemel aega täpse visiooni sõnastamisele.
- Mitmekesised koostöövõimalused ja ühine õpikogemus on kasulikumad kui õppimise põhjalik planeerimine.
- Pedagoogikas on vaja muutusi, mis võimaldavad õpilastel just üheskoos tegutsedes omandada eluks vajalikke pädevusi.
- Kõik peavad õppima, ja eriti on vaja õppida praktikutelt.
- Õpilasest peab saama muutuste tekitaja ühiskonnas, sest just see tagab talle mõtestatud elu.
- Karjääripädevus on kõigi teiste üldpädevuste katuspädevus.
- Visadus tagab edu kindlamini kui kognitiivne võimekus – harjutage visadust!
- Muutused koolisüsteemis peavad algama keskelt: õpetajate ja koolijuhtide tasandilt, kuid mitte näiteks ametnikest.
- Koolis peaks olema initsiatiiv kogu aeg pigem õpilaste ja õpetajate kui ametnike käes.
Milline sõnadega mängimise (demagoogia) KÕRGTASE!
Kogu anglosaksi AJALOOLISELTKI keerulises koolisüsteemis nn muutuste otsimine räägib iseendast TEADUSEST KAUGENEMISEST … ehkki seda kaetakse seekord näilise SÜGAVA ÕPPIMISE jutuga (mil on ju kõla!).
Endistel dekaanidel ja muudel tiitlitega inimestel ei sobi ju minna enam algtõdede juurde, mis on raamatu “Sügav õppimine” pea igast lausest tuntav. Milleks meile tõlgitakse ja soovitatakse (!) selliseid TARGUTUSI? Keda need aitavad? Või on Eestis mingi grupp inimesi, kes vihkab oma rahvast …