Muusikaõpetaja Anu Lõhmus: „Olen lasteaias muusikaõpetajana õnnelik“

Tallinna Linnupesa lasteaia saalis on ilus ehitud jõulupuu ja põrandal pehme valge vaip. Laululinnu rühma kahe-kolmeaastased mudilased, punased päkapikumütsid peas, tulevad koos oma õpetajate Hele ja Marini ning õpetaja abi Sirjega laulma ja mängima.  

„Tere, tulge ja istuge kõik siia valge vaiba peale,“ tervitab lapsi muusikaõpetaja Anu, paneb ka endale päkapikumütsi pähe ja alustab lauluga. 

Laul jutustab päkapikust, kes paneb endale põu-põu-põu püksid jalga ja kau-kau-kau kampsuni selga, saap-saap-saap saapad jalga ning müt-müt-müt-mütsi pähe. Siis saa-sallike kaela, koo-kombekas selga, lukk rrõ-ksti kinni, ki-kindad kätte ja võibki õue minna. Lapsed laulavad ja mängivad õpetajaga rõõmsalt kaasa.

Õues päkapikud kõnnivad, jooksevad, hüppavad, piiluvad, panevad käed puusa, tantsivad ja keerutavad ning kõige lõpuks heidavad puhkama. Natuke aega pikutanud, on käes hommik ning jälle saab laulda ja tantsida. 

Nüüd leiavad päkapikud korvist üles elektriküünlad, mida käes hoides tantsitakse valssi ja keerutatakse. Seejärel mängivad õpetajad lastega õhulise valge kanga abil lumemängu, visatakse üksteisele lumepalli ja helistatakse kuljuseid, millele saateks mängib muusikaõpetaja ukulelet. See kõlab väga ilusasti. Kõige lõpuks lastakse ringi käima triibuline jõulusokk, mille sees on igale lapsele piparkook. 

Anu Lõhmus, teie muusikatund nägi välja nagu tõeline etendus, te isegi rääkisite lastega lauldes. 

Aitäh! Mulle tundub, et eriti sõimeealiste puhul on tantsu ja liikumist hea sõnaga saata. Arvan, et nii areneb ka lapse kõne ja ta hakkab kiiremini rääkima. Et vaheldumisi laulda ja rääkida on keerulisem kui ainult laulda, ütlengi kõik, mida öelda soovin, lastele lauldes. Nad on harjunud mind kuulama ja saavad minu laulvast kõnest hästi aru. 

Mulle on oluline, et muusikategevuses oleks kõik omavahel hästi seotud: et üks tegevus läheks sujuvalt teiseks üle ja sellest kasvaks omakorda välja järgmine tegevus. 

Veel meeldib mulle, kui igas muusikategevuses on laste jaoks midagi uut ning ka pidu pakub lastele üllatusi. Püüame peoks valmistuda nii, et laps ei saa arugi, et harjutame. Tavaliselt me kogu peokava algusest lõpuni läbi ei mängi, sest laste spontaansed tunded ja reaktsioonid toimuvale ongi peo ühed ilusamad hetked. Mul on alati hea meel, kui laps julgeb rõõmust kõva häälega naerda või nutta, kui laul talle hinge läheb või miski teda väga puudutab.

Tean, et olete muusikaõpetaja mitmes Tallinna lasteaias. 

Jah, olen muusikaõpetaja ka Tallinna Lehola ja Pääsupesa lasteaias. Siin, Linnupesa lasteaias käivad minuga koos laulmas nelja rühma lapsed: Laululinnud on sõimerühm, Päikesekiirtes käivad 3–4-aastased lapsed, Mesilindudes on lapsed vanuses 5–6 ja Pöialpoistes koolieelikud. 

Millele te oma muusikategevustes kõige rohkem rõhku panete? On see laul, pillimäng, rütmiõpe?

Muusikategevus sisaldab neid kõiki. Muusikategevused on lasteaias lühikesed: sõimelastel kaks korda nädalas 15, aiarühmadel 20–35 minutit. Püüan sellesse aega mahutada nii laulu, tantsu, ringmängu kui ka pillimängu. Kuna kõik helid meie ümber on muusika, kuulame lastega lisaks muusikapaladele ka mitmesuguseid helisid: näiteks kuidas kostab vihmakrabin läbi akna või siis, kui aken on lahti, ning poovime ise teha samasugust häält. Või kuidas kõlab, kui keegi koridoris kõnnib. Elektriklaveriga saab teha igasuguseid helisid – kingade kõpsimist, koera haukumist jne, ning paluda lastel ära arvata, mis need on. Toredasti kõlavaid rütmipille oleme lastega ka ise valmistanud. 

Minu jaoks on kõige tähtsam, et lapsel oleks hea ja turvaline muusikaga tegelda. Mul on hea meel, et alati on lastega muusikategevuses kaasas rühmaõpetajad. Eriti tähtis on see sõimelaste puhul, kellel tuleb esimestel kuudel sageli ette emmeigatsust. Siis istuvadki nad vahepeal õpetaja süles ja laulame-mängime õpetajatega koos, et lapsel oleks lihtsam kohaneda.

Pühi ja tähtpäevi on aastas palju, kas valmistute neiks kõigiks?

Kõikideks tähtpäevadeks põhjalikult valmistuda ei jõua. Mäletan, et kui minu lapsed lasteaias käisid, õpiti küll peost peoni ja pea igaks nädalaks oli uut kostüümi vaja. Olen püüdnud oma tööd nii planeerida, et lapsed ei tunneks pidevat survet järgmiseks peoks laule õppida. Kui õppimiseks on vähe aega, ei jõua õpitu settida.  

Näiteks jõulude peale hakkan mõtlema juba kevadel. Jõulupeo laulud peavad olema varakult selged, sest enne jõule on viiruste aeg ja lasteaiast palju puudujaid. Eks natuke keeruline on lumest laulda, kui lund veel ei ole, või jõulutunnet tunda, kui päkapikud veel ei käi, aga lasteaias on kõik võimalik. 

Meil on repertuaaris lugusid, mida saab kasutada ükskõik kus ja millal. Kui vaja, muudame neid natuke, lapsed on harjunud, et üht ja sama mängu saab mängida nii ja teisiti. Nõnda saab õpitud laule justkui taaskasutuse põhimõttel ära kasutada.

Kuidas te repertuaari valite ja kas seda on lihtne leida?

Uusi laule luuakse väga palju. Pidude lauluvalik sõltub paljuski sellest, millist pidu rühmaõpetajad planeerivad, millised laulud sinna sobivad. Repertuaari ei ole raske leida, vahel on laule keeruline valida. Viimastel aastatel on juhtunud, et kui ma sobivat laulu siiski ei leia, teen selle ise. Näiteks oli ühes näidendis koht, kus päkapikud ei leia segamini lastetoast susse. Tegingi susside otsimise laulu ja see on minu suureks üllatuseks selle aasta jõuluajal üks laste lemmiklaul! Muusikategevuses ütlevad lapsed sageli ise, mida nad soovivad laulda. Alati laulame nendega ka mõnd vana laulu. Jõululauludest on „Tiliseb, tiliseb aisakell“ ja „Me kolmekesi tuleme“ need, mida me suuremate lastega alati õpime, kevadel aga on meil kindlasti repertuaaris „Juba linnukesed“. Paljud lapsed ei ole neid meile nii armsaid laule varem kuulnudki. Minu arvates on tore ja vajalik, et me koos vanemaid, ajale vastu pidanud lastelaulude kullafondi kuuluvaid laule laulame ja loodan, et lapsed annavad täiskasvanuna lasteaias õpitud laulud oma lastele edasi. 

Kas laulate ka päris vanu rahvalaule?

Ikka. Selliseid järelelaulmisega laule, kus mina laulan ühe rea ja lapsed kordavad järele, laulame juba päris pisikestega. Kui nad suuremaks saavad, laulame rahvalaule, mängime rahvamänge ja tutvustame lastele rahvapille. 

Milliseid pille te ise mängite?

Kõige rohkem klaverit, aga ka ukulelet, väikekannelt ning saan hakkama ka pikkvilega. Muidugi mängin koos lastega ka rütmipille. Lastele meeldib, kui ma laule pillil saadan, aga mida väiksem on laps, seda õrnem peab olema laulu saatev muusika. Päris pisikestega laulame enamasti ilma saatepillita. 

Kas saate kohe aru, kes viisi peab?

Saan küll. Kahenoodilist fraasi suudavad väga toredasti järele laulda viisipidajad lapsed juba sõimerühmas. Mõningase harjutamise järel ka need, kes veel paar kuud tagasi laulutundi tulles seda ei suutnud. Usun ja olen seda ka ise kogenud, et kõiki lapsi saab laulma õpetada. Lasteaias järjepidevalt lauldes, liikudes, rütmimänge mängides ja õpitut korrates arenevad ka lapse muusikavõimed.

Lasteaia lõpuks laulavad pea kõik lapsed julgesti, selgesti ja kõlava häälega ning lähevad siit lauluoskusega kooli. Arvan, et just seepärast ongi igasse lasteaeda muusikaõpetajat vaja. Kui muusikaõpetajat ei oleks, siis ei oleks lasteaias laulu, vähemalt mitte nii palju ja nii heal tasemel kui praegu. 

Kuidas teist muusikaõpetaja sai?

Tahtsin lapsena lasteaiaõpetajaks saada. Aga kuna olen õppinud esimesest klassist alates Tallinna Muusikakeskkoolis, veenis erialaõpetaja mind edasi konservatooriumisse minema. Kuulasin tema sõna ega kahetse. Pärast lõpetamist olen õpetanud ka muusikakeskkoolis solfedžot ja olnud kaua aega lauluõpetaja erahuvialakoolis Meero Muusik. Kõige kauem olen siiski olnud seotud lasteaia ja eelkooliealiste lastega. Minu unistus saada lasteaiaõpetajaks on läinud täide – olen muusikaõpetajana lasteaias väga õnnelik.

Mina ise käisin lasteaias Järva-Jaanis. Arvan, et muusikaõpetaja saigi minust tänu oma lasteaia muusikaõpetajale Helle Laanemetsale, kes soovitas emal mind muusikakooli panna. Elasin väikeses Karinu külas, lähimas keskuses Järva-Jaanis muusikakooli ei olnud, Paidesse aga käisid bussid harva. Muusikaõpetaja näitas emale ajalehekuulutust, et Tallinna Muusikakeskkool võtab vastu õpilasi. Ema viis mind katsetele ning kuigi olin kuueaastane, alles poole aasta pärast seitse saamas, võeti mind siiski vastu. 

Kuidas elu kodust kaugel tundus?

Kuna meil Tallinnas sugulasi ei olnud, elasin nädala sees kooli internaadis. Ühel koduküla naisel oli Tallinnas tuttav, kes hakkas mulle tädiks: viis mind igal laupäeva õhtul Kivimäelt bussijaama, sest tol ajal oli kool ka laupäeviti, ja tuli pühapäeva õhtul bussijaama vastu ning saatis Kivimäele. Mäletan, et esimeses klassis, kui ema mind bussi peale saatis, nutsin iga kord. Tõsi, juba kilomeetri pärast läks kurbus üle. Kodus oli mul kaks nooremat õde, aga kuna ema süda jäi valutama, lasi ta mõnikord end loomatohtril Tallinna rongi peale viia, jõudis hilisõhtul kohale, magas öö minu kaisus ja läks hommikul maale tagasi. Ma ei kujuta ette, mida ema võis tunda, aga olen talle selle otsuse eest mind Tallinna Muusikakeskkooli õppima panna hästi tänulik.

Ja aastaid hiljem emana otsustasin samamoodi – minu mõlemad tütred on õppinud samas koolis.

Kui teie musikaalne pere kokku saab, kas te laulate ka? Huvitav, kui palju kodudes praegusel ajal lauldakse?

Meie laulame küll, just jõulude ajal, ja siis, kui tähistame kellegi sünnipäeva. Aga üldiselt tundub mulle, et enam kodudes nii palju ei laulda. See on teema, mis mind väga huvitab, loodan seda kunagi uurida. 

Millised jõululaulud on teie enda lemmikud?

Laulame koos tütardega alati Piret Rips-Laulu loodud laulu „Kuuse jaoks“ ja Olav Ehala „Kuuse tegemise laulu“. Ehkki viimane on päris keeruline, laulsime seda sel aastal ka koolieelikute rühmaga nende jõulupeol. Vanadest jõululauludest on meie ühed lemmikud „Tiliseb, tiliseb aisakell“ ja „Sõitsid saanid, sõitsid reed“. Ja neid me igal aastal laulame ka.