NALJANURK. Esimene kodukülastus
„Kui oled klassijuhataja, pead kõik kodud läbi käima,“ oli õppealajuhataja Galja nõue. Albert otsustaski kõik oma klassi õpilaste kodud läbi käia. Algust tegi ta oma poissmehekorterile kõige lähemal asuvast kodust, kus elas Kertu, klassiorganisaator.
Oli novembri keskpaik, kella nelja paiku läks väljas juba pimedaks. Albert triikis oma ainsa ülikonna ära ja asus teele. Mõneminutise kõndimise järel seisis ta kahekordse rohelist värvi puumaja ees. Maja esimesel korrusel elas Kertu oma õe ja vanematega.
Tuppa astudes selgus, et kodus on vaid Kertu isa. Too pakkus Albertile tassi kohvi ja tasapisi hakkas meeste jutt veerema. Kui oli möödunud pool tundi, küsis Albert, kus siis Kertu ja ema on. Isa arvas, et küllap nad varsti tulevad. „Kas te malet mängite?“ küsis võõrustaja mõne aja pärast. Albert noogutas. Hetk hiljem olid nupud üles seatud ja mäng läks lahti.
Juba oli mängitud mitu mängu, aga ema ja tütart polnud ikka veel. „Ehk võib teile pitsi konjakit pakkuda?“ tegi Kertu isa juba julgema ettepaneku. Ühe pitsi vastu polnud Albertil midagi. Pealegi oli tegemist kalli margikonjakiga. Male ees, konjak järel – nii möödus lennates veel paar tundi. Kui Kertu isa oli tühjaks saanud pudeli jälgede segamiseks kapipõhja peitnud, saabusid lõpuks ema ja tütar.
Albert mäletas tagantjärele, et ta oli kiitnud üpris pehme keelega tütre õppimist ja klaverimänguoskust, siis aga ruttu minekut teinud.
Väljas oli sadanud värsket lund. Vaevalt sai Albert välistrepile astuda, kui tal jalad alt kadusid ja ta täies pikkuses pikali prantsatas. Esimene kodukülastus sai väärika lõpu. Albert võis ainult õnne tänada, et tollal polnud veel nutitelefone. Muidu oleks majast samal ajal mööduvad noored ta Youtube’i üles riputanud ja sellest kodukülastusest oleks saanud tõeline hitt. Edaspidi nõustus Albert kodusid külastades jooma vaid tassikese teed või kohvi.
ÕPETAJA ALBERT
töötas füüsikaõpetajana 42 aastat mitmes koolis