Õiglane juurdepääs ja need teised voorused

Peeter Mehisto ja Maie Kitsing on koostanud esindusliku ülevaate Eesti põhikooliõpilaste tulemused PISA-tippu viinud teguritest. Teos on omamoodi jätk Singapuri eduloole, mille autor on Pak Tee Ng. 

Kanadast pärit Peeter Mehisto on Eestis ehk laiemalt tuntud siin 2010. aastal ilmununa auhinnatud „Lõimitud aine ja keeleõppe“ ühe põhiautorina. LAK-õpe (ingl CLIL) on olnud Peeter Mehisto peateema, selleainelise doktoritöö kaitsmise järel on ta valitud emaülikooli auteaduriks (ingl honorary research fellow). Maie Kitsing on viimasel kümnendil uurinud ja esitlenud Eestit PISA kontekstis.

Kirjastuse tutvustusest loeme: „See raamat uurib, kuidas Eesti on vaatamata kõrgele vaesustasemele muutnud oma haridussüsteemi, et saada PISA Euroopa tipptegijaks (loe: Eesti õpilased on näidanud PISA-testis kord-korralt aina paremaid tulemusi – J. K). Köitev narratiiv toob esile need reformid, vead ja õppetunnid, mida on kasutatud kõrgelt tulemusliku ja väga õiglase juurdepääsuga haridussüsteemi loomiseks, mis hõlmab sotsiaal- ja hariduspoliitikat, edendab võrdsust, kaasamist, õppijate autonoomiat, aga ka kooliõpetajate ja direktorite professionaalsust ja autonoomiat ning vastutust. Näidatakse, kuidas lihtne juurdepääs andmetele ning jagatud arusaam heaolust, autonoomiast ja sidususest kasvatab vastutustunnet ning aitab kaasa sidusrühmade kollektiivsele tõhususele. Eestist ja mujalt pärit teadusuuringutest lähtuv materjal on ideaalne lugemisvara haridustöötajatele, administraatoritele, õppejõududele, üliõpilastele, muutuste elluviijatele ja koolisüsteemi täiustamisest huvitatud lapevanematele. Kuna õiglane juurdepääs (ingl equity) ja kaasatus on Eesti haridussüsteemi põhilised tõukejõud, pakuks käesolev raamat huvi ka sotsiaalse õigluse, kaasamise ja mitmekesisusega tegelejatele.“ 

Tehke järele!

Eestist vaadates kummastab, et me olla 30 aastat hiljem ikka puruvaesed, kuid lapitud püksid on pestud (tsiteeritavat suhtelist vaesust arvestatakse lähtuvalt keskmisest elujärjest). Noh, teos polegi Eesti lugejale, adressaadid on kas meist vaesemad, meist ebaõnnestunuma põhikooliga, meist õnnetumad või mõnes nende kolme kombinatsioonis kinni. Eestist vaadates võib küsida, kui tõese promo, vabandust, turundusega on tegemist.

Tehke järele või makske kinni, Bangladesh? Igatahes kirjutab Pak Tee Ng teose Singapuri-järelsõnas, et nii Eesti kui Singapuri hariduse eduloo puhul võitis ebasoodsaid olusid trotsiv inimvaim. 

28. novembril Tartus toimunud raamatu esitlusel kõnetasid mind teose liigendus ja õiglus. Andekas liigendus, sh seitsmes kahtlusi külvav peatükk justkui kuut positiivsusest pakatavat tasakaalustamas ja värvikad päiseepisoodid iga peatüki alguses. Tõsi, iga peatüki juures viidatakse, et uuenduste jõustumine nõuab veel aega ja vaeva 

Peamiselt intrigeerisid mind aga kolmanda peatüki ehk õigluse (või õiglase juurdepääsu) teemad, sealhulgas piiranguteta (ka „takistamata“, „tõketeta“, ingl unfettered) juurdepääs tugiteenustele – andmas oma panust kõrgele sooritustasemele. Kas tõesti? Pidin ürituselt järgmisele kulgema, kui tuttav Tartu põhikoolijuht asus kirglikult manama kaasamise tohuvabohu … 

Esitlus esitluseks, TÜ raamatukogu soetas teose lugemislitsentsi andmebaasi EBook Central. Keskendusin kolmandale ja seitsmendale peatükile, silmates teisi (hariduslugu, õppekavaarendus, õpetaja ja kooli autonoomia) diagonaalis. 

Peatükkide päiseepisoodides ei tulnud pettuda, neis kajastati muuhulgas Forseliust, tsiteeriti Henry Fordi, Lennart Merd, abikaasa majanduslikul toel õpetajaametit pidavat Kristat ja Maie Kitsingut endise koolijuhina. Seitsmenda peatüki tasakaalustav roll osutus aga sõnaahtraks. 

Hariduslik õiglus

Kolmanda peatüki võtmesõnadena kõlav alapeakiri on soorituslati tõstmine ja erinevuste vähendamine (ingl raising the bar and closing the gap). Peatüki päiselühipalas tuuakse esile Eesti sünnitus- ja (pikk) lapsehoolduspuhkus kui üks teguritest, mis on aidanud Eestil hoida kõrget sooritusnivood ja hariduslikku õiglust. Seda hoolimata levinud suhtelisest ja absoluutvaesusest (21% ja 2,3% rahvastikust). 

Võrreldavalt õiglusele viitavaid tulemusi olla seni näidanud rikkamad riigid, nagu Kanada, Hongkong ja Taani. Uurimused näitavad, et ebaõiglasema juurdepääsu korral langeb hariduse kvaliteet. Õiglane juurdepääs tähendab, et isiklikud ja ühiskondlikud tegurid ei sega õppuritel saavutamast häid tulemusi. 

Haridusõigluse peatükis analüüsitakse hariduslikke erivajadusi viimasena kõrvuti rahvuse, sugupoole ja soolise identiteedi, andekuse, maa või linna elukoha, rände ja sotsiaalmajanduslike asjaoludega. 

PISA 2015 loodusteadustes paigutus Eesti Singapuri ja Jaapani järel kolmandaks ehk Euroopa parimaks. Matemaatikas Euroopas Šveitsi järel teiseks ja lugemisoskuselt Soome järel kolmandaks. Õpilased osutusid akadeemiliselt erakordselt säilenõtkeiks, mida hinnati selle järgi, kui paljud viletsa sotsiaalmajandusliku taustaga õpilased saavutavad häid tulemusi. Eesti vastav näitaja oli loodusteadustes 48% (ülemise veerandi sooritusi madalamast veerandist tulevate õppurite poolt), mis on maailma kuues tulemus. Lugemisoskuses ja tajutud heaolus oli Eesti õppurite edumaa tagasihoidlikum. 

Õpetajate madalamast kvalifikatsioonist hoolimata ei jäänud maakooliõpilased linna omadele palju alla. (Kes jäid Eesti kooliõpilastele alla, olid vene õppekeelega koolide õpilased, seda ka matemaatikas.) Et Eestis suutis OECD keskmisest poole rohkem ehk 12% õpilasi lahendada keerukaid ja väga keerukaid ülesandeid, siis järeldatakse, et siin ollakse edutuse vähendamisel edukad. 

Poiste ja tüdrukute tulemused on pigem sarnased kui erinevad. Matemaatikas ja lugemises ületasid üksikvanema lapsed kahe vanemaga perede järeltulijaid, mis on üle ilma ebatüüpiline. Lugemisoskuselt erinesid nii sugupooled kui maa ja linn. 

Õigluse olulisim mõõdupuu on koolidevaheline erinevus. Kuivõrd Eesti tulemustes kajastub see erinevus vaid 16% ulatuses, OECD keskmine on 29%, on meil tegemist õiglase juurdepääsuga. (Tõsi, Soome vastav näitaja on 8%.) 

Tugimeetmed ja õpiabi

Tugimeetmed olla meil esimesel vajadusel kättesaadavad igale õpiraskust tundvale, mitte ainult HEV-õppurile. Nimelt on igas vähemalt saja õpilasega koolis sotsiaalpedagoog, kes õpetab suhtlema ja emotsioone juhtima, olgu üks ühele või rühmas. Suuremates koolides lisanduvad koolipsühholoog, logopeed ja eripedagoog. 

Põhikoolis pakutava nii tundide-eelse kui koolipäevajärgse (sh pikapäevarühmas pakutava) õpiabiga täidetakse teadmislünki, arendatakse õpioskusi ja psüühilisi protsesse. Pikapäevarühm ja õpiabi on õpilastele tasuta, õpetajad on vajalikult koolitatud ja saavad töö eest kooli eelarvest lisatunnitasu. Vaesest perest õpilastele on need teenused kättesaadavad kaugelt üle OECD keskmise määra. 

Kontrolltööd või olulist vastamist saab ebaedu korral uuesti sooritada. Olulised on arenguvestlused, koolikiusu vastased meetmed ning andekuse tugitegevused.

Täiendavalt on ajutistes õpiraskustes õppuritele õpiabi, kõneravi ja nõustamise tagamiseks loodud Rajaleidja keskused. Mistahes Rajaleidjasse võivad nii õpilased kui nende vanemad pöörduda iseseisvalt. Viidatakse Laura Kirsile, kes tuvastas 2011. aastal, et Rajaleidja juurdepääsetavuse ja teenuse kvaliteediga ollakse väga rahul. Iseäranis maapiirkondades korvavat logopeedide ja eripedagoogide nappust just Rajaleidja teenused. 

HEV-õppurite teenuste osas tsiteerib teos põhikooli- ja gümnaasiumiseadusest koolipidaja kohustusi, sh IÕK-sid ja (lisaks kaasamisele) riiklikult kõrgemalt pearahastatavat väikeklassindust. (PGS 2018 sätted ja nende jõustamine muidugi PISA 2015 tulemusi ei mõjutanud, kuid oludest leiab sarnasusi ning raamat tutvustab Eesti haridust ja selle ajalugu ka PISA-väliselt. – J. K). Lisaks märgitakse õppevaraprogrammi. Erikoole nimetatakse, kuid nende rolli kui PISA-sse mittepuutuvat ei eritleta.

Edu tagamaad

Seitsmenda, kokkuvõtva peatüki alapealkiri lubab „säilenõtkust, rahulolematust ja kujutlusi“. 95% tekstist moodustab siiski kokkuvõte, mitte nende kolme märksõna lahtimõtestamine. Taas tuuakse kõrvuti õiglusega esile huvitatud osapoolte kestvat kaasatust ja heaolukesksust. 

Meritokraatliku diskursuse puudumine ametlikes dokumentides olla aidanud põhikooliosas vältida näiliselt meeldivat harudeks jagunemist (à la humanitaaria, reaalia ja ärindus vm võimepõhine toimimine). See tagab põhikooli lõpetamise. Kordub ka osutus internaatkoolidele ja piiranguteta tugiteenustele. 

Säilenõtkus – jättes kõrvale Rootsi, Vene ja nõukaaja – avaldunud kolm kümnendit tagasi tõrksuses, välisnõuandjaid võeti kuulda valikuliselt. Rahulolematust nähakse rahvusliku iseloomujoonena ja kujutlusteni eriti ei jõuta. Siiski olla püsiv rahulolematus edasiviiv jõud.

Olin omal ajal meie PISA-edu üle peaaegu sama üllatunud kui üks hilismineviku haridusministreid, kelle kardinaalsete uuendamisideede alust PISA-edu murendas. Siinkohal julgen aga arvata, et kaasamiskeeris käsikäes eripedagoogide tugiisiku-staatusega jätab eduelamuseta kaugelt rohkem õpilasi, kui PGS 2018 ette näeb.    

Mis puutub aga tugiteenindus teose sihiseadesse ehk PISA-edusse? Küllap sobivana ministeriaal-strateegilisse vaatesse kõrgemalt, niisama kui tekstis viidatud näited „Omanäolisele koolile“, huvigruppide kaasamisele ja osapoolte autonoomiale. Küllap sobivana ka eeskujuks ebaõnnestunutele. 

Jagan autorite seisukohta, et sünnitus- ja lapsehoolduspuhkus, lasteaiandus, koolibussid ja -toit on meie eduloos olulised, niisama kui õpilaskodud ja ranitsatoetus. Eriti olulised võrdluses Sierra Leonega. Kahtlen, kas meritokraatia teema puudumine ministeriaal-strateegilistes tekstides midagi või kedagi tõeliselt mõjutab. Kes lastevanematest kindlustab järeltulijate tulevikku valikusõelaga või erakoolis, kes Waldorfi koolis. 

Kahtlustan aga PISA edu taga teisigi tegureid, mille olemasolu on keerukam, kuid mitte võimatu jälitada. Esiteks siinse õppevara kiire sobitamine PISA tüüpi ülesannetega. Õppekava (mille kujunemist analüüsitakse teoses põhjalikult) loob raami, mida üleriigilised kontrolltööd, riigieksamid, kuid iseäranis õppevara jõustavad. 

Ehkki PISA-edu pole muutunud osaks riigi ametlikust sihiseadest, toimivad kooli mainekujundus ja haridusturg omasoodu. Väikese riigi võlu, hoolimata tillukesel haridusturul vohavast toodangu ebaühtlusest. Teiseks (ajutine) mahajäämus demokraatliku heaoluriigi kaasnähtude osas ehk eelvalikuga ja erakoolid ei paku veel kõikjal (petlikku?) alternatiivi.