Soolapuhumisega suhkruhaigust ei ravi!
Millal lepime olukorraga, kus pool kliinikutes töötavatest arstidest ja õdedest on posijad, Kunksmoorid, soolapuhujad ja salvimäärijad? Küllap leidub neidki, kes selle olukorra üle rõõmustaksid, kuna „väljastpoolt süsteemi“ tulevad inimesed toovat asutustesse uudset lähenemist. Aga patsientide tulevik muutuks pehmelt öeldes ebakindlaks ja need, kes tõesti professionaalset abi tahavad, peaksid arsti juurde pääsemiseks kas laenu võtma või kodu maha müüma. Kvaliteetne arstiabi muutuks rikaste privileegiks.
Aga me ei saa sellist tulevikku välistada, sest juba praegu on pool meie koolides töötavatest õpetajatest erialase hariduseta. Nende seas leidub üha enam neid „autonoomseid“ ja õhinapõhiseid, kes ei oska õppimist tulemuslikult korraldada. Nõnda võib juba varsti tekkida olukord, kus nõndanimetatud ühtluskooli keskharidusest arstiteaduskonda astumiseks ei piisa. Teisisõnu, ülikoolil polegi enam kellestki arsti teha. Nii et ambitsioonikatel vanematel peab jaguma taipu oma lastele kooli valida ja raha, et hariduse eest maksta.
Hariduse dilemmat arstiabi tulevikuga kõrvutades meenub vana lugu tuntud arstist, kes juhtus kord üle turu minema ja nägi seal üht salvimäärijat, kes uhkes tõllas, uhked riided seljas, edasi-tagasi rahva seas sõitis ja neile raha eest oma imerohtusid jagas. Arst uuris välja, kus imetohter elab, ja läks talle külla. Pärast teretamist ütles ta: „Arvan, et meie teineteist vististi kusagil näinud oleme, aga ei tule kohe meelde, kus ja millal see oli?“ – „Teil on õigus,“ vastas salvimäärija, „selle kohta võin teile teavitust anda. Olin mitu aastat teenriks preili W. juures, keda teie kaunis sagedasti vaatamas käisite.“ – „Aga kuidas see võimalik on, et teie nüüd ilma teadmisteta ja tunnistusteta tohtri ametis olete tegutsema hakanud, ja nagu ma praegu näen, koguni jõukaks olete saanud? Mina pole veel nii kaugele saanud, ehkki juba üle 40 aasta oma ametit pean ja nagu räägitakse, olen kuulus arst.“ – „Enne, kui ma teile vastuse annan, sooviksin teile ühe küsimuse esitada, kui lubate. Teie elate uulitsas, kus inimesi alati hulga kaupa liigub. Mis te arvate, kui palju inimesi läheb iga päev teie akna alt mööda?“ – „Kes neid lugenud on, aga eks üle tuhande ikka,“ vastas arst. – „Ja kui palju nende hulgas peaks terve mõistusega olema?“ küsis salvimäärija. – „Noh, kui nüüd arvu peab ütlema, siis ehk vahest sada.“ – „Vaadake tohtrihärra, siin ongi vastus teie küsimusele. Need sada tulevad teie käest abi otsima, teised kõik on minu omad,“ lõpetas salvimäärija vestluse.
Unistan ajast, et last kooli pannes saan teada, kes mu last õpetama hakkab – kas spetsialist või posija?
Olete õigel teel, härra PEATOIMETAJA!
Aga Teie näite kaudu võis tajuda ka TÕSIST olukorda (eriti väikerahva jaoks) meie koolides-kodudes … Ja see on juba reaalselt kätte jõudnud!
Nõus ja rõõmus, et peatoimetaja on seda meelt. Aga järgmine samm lehekirjutistes ja mitte ainult Teie mõtisklustes siin, peaks olema lahenduste leidmise jaoks platvorm tekitada Õpetajate Lehes. See peaks olema selline koht, kus saab aru(tada), miks siiski selline olukord on tekkinud meie koolis. Kus on vigade ja sellise arengu põhjused ja milliseid samme peaks kiiresti astuma hakkama? Et tuleks muutus!
Edu ja tarkust Teile sellel teekonnal, Heiki Raudla!