Tallinna Keskraamatukogu kuu raamat: Fr. R. Kreutzwald „Kalõvipoig“
Lõppeva aastaga algas ÜRO välja kuulutatud rahvusvaheline põliskeelte kümnend (2022–2032) juhtimaks tähelepanu põliskeelte säilitamise ja edendamise probleemidele. Algatusega liitus ka Eesti fookusega soome-ugri väikerahvaste ja meie oma lõunaeesti keeltel.
Kirjandus- ja keelehuvilistele ning bibliofiilidele oli aasta üks tähtsündmusi eepose „Kalevipoeg“ ilmumine oma esmatrüki 160 aasta juubelil võrukeelsena (väljaandja Võru Instituut, toetasid Eesti Rahvakultuuri Keskus ja Eesti Kultuurkapital). Väljaannet kaunistavad Põlvamaa kunstniku Toomas Kuusingu illustratsioonid.
Võru keele nädalal sai 7. novembril Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudi raamatukogus kuulata ettekandeid „Kalõvipoja“ tõlkimisest ja toimetamisest ning avati illustratsioonide näitus.
Mõte terve eepos võru keeles välja anda oli idanenud juba ammu, tõlketööga alustatud üle kümne aasta tagasi: 2014.–2017. a ilmusid kolm esimest köidet kakskeelsest (eesti ja võru) pilteeposest, mis hõlmavad esimest kaheksat laulu.
Tunneme küll uhkust Fr. R. Kreutzwaldi tehtud tohutu töö üle eepose kokkuseadmisel, ometi tuleb „Kalõvipoja“ tõlkija Urmas Kalla sõnul tõdeda, et enamik eestlasi tunneb teost vaid kooliajal loetud Eno Raua ümberjutustuse kaudu. Eepose maht on suur ja vanapärane keel raske mõista, nii tundub mõtegi lugeda terve eepos läbi liialt ränk. Kalla soovitab siiski suur lugemise töö ette võtta – sealt võib leida palju tarkuseivaga ja naljalugusidki.
Tõlkija arvates on nüüd vähemalt lõunaeestlastel võru keeles eepost palju kergem lugeda (Uma Leht nr 508, lk 1, 10.03.2022).
„Kalevipoja“ on Fr. R. Kreutzwald kokku pannud paljuski Virumaalt kogutud rahvalauludest, sideaineks lisanud oma mõtteid. Kalla hinnangul võis „Kalevipojast“ saada kogu rahva ühendaja muuhulgas tänu sellele, et Põhja-Eestist pärit Kreutzwald elas ja tegutses pikalt Lõuna-Eestis („Kalõvipoig“, lk 7). Tõlkimisel on võetud kohati abiks vanu Võru rahvalaule. Siin peitub veel üks väljakutse sügavama keelehuviga lugejale: leida „Kalõvipojast“ üles ja kõrvutada lõunaeesti rahvaluule katkendeid lähtetekstiga.
Ühe eepose trükki toimetamine on igal ajal ühtmoodi suur töö; eeposte saamislood on aga alati põnevad, igaühel isesugune. Soome-ugri rahvaste eepostel kipub olema ühisteks joonteks esmatrükk võõrkeeles ja/või teatav ooteaeg enne kaante vahele jõudmist. Tänu Arvo Valtoni väsimatule tööle tõlgete vahendamisel on mitmed neist meile emakeeles kättesaadavad. „Kalevipoeg“ trükiti algselt samuti osadena ja saksakeelse paralleeltõlkega, eestikeelse tervikteosena hoopiski Soomes. Võrukeelne „Kalevipoja“ väljaanne lisab huviväärse rea teose kronoloogiasse. Sellegi teekond on sarnane: ilmuda alul ositi, olla ootel, lõpuks jõuda trükki täies mahus.
„Kalõvipoja“ toimetaja Rainer Kuuba soovitab küll julgelt kõigil eepost lugeda, hinnates seda vähemalt peatüki kaupa lugedes jõukohaseks juba põhikooliõpilastele, eriti aga gümnaasiumiealistele ja täiskasvanutele (Uma Leht, nr 508). Kirjanduse tundides tutvutakse Euroopa suurte rahvaste eepostega, põliskeelte kümnendil on põhjust avastada ka väikeste soome-ugri rahvaste lugulaule, neisse on kätketud samavõrd suurt ajalugu, ülevat kangelaslikkust ja muistset tarkust.