Teekond tagasi iseenda juurde

Kahe ja poole aasta eest üliraske trauma üle elanud Tartu Variku Kooli muusikaõpetaja Karmen Orissaar on sügisest taas täiskoormusega rivis. Lapsed vaja ju laulukaare alla viia ja laulud selgeks õpetada! Orissaarel endal on tulnud veelgi rohkem õppida: uuesti käima, riietuma, kirjutama, klaverit mängima. Päevad algavad senini taastusravispetsialistide käe all, et keha üha paremini sõna kuulaks.

Kohtume Karmen Orissaarega hilisel tunnil koolimajas, kui käimas on üheksandike klassiöö – klassiõhtu ööbimisega variant. Aatriumis on õpilased katnud lauad, tulekul on palju põnevaid kohtumisi-mänge, ei puudu padjad-tekidki. 

„Minu klass tahtis juba ammu ööbimisega klassiõhtu korraldada ja kutsusime ka paralleeli punti,“ räägib Orissaar. „Üks õpilane soovis ürituse korraldamisest teha loovtöö. Kuidas ma siis sain mitte nõustuda! Kui oled õpetajaameti valinud, ei saa ju lastele öelda, et siit või sealt valutab.“

Kirevas rüüs õpetaja sebib hoogsalt õpilaste vahel, istub vahepeal klaveri taha, aitab huvilisel klahvidest meloodiat välja võluda ning maandub siis intervjuuks õpetajate toa tugitooli. Raske uskuda, et sarmikal naisel on seljataga pikk ja vaevarikas taastumise teekond, mis pole veel läbi.

Karmen Orissaare haiglavoodisse aheldanud õnnetus juhtus 2020. aasta 11. juulil Valgerannas. Merd ja ujumist (ka talisuplust) armastav naine otsustas tugeva tuulega vette minna. Mere ääres kasvanuna ei pidanud ta ilma sugugi tormiseks. Igaks juhuks parkis auto suurte puude asemel siiski põõsa alla ja sammus koos laste ning nende ristiemaga mööda asfaltteed ranna suunas. Said paarsada meetrit minna. Järgmine mälupilt on kaselehtedest silme ees. Kaheharuline puu oli murdunud ja naistele peale kukkunud.

„Olin pikali asfaldil, aga sain kõigest aru, mõistus oli selge. Nägin, et tütred on õnneks kaugemal. Kui kiirabi tuli, vuristasin isikukoodi nii kiiresti ette, et töötajal oli raskusi selle kirjapanekuga,“ muigab Orissaar. Tal oli hulk luumurde, siseorganite vigastusi ja närvipõimikute kahjustus, kuid jalgu sai naine liigutada. Esimesed operatsioonid tehti Pärnu Haiglas, ravi jätkus PERH-is.

Narkoosist taastudes rääkis ta tohtritele, et on ametilt koorijuht ja muusikaõpetaja ning käed ja õige hingamine on tema töös väga olulised. Tuli õppida uuesti käima, igapäevatoiminguid tegema, kirjutama. Vasak käsi saadigi tööle, aga parem oli täiesti tuim ega liikunud algul millimeetritki. PERH-i füsioterapeut hakkas Orissaarele õpetama vasaku käega kirjutamist, sest arstid ei osanud öelda, kas paremast käest saab asja.

Videotervitus sõpradele

Kodulinna tagasi jõudnud Orissaarele olid head kaaslased Tarmeko kammerkoorist Airi, Annely ja Laine eestvõttel hulga asju korda ajanud, uurinud, kuidas tellida isiklik abistaja, parimad taastusravi spetsialistid välja otsinud ja isegi esimese füsioterapeudi aja kinni pannud. Koorikaaslased ja Tartu Variku Kooli kolleegid toetasid ka majanduslikult.

Nii jõudiski Karmen Orissaar tunnustatud füsioterapeudi Margus Mustimetsa käe alla. Tema püstitas ülesande, et jõuludeks peab patsient uuesti õppima klaverit mängima ja kas või väikese lastelaulu selgeks saama. 

„Harjutasin inglilaulu, parem käsi läks raviga iga päev millimeetri võrra paremaks ja varsti suutsin seda klaviatuuril oktavi piires liigutada,“ kirjeldab Orissaar. Jõuludeks saatis ta sõpradele-tuttavatele videotervituse oma esimesest klaveripalast. Õnnetusest oli möödas viis kuud. Kevadeks võttis ta käsile juba popmuusika loo. Ja nii tasapidi edasi, millimeetri kaupa.

„Suuri passaaže ei saa praegu veel mängida, aga lihtsamad laulud saadan klaveril ära,“ ütleb Orissaar. „Edasiminek on, kuid kõik võtab aega. Triitsepsi lihas pole taastunud. Füsioteraapia ja igapäevane liikumine on kohutavalt tähtsad. Kui see ära jääb, siis lihased kärbuvad. Lihas peab olema toonuses, kui närv taastuma hakkab.“

Kuigi nii raske trauma järel võinuks Karmen Orissaar kaks aastat töövõimetu olla, läks ta juba eelmisel sügisel osalise koormusega tööle. 

Algul suutis kirjutada vaid tahvli alläärde. Uued õpilased, kes polnud õpetajaga juhtunust kuulnud, tahtsid teada, miks ta peab vasaku käega paremat kätt toetama. Siis tuli õpetajal oma lugu jutustada.

„Nüüd saan juba tahvli keskele kirjutada,“ rõõmustab Orissaar. Kõrgemale kirjutades on vaja siiski teist kätt toeks.

Algul kippus Orissaar kiiresti väsima ja siis tuli tundi anda istudes.

Vahel läksid noodid klaveril viltu, sest kramp lõi kätte, tuli tempot maha võtta.

Laulupeosuvi on tulemas. Orissaar on käinud oma laululastega alates 1990. aastast igal laulupeol ega taha nüüdki kõrvale jääda. Veidi murelikuks teeb aga see, et enamasti vaid ühe käega dirigeerides ei saa päris sellist dünaamikat nagu kahe käega.

Orissaarel oli varem suur hääl nagu ooperilauljal. Nüüd on kopsumaht kõvasti vähenenud ja fraase ei saa enam pikalt pidada. Aga tunnis ettelaulmiseks piisab.

„Noortega on tore, nendega koos olemine aitab terveneda. Tulingi seepärast ruttu tööle,“ sõnab Orissaar.

Elujõu allikas

Muret teeb talle seegi, et trauma tõttu on selgroog kõver. 

„Ema süstis lapsepõlves minusse teadmist, et naisterahva selg peab olema sirge, rind ees ja kõht sees,“ meenutab Orissaar, kelle firmamärgiks läbi aastakümnete olnud kiire kõnnak ja kuningannalik hoiak. „Nüüd pean end harjutama mõttega, et ma pole füüsiliselt enam endine. Ka ema ütles, et pean võtma omaks mõtte, et ma ei saa enam päris endiseks, ja rõõmustama, et üldse siin ilmas teise võimaluse sain. Keha ei jõua enam kõike, kuigi vaim on virge ja tahaks ikka hüpata-karata.“

Karmeni ema Inda Orissaar kolis Pärnumaalt Tartusse ja temast sai tütre suurim abiline koduses elus ja igapäevatoimingute tegemisel. 

„Võrratu elujõuga inimene, suguvõsa ja pere keskpunkt,“ kirjeldab tütar oma legendaarset muusikaõpetajast ema, kes paari kuu eest lahkus. „Olen oma ema tütar, elujõu temalt pärinud. Ju ma sellepärast ei läinudki igaviku teele.“

Ema Inda pani tütrele Karmeni nime. Muusikuna ikka Bizet’ temperamentse Carmeni järgi. Kuid et oleks eestipärane, sai nime algustäheks k. 

„Perekonna ja sõprade tugi on olnud kõige tähtsam,“ sõnab Orissaar. „Minu vend Imre ehitas mu korteri vannitoa ümber, et ema ja mina saaks oma tugiraamiga liikuda. Emal olid terved käed, minul jalad paremad kui temal. Naersime vahel, et kahe peale moodustame hea meeskonna.“

Teismelised tütred ei hoomanud kohe õnnetuse järel, kui lähedalt oli surm nende emast möödunud. Nüüd on nende ülesanne hommikuti ema pikki juukseid soengusse keerata, sest ema käsi ei liigu veel nii kõrgele. Kohati vajab ta abi ka riietumisel.

„Tütred juba ütlevadki, et millal ometi ma oma parema käe korda saan. Neil kulub hommikul aega ju iseenda sättimisele,“ muheleb Karmen Orissaar.

Õnneks ei jäänud tormis langenud puu alla naise huumorimeel ja ta suudab nalja visata.

„Enam ei pühenda ma enda sättimisele nii palju aega kui vanasti. Liigun ja treenin ega pea välist külge enam nii oluliseks,“ räägib Orissaar. 

„Kaks kuud olin haiglas ja mõtlesin elu üle. Et miks just minuga selline asi juhtus. Olin 55-aastane ja läksin oma eluga tagasi nulli. Aga siis mõistsin: hea, et saan veel päikesevalgust näha. 

Olen aru saanud, kui palju on elus tühist, mille pärast ei tasu närveerida. Süstin alati nii endasse kui ka sõpradesse positiivsust. Ka füsioterapeudid imestavad, kuidas ma täie jõuga harjutusi teen, ja soovitavad mitte üle pingutada, vaid anda kehale aega.“

Kolmel hommikul enne tunde alustab Orissaar päeva spetsialistide käe all, oma suureks rõõmuks saab ta ka basseinis ujuda.

„Tean, et see kõik on mulle väga vajalik,“ rõhutab ta. „Pean saama paremaks. Alla ei tohi anda! Võiksin ju lebada kodus sohva peal, aga siis ma sinna jäängi. Piitsutan ennast tagant. Väsin õhtuks ikka väga ära. Koolipäevad kestavad kella neljani. Aga minu ümber on inimesed, kes ei virise. Mulle ei meeldi suhelda nendega, kes on negativismi täis. Siis ma vaikselt taandun.“

Milline on soov jõuluvanale?

„Ikka seoses tervisega − et ma liiguksin endise Karmeni poole. Ja et parem käsi läheks järjest paremaks,“ vastab ta. „Soovin, et meid ümbritseks rahu, maailmas on ju pingeline aeg. Et oleks turvaline ja kõik läheks hästi sel maal, kus elame. Oma sõpruskonnale soovin kõike head. Väga lihtne oleks olnud musta auku jääda. Olen õnnelik, et minu ümber on nii head inimesed: perekond, Tarmeko koor, sõbrad, kolleegid. Ega siis saagi ise kehvem olla!“

ARVAMUS

Peeter Kikas, Tartu Variku Kooli direktor:

Kui sain Karmeni õnnetusest teada, lootsin, et tema vigastused ei ole suured, aga kahjuks see nii polnud. Kartsime, et Karmeni naasmine kooli venib või ei saagi ta enam muusikaõpetajana töötada. Õnneks arvas Karmen teisiti. Poole aasta pärast selgus, et tal läheb juba tunduvalt paremini, tõsi, taastumine ja järelravi võtab pea kaks aastat. Karmen tegi kõik selleks, et kiiremini kooli tagasi saada. Tal olid väga head abilised ja nõustajad.

Karmeni, tegelikult vist kõigi muusikaõpetajate tahe on väga tugev. Kui ta midagi ette võtab, siis selle ka läbi viib. Nii oli ka õnnetusest taastumisega. Karmen oli otsustanud, et rohkem kui aasta ta koolist eemal ei ole, kuigi arstid päris nii ei arvanud. Oligi taas rivis ja meie kooli muusikaelu läks jälle käima nagu enne õnnetust. Taastumisega seotud protseduurid kestavad edasi ning kool on püüdnud Karmenile igati vastu tulla, et neid tegevusi ja õppetööd ühitada. Arvan, et see on meil õnnestunud. Karmen on täisjõuga tööl tagasi, mille üle on meil väga hea meel.

Laine Randjärv, Tarmeko koori dirigent:

Karmenit tunnen 1983. aastast, mil astusime koos Tallinna konservatooriumisse ja elasime ühikas kõrvaltubades. Minu kooris on ta laulnud 1989. aastast. Alati särav, rõõmsameelne, kõiki innustav, naerusuine, oma heast korrektsest väljanägemisest lugupidav ja väga-väga tegus. Ja järsku selline õnnetus! 

Kui esimest korda pärast õnnetust Karmenit vaatama läksin, olin valmis päris hulluks olukorraks. Aga palatist vaatas vastu küll mitu operatsiooni üle elanud, kuid väga optimistlik inimene. Olin üllatunud, et tema vaim on nii tugev. See avaldus just traagilises olukorras. Kuigi parem käsi oli nii kahjustatud, et ta ei suutnud seda isegi tõsta, oli Karmenile ikka oluline, et käed oleksid korras ja hoolitsetud. 

Praegu suudab ta nii autorooli hoida kui klaverit mängida. 

Sõprade ja heade kaaslaste olemasolu ning toetus on väga oluline – et oleks keegi, kes tuleb suhtlema, kuulama, tulevikuplaane tegema, see aitab näha tunneli lõpus valgust. Karmeni lugu õpetas ka mind ennast olema tänulik selle hea eest, mis elus on. Teiseks seda, et inimese hingejõud ja vaimu tugevus on piiritu ja avaldub kriitilises olukorras, ning kolmandaks, et väikesed edusammud võivad mingis olukorras olla vägagi suured – kõik sõltub taustsüsteemist.