Ukraina pagulasperede sotsiaalpsühholoogiline kohanemine Eestis

Kuidas Ukraina lastega peredele HARNO Rajaleidja keskuses psühholoogilist abi osutatakse? Mis raskusi kogevad eri vanuses kooliealised lapsed ja nende vanemad uue elukeskkonnaga kohanemisel ning kuidas saaks neid toetada?

Uue elukeskkonnaga kohaneda on alati ühel või teisel viisil stressirohke. Kui kolimine teise riiki ei olnud kavandatud ega soovitud, muutub lõimumine palju keerulisemaks, eriti kui sunniviisilise kolimise põhjus on nii traumeeriv nagu sõda. Sellises olukorras on psühholoogiline tugi väga oluline, sest annab kindlustunnet oma võimetes ja suurendab valmisolekut tulla toime paratamatute raskustega. See on eriti oluline, kui tegemist on perekonnaga. Lõppude lõpuks peab lapsevanem hoolitsema mitte ainult enda, vaid ka laste eest.

Sunnitud ränne ja kohanemismustrid

Sisserändajate kohanemisprobleem on kahtlemata mitmetahuline ja mõjutab kõiki peamisi isiksuse valdkondi: emotsionaalset, kognitiivset, käitumuslikku, motivatsiooniga seotut ja kommunikatiivset. Emotsionaalsed häired võivad väljenduda üsna erinevates käitumusilmingutes ükskõiksusest, depressioonist, eluhuvi kadumisest, letargiast, apaatiast kuni ärrituvuse, agressiivsuse, kontrollimatute vihapurseteni. Väheneda võib püüdlus eesmärkide poole ja enesehinnang võib järsku langeda; raske on taluda võimetust oma vajadusi rahuldada. Emotsionaalsed ja motivatsioonihäired võivad põhjustada kognitiivseid probleeme. Põhilised kognitiivsed protsessid võivad toimida halvasti: tekkida võib mäluhäireid, tähelepanu hajumist ja kõrvalekaldumist, häiritud tajumist (nt aja tajumine) ja mõtlemishäireid. See raskendab suhtlemist nii pereliikmete kui ka teistega, nii oma kultuuri esindajatega kui ka väljastpoolt seda. 

Kooliealistele lastele ja nende vanematele psühholoogilise abi osutamise kogemus võimaldas mul mõista perede kohanemisraskusi ja võimalusi, kuidas peresid aidata. Pagulaste eduka kohanemise üks olulisemaid tegureid on vastuvõtva riigi nii informatiivne kui ka materiaalne toetus. On väga oluline, et Eestis kujundati uustulnukatele kättesaadav ja arusaadav infoväli ning põhivajadused rahuldati: pakuti sooja, turvalist eluaset, toitu ja hiljem mitmesugust abi. Anti seega hea alus edukaks kohanemiseks. 

Ukraina pagulaslaste kohanemine Eesti koolis

Pärast esimest etappi, kus turvalisus, võimalus viibida rahulikus keskkonnas ja mitte karta oma elu pärast on pagulase jaoks kõige olulisem, on järgmine etapp hakata integreeruma uude, võõrasse ühiskonda. See äratab sageli sisemise vastupanu ning tunde, et sa ei ole valmis vastu võtma uue riigi elureegleid. Just sel ajal ilmneb kõige selgemini väljarände ja sunniviisilise rände erinevus. Pagulaste väljaütlemata moto selles etapis on „Me ei ole seda küsinud!“. Inimene tunneb teravalt oma kodu, tutvusringkonna ja harjumuspärase eluviisi kaotamise valu. Edukas sotsiaalpsühholoogiline kohanemine on aga protsess, mille käigus kohanetakse aktiivselt uue keskkonna nõuetega. Selles etapis on psühholoogiline toetus väga tähtis.

Üks oluline ja keeruline ülesanne pagulasvanemate jaoks on lapse koolihariduse korraldamine. Riik aitab siin korralduse poole pealt, kuid selles etapis tekivad psühholoogilised probleemid. Võimalik on välja tuua vanuselised erinevused laste kohanemisel uue koolikeskkonnaga.

Algkooliealised harjuvad uue kooli ja kollektiiviga üsna kergesti, kui teatavad tingimused on täidetud. Esiteks peaks laps saama suhelda tuttavas keeles. Isegi kui õpetatakse ainult eesti keeles, kuid laps teab, et õpetaja saab temast aru, tunneb ta end turvaliselt. Sellisel juhul teab laps, et võib vajadusel abi paluda ja teda mõistetakse. Teiseks, klassis, kus pagulaslaps õpib, peaksid olema lapsed, kes räägivad talle mõistetavat keelt. Nõnda rahuldatakse lapse sotsiaalsed ja suhtlemisvajadused ning ta ei tunne end üksildasena, mis tähendab, et ta saab hõlpsasti lõimuda rühma ja saada selle täisväärtuslikuks liikmeks.

Eriti edukas võib kohanemine olla algklassides, kus domineerib ikka veel mäng. Selles eas võib laste loomulik suhtlemisvajadus mängukaaslastega olla hea alus nii sotsiaalsete takistuste kui ka keelebarjääri ületamiseks. Seega võivad mängulised ülesanded klassiruumis või pärast õppetunde olla kohanemisel abiks. Loomulikult on mis tahes vanuserühma õpilaste eduka kohanemise üks tähtsamaid tingimusi soodne psühholoogiline kliima klassis, õpetajate ja klassikaaslaste sõbralik suhtumine.

Teismeliste õpilaste vanemate väljakutsed

Üks psühholoogiline takistus võib olla klassi ja vanuse mittevastavus Eestis ning Ukrainas. Ukraina õpilased peavad sageli kordama klassi, mille nad juba eelmisel õppeaastal kodumaal lõpetasid. See probleem avaldub teravamalt vanematel õpilastel ning võib oluliselt mõjutada enesehinnangut ja esile kutsuda käitumisprobleeme. Väga tähtis on, et vanemad suhtuksid sellesse küsimusse mõistlikult.

Pagulaslaste kohanemine teises ja kolmandas kooliastmes ning keskkoolis on sageli raske vanuseliste eripärade tõttu. Murdeiga on üks arengukriisidest ja sageli raske aeg kogu perele ka rahuajal.  Noorukieas pagulase ja tema vanemad võib aga õigusega liigitada kõige raskemini kohanevasse kategooriasse. Nooruk tunneb tuttava elu kaotamise valu nagu mitte keegi teine ja reageerib sellele vastavalt.

Noorukite peamine tegevus on suhtlemine, ja nimelt eakaaslastega. Sellel arenguetapil on väga oluline kuuluvus, „karjatunne“, st eakaaslaste, mõttekaaslaste ring. „Kari“ on nüüd sõja tõttu ära võetud. Teismelised räägivad nõustamisel sageli, et parem on olla tule all, aga koos sõpradega. Samuti on see esimeste armumiste iga ja lahkuminek oma tunnete objektist võib olla väga valulik. Väga oluline on, et vanemad ei alavääristaks lapse tundeid, vaid kuulaks, kui laps on valmis neid jagama, ja annaks lapsele võimaluse tunda end emotsionaalselt toetatuna.

Noorukite sunnitud kohanemist mõjutab ka see, et tegemist on talle kahekordselt vastumeelse olukorraga. Kõige suurem psühholoogiline muutus noorukieas on lisanduv vajadus sisemise vabaduse järele, „mina kui täiskasvanu“ positsiooni kujunemine. Seetõttu kogeb teismeline nii teravalt olukorda, kui temalt võetakse ära valikuvabadus. See on juhtunud kaks korda: sõja tõttu muutub tuttavlik elu võimatuks kõigepealt kodus ja siis otsustavad vanemad kolida teise riiki. Et vältida destruktiivset käitumist, tuleb anda lapsele õigus teha oma valikuid, kus see on lubatud ja asjakohane. Näiteks võimaldada tal ise valida huvitegevus ja aidata vajadusel seda korraldada. Huviringid võivad ühtlasi aidata leida omasuguseid, mis mõjutab positiivselt lapse üldist emotsionaalset seisundit, sest tema sotsiaalsed vajadused ja suhtlemisvajadus rahuldatakse.

Kohanemist võib raskendada ka see, et noorukieas areneb aktiivselt moraalne külg. Noorukiiga on teine „miksikute“ vanus, ainult küsimusi esitatakse iseendale, otsitakse oma kohta maailmas, ehitatakse maailmaga vastastikuse toimimise süsteemi. Teismelistel on sageli kõrgendatud õiglustunne, mis muudab nad oma huvide kaitsmisel mõnikord liiga innukaks. Raske on ette kujutada, mida teismeline võib tunda, kui sellise sisemise võitluse ajal kogu tema senine elu laguneb, harjumuspärased, rahuaja eluseadused ei kehti, vaid asenduvad järsult teiste, mõnikord väga karmide reeglitega. Kõige tähtsam on anda lapsele turvatunne, pidades kinni lubadustest, täites kokkuleppeid ja lapselt sama oodates, selle üle temaga arutades. Hea on, kui uude ellu saab kaasa võtta perekonna traditsioonid ja harjumused, mis olid varem olulised ja meeldivad. See loob perekonna sisemaailma stabiilsuse, hoolimata välismaailma kokkuvarisemisest.

Oluliselt raskendab kohanemist ka see, et ei osata keelt ja protestitakse selle õppimise vastu. Lisaks lapse tegelikule abistamisele (eakohaste eesti keele lisatundide korraldamine, ühine keeleõpe, eestikeelsete filmide või telesaadete vaatamine koos vene või ukraina subtiitritega) peavad vanemad aitama lapsel mõista, et keeleõpe annab võimaluse vabalt suhelda ja mõista uues elukohariigis toimuvat.

Vanematel on raske ülesanne. Nad tahavad tõesti lapsi aidata, kuid ei suuda seda alati täielikult teha, sest nad ise kogevad mitmesuguseid negatiivseid emotsioone ja tundeid, kohanemisraskusi ning leinavad kodu kaotust. See on lihtsam, kui mõlemad vanemad on teineteise jaoks olemas ja toetavad üksteist, isegi kui üks neist ei ole kohal. Vanemad jätavad laste eest hoolitsedes tihtipeale iseennast unarusse, kuid tähtis on hoolitseda ka oma enesetunde eest. Nad peavad hoolitsema oma füüsilise ja emotsionaalse heaolu eest, arendama töö ja lõõgastumise tasakaalu ning lubama endale regulaarselt tegevust, mis pakub emotsionaalset rahulolu. Samal ajal on oluline, et vanemad otsiksid endale ja lapsele abi, kui nad tunnevad, et neil on raske üksi toime tulla. Õigeaegne psühholoogiline abi võib aidata kohanemist leevendada ja tulla toime kaotusvaluga.

Artikkel on ilmunud ajakirja Sotsiaaltöö detsembrinumbris. 

Vene keelest tõlkinud Judit Strömpl.

8101 last 

01.12 seisuga on EHIS-es registreeritud 8101 Ukraina last või noort (s.h mitte ainult õpilased, vaid ka lasteaiaealised).

Õppetaseme järgi jagunevad lapsed/õppijad järgmiselt:

• alushariduses 1954 (24,1%)
• põhihariduses 5287 (65,3%)
• gümnaasiumis 408 (5,0%)
• kutsehariduses 452 (5,6%).

Õppekeele järgi jagunevad nad järgmiselt: 

• eesti keel 6215 (76,7%)
• sh keelekümblus 1077 (13,29%)
• vene keel 1849 (22,82%)
• inglise keel 37 (0,46%)

Omavalitsused, kus on 01.12. seisuga enim Ukraina lapsi EHIS-esse registreeritud