Unistaja pilguga Eesti koolist ja tema komberuumist

Eesti riigile võib viimasest 30 aastast ette heita nii mõndagi, aga kindlasti mitte vähest kulutamist haridussüsteemis. 6,6% SKT-st on korralik ressurss. Ka koolihariduse tase ja kättesaadavus on Eestis väga head. 

Maailmas on palju rikkaid riike, kus vanemate staatus määrab laste haridusliku tuleviku. Eesti haridussüsteem on endiselt sotsiaalse mobiilsuse pant. Iga lapsevanem teab last kooli saates, et piisava õpihimu korral saab tema mudilane 12 aasta pärast diplomi, millega kõlbab minna nii Eesti kui maailma ülikoolidesse ja saada seal ka hakkama. 

See on meie koolihariduse komberuum, tema egalitaarne põhiolemus, mida tuleb säilitada. Palju võib muutuda, aga see mitte. Selgroo hoidmiseks ei olegi tegelikult rohkem vaja, kui see üldine eesmärk sõnastada. Mida iganes me muuta otsustame, komberuumiga riskida ei tohi. 

Vajadus olla inimene

Kas see tähendab võimalikult väikseid muudatusi hariduses? Paraku mitte – maailm ju muutub väga kiiresti. Et vältida allakäiku ja seejärel rahuolematusest tulenevaid järske muutusi – reformi, kui soovite –, peab kogu aeg toimuma evolutsioon. Kuidas kohaneda 21. sajandil, kui suur osa elust on virtuaalne, kui suur osa tööst on asukohasõltumatu, kui suur osa lastest on sünnist saati osalised globaalses keele- ja komberuumis? Kuidas teha seda nii, et lastel oleks ikkagi ka armas Eesti kool?

Vastused on võib-olla lihtsamadki, kui esmapilgul tundub. Me peame laskma lahti ootustest, et teatud teadmiste komplekt kannab meie lapsed ametit õppima ja see õpitud amet annab neile leiva lauale. Tehnoloogiline tsükkel on tänapäeval nii lühike, et me nagunii ei tea, milliseid tehnilisi oskusi meie lastel tulevikus täpselt vaja läheb. Ei ole mõtet pingutadagi, nagunii ei suuda me seda ette näha! 

Mida me aga kindlasti teame ja mis on jääv igal tehnoloogilisel tasemel, on vajadus olla inimesele inimene, mitte hunt. Suutlikkus osaleda ühiskonnaelus, otsida ühiseid lahendusi ja mitte lahendada omaenda ega ühiskonnaelu küsimusi jõupositsioonilt. Olla kaastundlik ja mõistev, tahta aru saada, miks me oleme nii erinevad. Soov astuda teise sussidesse, näha maailma läbi teise inimese silmade. 

See oskus – olla kaastundlik inimene – on ka meie ainus igavene konkurentsieelis mistahes tehisintellekti ees. Emotsionaalne intelligents on ka masina jaoks teatud piirini saavutatav, aga inimene on siiski bioloogiline olend. Me koosneme palju enamast kui lihtsalt kirjeldatavad seisundid, mida masinad saavad õppida tajuma.

Teiste inimestega kontakt

Mida vähem on meil pakkuda masinlikku tööd, seda enam saame me spetsialiseeruda just nimelt inimeseks olemisele. Üksteise vastu kena olemisest saab suurem osa meie järgnevate põlvkondade tööst, sest seda ei ole võimalik automatiseerida. Seda võib makromajanduslikus kantseliidis kutsuda teenusmajanduseks, pilkavalt klikitööstuseks või tiktoki maailmaks, aga me näeme, kuidas uued ja uued töökohad on lihtsalt mõeldud selleks, et inimestel oleks teiste inimestega kontakt. 

See on loomulik areng – igapäevaelu ei paku meile enam eriti palju madala kvaliteediga suhtluskohustust. Pole mingit vajadust rääkida poemüüja, passilauaametniku, sotsiaaltöötajaga – kõik teenused (toetused, kaubad, dokumendid jne) saab klahvide klõbinal. Ometi tahaks kellegi käest teada, mis mulle sobib; rääkida kellegagi oma lapse vaimsest tervisest; kurta ilma või üksinduse üle.

See pole halb. Vajadus osta jäätist inimese vahendusel on madala süvenemisastmega suhtlussuhe. Sellele ei pea väärtuslikku inimvara raiskama, et keegi meile üle leti selle annaks ja raha vastu võtaks. Võimalus minna jäätisekohvikusse, kus saab ise jäätist valmistada, mängida Lottega ja teha üksteisele näomaalinguid, on kõrgema süvenemisastmega suhtlussuhe. Lõpuks on ikka kõht jäätist täis, aga kui palju rohkem elamusi! 

See on üks väga lihtsustav näide sellest, kuhu meie maailm liigub. Me hakkame üha rohkem nägema töökohti, mille põhiline olemus ei ole kauba tootmine, tarnimine või lihtne teenus. On elamus, suhtlusolukord, ärakuulamine, abistamine ja nõustamine, rõõmustamine, mõtlemapanemine. 

Hea ja kurja tundmine

Kas me seda oma lastele täna koolis õpetame? Kindlasti vähem kui konkurentsieelise saavutamiseks (masinate ja teiste inimeste ees) vajalik. Väljume korraks kõigest sellest, mis meil on. Kõikidest eeskirjadest, normidest, määrustest ja senisest korraldusest. Kui meil polekski kooli, mida me teeks, et teda luua?

Koolieelses eas, lasteaias, seletaksime lastele, kui oluline on üksteist hästi kohelda, hoida, erisusi tunnustada ja mitte põlastada. Kui oluline on aidata üksteisel oma unistusi realiseerida. Kuidas keegi ei ole paha laps. Kuidas kedagi ei tohi lüüa ega alandada. Mis üldse on alandamine? Mis on halvustamine? Miks mõni laps käitub halvasti ja kas kõik lapsed ikka teavad, et laps on kodu peegel ja see, kes rühmas-klassis karjub ja lööb, võib olla seda kodus näinud, mitte pole lihtsalt „paha“? Mis on lapse õigused? Millega ta ei tohi isegi oma armsa pere liikmete poolt leppida ja kust otsida abi, kui ongi väga valesti ja pahasti? Kuidas märgata ja kiita, olla tänulik?

Põhikoolieas kujunevad lastel välja huvid. Muusikakool, sporditrennid, aga ka sügavam huvi matemaatika, keele, kaugete või vanade kultuuride vastu. Maailmas on nii palju lastele kättesaadavat teavet. Kui mina koolis käisin, oli 8–9-aastase lapse teadmiste määr väga tugevasti funktsioon vanusest, natuke ka lugemishuvist. 

Tänapäeva lapsed saavad internetist õppida ära näiteks Boeingu maandamise lennusimulaatoril või jaapani keele. Niisiis on laste teadmised märksa keerukam funktsioon vanusest ja huvidest. Kuidas me neid siis üldse õpetame? Hea ja kurja tundmise õpe, see, mis algas lasteaias, peab kindlasti jätkuma, sest lapsed mõistavad üha keerulisemaid ühiskonnaelu nüansse ja peavad suutma järjest keerulisemaid suhtlusolukordi hallata.

Samas ei saa eitada, et väga erinevate teadmistega laste õpetamiseks peavad õpetajad pakkuma erinevaid ülesandeid, ja seda on väga mugav teha just internetis leiduvate materjalide toel. Õpetamisest saab üha enam toetatud õppimine ja muidugi ei ole see õpetaja asi tagada, et sobiv pakett uuele teadmiste tasemele ronimiseks igas aines, igas klassis olemas oleks. Need õppematerjalid tuleb ministeeriumil organiseerida nii, et laps saaks oma teadmiste taset mõõta ja vastavalt sellele leida uue ja huvitava tööülesande. Omavanuste sõprade seltsis, aga võib-olla väga erineval tasemel ülesandeid tehes. 

Vastutus teiste ees

Siin on vastuolu – ühelt poolt on paratamatult enam iseseisvat tuhnimist. Teiselt poolt on vaja arendada laste sotsiaalseid oskusi, sest ka igapäevaelus ei omanda laps enam sotsiaalseid oskusi nii hõlpsalt kui nende vanaemad. Lihtsalt pole vaja, kõik eluks vajaliku saab kätte ja tehtud suhtlemata. Järelikult peab senisest palju rohkem arendama teadlikult meeskonnatöö ja suhtlusoskust. 

Õnneks saab seda teha Eesti koolis nt muusikatunnis, kunstitunnis, kehalise kasvatuse või tööõpetuse toel. Paljudes maailma koolides neid aineid üldse ei õpetatagi. Koorilaul ja korvpallimeeskond kasvatavad rõõmu teiste inimestega koos olemisest, koos tegemisest. Areneb emotsionaalne intelligentsus.

Gümnaasiumiastmes peame – lisaks muidugi korralikele teadmistele – tekitama noortes julguse küsida, otsustada, oma arvamus välja öelda, aga ka eksida ja parandada. Ühiskonnaõpetus kõige laiemas mõttes on olulisem kui varem. 

Tähtsad on head oskused, et koolis omandatud akadeemiliste teadmiste toel eristada maailmas leiduvat väärinfot tõesest; oskus kahelda ja infot kontrollida kasvõi elementaarsete loodusteaduslike või reaalteaduslike teadmiste toel. Selgeks peab saama omaenda vastutus teiste ees siin ühiskonnas. Noor ei tohiks tunda, et tema arvamusest ei sõltu midagi. Ta peab uskuma, et kindlasti sõltub!

Ja muidugi tahaksin ma väga, et selline hoolivaks ühiskonnaliikmeks kasvatatud noor oleks võib-olla natuke senisest tugevam loodus- ja reaalteaduste mõistmises. Mõistmises, mitte faktiteadmistes. Millegipärast on hästi paljudel inimestel raske mõista näiteks vaktsiinide toimepõhimõtet. 

Näide ja kodune ülesanne mõtlemiseks: auväärt ajakirjanik esineb raadiosaates väitega, et nii nagu testosterooni lisamine organismi pärsib testosterooni tootmist, nii pärsib immuniseerimine inimese iseseisvat kaitsevõimet. Saates on veel kaks ajakirjanikku, keegi ei vaidle. Kuidas lahendada haridussüsteemis probleemi, kus ajakirjanik ei mõista immuunmehhanismi põhiolemust: kokkupuude nõrgestatud haigusetekitaja või selle osaga õpetab immuunsüsteemi reageerima. Vaktsineerimine ei ole „immuunsusaine lisamine“, mis pärsiks kuidagi keha enda tootmisfunktsiooni.

Ehk peaks emakeele eksamil saama valida mitte ainult lühikirjandi mõne Tammsaare teose teemal, vaid ka näiteks aurumasina tööpõhimõtte kirjeldamise või fotosünteesivate organismide tekkeloo ärarääkimise? Muidugi eelistaksin mina, et meil oleks päris kirjand ja ainult laia matemaatika eksam – ma ei kardaks õpilaste teadmiste mõõtmist. Vastupidi – mida enam on süsteemis iseseisvat õppimist, seda olulisem on tulemuste mõõtmise kindel raamistik. 

Ning muidugi peab neid tulemusi mõõtma sagedamini kui põhikooli või gümnaasiumi lõppedes!

Ja lõpetuseks – see kindel raamistik tulemuste mõõtmiseks võiks vabalt asendada praegust üsna piiravat raamistikku koolielu korraldamiseks. Koolides leidub palju loovust ja tahet teha asju teisiti, paremini. Igas koolis võiks olla luba leida põnevaid teid tarkuseni. 

Siis kaoks ka vajadus vaevavaks ja painavaks, igaveseks ja pidevaks suureks kooli reformimiseks, mille üle paljud õpetajad kurdavad. Vabanenud loovus kohandaks kooli pidevalt ja suure reformivajaduseta tulevikukõlbulikuks evolutsiooniliselt. Õpetajad saaks üksteise käest uusi ideid, need leviks ja teeks koolid tervikuna paremaks. 

Madis Somelar kirjutas Postimehes (05.10.22): „Normaalses koolis on õpetaja oma töös iseseisev (valides ise, kuidas nõutavad õpitulemused saavutada), mis lubab olla ka isemoodi.“

Just. Igaüks ju tahab oma tööd teha nii, et temal ja tema õpilastel oleks põnev ja huvitav. Sajad leheküljed detailseid juhtnööre ja sama palju lehekülgi detailset aruandlust pole päris see. Korralik eksam annab vastuse, kas laste ja õpetajate töö on vilja kandnud. Muidu – las lustivad ja leiutavad, see ju aitabki kasvatada neid julgeid, vastutusvõimelisi ja otsustamise ning tegutsemise tahet täis noori!

Ikka teie unistaja,
Kersti Kaljulaid