150 aastat kooliteadust

13. jaan. 2023 Mare Müürsepp PhD - 1 Kommentaar

Tänavu möödub 150 aastat kooliõpetajatele suunatud väljaande „Kooli-teadus“ ilmumisest. Miks sellist raamatut vaja oli?

Autor Woldemar Adolf Hansen on tiitellehel end nimetanud Paistu õpetajaks ja Viljandi koolirevidendiks. Seda võib täpsustada nii, et tegu oli Paistu Maarja koguduse õpetaja ja ühtlasi nii Pärnu kui ka Viljandi kreisi vaimuliku koolirevidendiga. 

Sissejuhatuses on Hansen märkinud, et koolitamisest aetavat väga palju juttu ja igaüks tahtvat nõu anda, aga „Jumal tänatud, meil ei ole tarwis täna pääw weel rahwa kooli põhjust otsides kõikide nõuu läbi katsuda ja mitme proowimise läbi ilma asjata aega wiita ja lastele kahju teha“. Hansen tutvustas oma raamatus õpetlasi, kes kooliküsimustes head nõu on andnud, ja pidas lugejana silmas koolmeistreid (kes oma ameti raskust ja vaeva niisamuti kui tema au ja rõõmu tunnevad) kui ka selleks ametiks valmistujaid. 

Raamat koosneb osadest „Kool“, „Koolmeister“, „Kooli õpetus“ ja „Lastekasvatamine koolis“. Hansen andis ülevaate koolidest enne Martin Lutheri aega ja edasi siis muidugi reformatsiooni mõjust koolihariduse levikule. Ta tutvustas Johann Amos Comeniust (kirjaviisis Komenius) ja August Hermann Francket, määratledes neid nii: „Komenius oli laste õpetamise viisi parandaja ja põhjapaneja, Francke oli laste-kasvatamise aluse paneja.“ 

Comeniuse õpetusest tõi Hansen esile nii õppimise-õpetamise vaimse, igavikulise mõõtme kui ka mõne täiesti praktilise soovituse:

Õppigu lapsed aegsaste, et naad Jumalast mitte sellesinatse aealiku, vaid igavese elu pärast on loodud.

Kõik lapsed, rikkad ja vaesed, suurtsugu ja alamate lapsed, poised ja tüdrukud, peavad koolis käima; kõikide sees peab Jumala nägu äraparandud saama, kõik peab tuleva ameti peale kõlblikuks tehtama.

Ärgu õppigu lapsed palju asju ühekorraga, mis neid ärasegab.

Saagu lugemine ja kirjutamine ühe korraga õpetud. 

Adolf Hansen.

Filantroopidest nimetas Hansen Jean Jacques Rousseaud ja Johann Bernhard Basedow’d. Omaette peatükk on Johann Heinrich Pestalozzist. 

Raamat selgitas, milline peab olema koolmeister ja millele tähelepanu pöörata õpetuse kavandamisel ja ainete õpetamisel. Olgu ära toodud Hanseni nõuanded selle kohta, kuidas küsida.

Küsimine olgu üsna selge.

Küsimine olgu nii palju kui võimalik lühike.

Päris küsimise sõna saagu valjuma häälega öeldud. 

Seesugused küsimised, kus lapsed paljalt „ja“ ehk „ei“ võivad kosta, ei sünni pruukida.

Pärast küsimist saagu lastele vähe aega antud järelemõtlemiseks.

Enne küsigu koolmeister ja pärast nimetagu selle lapse nime, kes peab kostma.  

Kui nüüdisajagi lastevanemate jututubades leidub vaidlusi selle üle, kuivõrd kodu võiks kooliõpetuseks ette valmistada, siis Hanseni jaoks oli asi selge: „Vanemad peavad lapse kodus lugema õpetama, kool peab omalt poolt esimeses kooliaastas hoolt kandma, et laps lugemise juures enam vigu ei tee.“

Et kirjaliku kõne omandamise eelduseks on arenenud suuline kõne, teati juba 150 aastat tagasi: „Enne kui laps lugema hakkab õppima, peab ta keelega tutwaks saama. Saagu temale äraseletud ja saagu rohkeste katsutud, et iga sõna mitmest healest on kokkuseatud. Nimetagu laps kõik üksikud sõnad, mis ühe lühikese kõne sees on, siis nimetagu kõik silbid, mis igas sõnas on, ja siis kõik üksikud healed, mis ühes silbis on.“

Niisamuti tähelepanuväärsed on Hanseni õpetused koolitöö kavandamise kohta: „Plaan peab nõnda tehtama, et mitte üksainus laps, kes koolis on, ilma tööta ei jää, sest 

– kool on töötegemise koht; seda peab laps alati teadma ja meeles pidama,

– igaühel lapsel on töötegemise himu loodud asi. Kui koolmeister lapsele kasulikku tööd ei anna, siis hakkab laps ise enesele kõvatumat tööd otsima; ta hakkab mängima ehk tõisi koolilapsi pilkama, woi lõhub kooliriistad ära ja saadab iseenesele ning ka tõistele kahju.

Kooli aeg on nii lühike, et laps küll hoolega peab püüdma, seda kõik õppida, mis tema käest nõutakse. Kadunud aega ei saa enam kätte.“


Hetkel ainult üks arvamus teemale “150 aastat kooliteadust”

  1. Peep Leppik ütleb:

    Oi-oi!

    Paistu õpetaja Hansen võis 150 aastat tagasi oma raamatut nimetada Kooli-teaduseks, kuid 21.sajandil ei sobi seda KINDLASTI teha… Need olid nö kogemuslikud (empiirilised) tähelepanekud! Ka Komensky didaktika-raamat oli vaid kokkuvõte kogemustest.

    Samas paradoks – 17. ja 19. sajandist pärit kogemused olid TÕSITEADUSELE palju lähemal, kui tänased nn kooliuuendajad (MÕK jne) oma “innovaatikaga”. Toona oli tegemist lihtsalt MÕTLEVATE inimestega … Miks me 21. sajandil oleme hakanud lausa tõrjuma TEADUST õppekasvatustööst? Mille nimel?

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!