Eesti keele ja kultuuri hoidmisest kolme koolijuhi pilgu läbi

Sarja „Tartu hariduse hääl“ 3. osas on külas Miina Härma Gümnaasiumi direktor Ene Tannberg, Tartu Annelinna Gümnaasiumi direktor Hiie Asser ja Tartu Veeriku Kooli direktor Ruth Ahven. Et paremini mõista meie külalisi ja nende seost seekordse teemaga, anname lühikese ülevaate kolmest koolist ja nende praegusest olukorrast.

Miina Härma Gümnaasium on esimene kool, kus hakati pakkuma gümnaasiumiharidust eesti keeles. Selles koolis õpib palju rahvusvahelisi õpilasi. Õppeprogrammi International Baccalaureate alusel õpivad need lapsed, kelle vanemad tulevad lühiajaliselt Tartusse tööle.  See võimaldab lastel riigist riiki liikudes jätkata õppimist sealt, kus eelmises koolis pooleli jäädi. Õpe toimub inglise keeles, aga tunniplaanis on ka neile õpilastele kaks tundi nädalas eesti keelt. Seda mahtu on koolijuhi hinnangul vaja suurendada. Väljaspool seda programmi on Miina Härma Gümnaasiumis eesti õpilased, kelle hulgas on loomulikult ka eesti keelest erineva kodukeelega lapsi. Kui kindlat rahvust esindavaid õpilasi on mõnel aastal rohkem, siis õpetatakse koolis ka vastavat keelt emakeelena. Näiteks sel õppeaastal on rohkem õpilasi Leedust, mistõttu nende tunniplaanis on ka leedu keel emakeelena. Lisaks õpilastele on Miina Härma Gümnaasiumis mitmeid eri rahvusest õpetajaid. 

Tartu Annelinna Gümnaasiumis on enam kui 1100 õpilast, kellest suurel osal on kodukeel vene keel. Emakeelena õpetatakse koolis nii eesti, ukraina kui ka vene keelt. Põhikooliastmes õpivad kõik õpilased keelekümblusmetoodika järgi. Suurim väljakutse põhikooli tasemel on see, et saabunud Ukraina õpilased saaksid eakaaslastega samas rütmis eestikeelsele õppele üle minna. Gümnaasiumiastmes on õpilaste esimene õppekeel eesti keel ‒ vähemalt 60% õppetööst toimub eesti keeles. Liigutakse selles suunas, et mõne aasta pärast olla eestikeelne kool peamiselt neile õpilastele, kelle emakeel ei ole eesti keel. Tartu Annelinna Gümnaasium on ainuke kool Lõuna-Eestis, kus õpetatakse vene keelt emakeelena gümnaasiumitasemel. Tartus kui heade mõtete linnas on väga tähtis, et üldises eestikeelsele õppele üleminekul ei kaotataks ära võimalust õppida heal tasemel vene keelt. Ka vene keel väärib inimesi, kes oskavad seda grammatiliselt heal tasemel kasutada. Muust rahvusest õpetajate värbamist piiravad nõuded õpetajatele: eesti keelt mittevaldavad inimesed saavad õpetada ainult tähtajaliste lepingutega. Tartu Annelinna Gümnaasiumis töötab põhikohaga ukraina keele õpetaja. Ajutiselt on tööle võetud teistest rahvustest õpetajaid näiteks ingliskeelsete valikkursuste õpetamiseks. Kõige enam on Tartu Annelinna Gümnaasiumis neid õpetajaid, kelle kodukeel on vene või eesti keel. Omavahel on kokku lepitud, et kollektiivi ühine suhtluskeel on eesti keel. Õpetaja mõjub keelemudelina õpilastele kõige parema eeskujuna.

Veeriku kool on elukohajärgne kool, kus sel õppeaastal õpib 11 Ukraina õpilast, lisaks teistest rahvustest õpilasi. Kooli jaoks on oluline, et õpilased omandaksid eesti keele suhtlustasemel võimalikult hästi. Näiteks sel õppeaastal pakutakse ukrainlastele eesti keelt 10 tundi nädalas. Esimesse klassi astujatega, kes tulevad muukeelsest kodust, tegelevad õpetajad intensiivselt. Eesmärgiks ikka laiem sõnavara ja parem keeleoskus, et igapäevaelus toime tulla.

Fookuses rahvuskeelte ja -kultuuride hoidmine ‒ miks just praegu?

Keeltest rääkimine on olnud hariduse kontekstis koguaeg aktuaalne. Riiklik õppekava kohustab meid vastutama eesti keele ja kultuuri säilimise eest. 

Üks põhjus, miks see praegu fookuses on, on kindlasti Vene-Ukraina sõda. Meie õpilaskond mitmekesistub suure kiirusega – kõik neist tulevad erineva keele- ja haridustasemega meile kooli. Samas on ka nemad koolikohustuslikud ja õppematerjali omandamiseks eakaaslastega samal tasemel on tarvis osata hästi eesti keelt. Me oleme harjunud mõtlema, et hea keeleoskus on hea hariduse eeldus. Peame hakkama rohkem mõtlema nii, et kõigepealt tuleb saavutada hea keeleoskus selleks, et saavutada hea haridus.

Teiseks on tunda, et inglise keel tungib kõikidel tasanditel liiga palju peale. Suur hulk teadustöid tehakse inglise keeles, raamatuid loetakse ja meediat tarbitakse aina rohkem inglise keeles. Nii võib juhtuda, et eesti keel muutub mõne aja pärast köögikeeleks ehk keeleks, mida kasutatakse vaid lihtsamate igapäevatoimetuste kirjeldamiseks, ja selle keerukamat kasutust peetakse ebavajalikuks. Wiedemanni keeleauhinna võitja professor Mati Erelt on öelnud, et ei tasugi loota, et eesti keelt süvateaduse keelena alati kasutatakse, kuid vähemalt kõrghariduse keelena tuleks teda hoida magistriõppeni. Inglise keel on muidugi lingua franca (rahvaste omavahelise suhtlemise keel). Me ei tohi pisendada võõrkeeleoskuse ja võõrkeelte õppimise olulisust. Väikerahva tugevus on alati olnud see, et peale oma emakeele valdavad nad veel üht või mitut võõrkeelt. Oluline on, et selle kõrval oskame ka oma emakeelt kõikidel tasanditel. Veel näeme enda ümber palju anglitsisme. Koolides on õpilasi, kes kirjutavad eesti keeles töid, aga inglise keele reeglite järgi. Tõsi, tegemist ei ole laialt levinud suundumusega, vaid pigem erandjuhtudega, aga ohumärk on seegi. 

Kolmanda põhjusena võime sisse tuua risustatud eesti keele teema. Suhtluses kasutatakse aina enam lühendeid, tingmärke, sümboleid ja see paraku on tulnud ka igapäevasesse eesti keele kasutusse. Koolis murdeealiste õpilastega rääkides räägiks nad justkui võõrkeelt ja see teeb muret.

Kohanemise kuldne kolmik: õpilane, õpetaja, lapsevanem

Eestis elavatel muu emakeelega inimestel on võimalus olla koguaeg eestikeelses inforuumis – ajakirjandus, televisioon, teenindusasutused jne kasutavad ennekõike eesti keelt. Üldjuhul ei tunne väikesed lapsed ennast eestikeelses keskkonnas halvasti. Pigem tunnevad ebamugavust nende vanemad, sest nende keeleoskus pole alati nii hea, kui võiks olla. Tänu lastele õpivad ka nemad. 

Hiie Asser: „Eesti keele kõnelejaid maailmas ei ole kunagi liiga palju. Kui nende arvu on võimalik suurendada sellega, et muukeelsetest õpilastest saavad eesti keele kasutajad, siis see on tähtis missioon, mida täita.“

Praegu tunnetame seda rohkem kui varem. Asju tuleb teha nii vara kui võimalik – lasteaiad peavad olema eestikeelsed. Koolides suuname ka muukeelseid lapsi kirjutama loov- ja uurimistöid eesti keeles. Tartu Annelinna Gümnaasiumis on traditsiooniks juba 3. klassis teha loovtöö sarnane töö. Pärast Tartu koolide kvaliteedikokkuleppes selle punkti kokkuleppimist otsustati Annelinna Gümnaasiumis, et 3. klasside loovtöö tehakse eesti keeles. Nii on suurem ka tõenäosus, et need lapsed valivad põhikoolis ja gümnaasiumis oma loov- ja uurimistöö keeleks eesti keele. 

Ukraina peredega on keeruline see, et nad ei tea, kui kauaks nad siia jäävad. Üldjuhul ütlevad nad, et tahavad koju minna, aga saavad aru, et kodu on hävinud ja minna ei ole kuskile. Nende lastel puudub kindlustunne. Lapsed jagunevad kaheks: need, kes on Ukrainas õppinud venekeelses koolis; ja need, kes õppisid ukrainakeelses koolis. Kõige raskem on puhtalt ukrainakeelsete õpilastega. Mõneti on nad motiveerituma eesti keelt selgeks õppima, sest neil puudub alternatiiv, mida õpetajate ja kaaslastega kasutada. Kõige tähtsam on luua Ukraina lastele turvatunne ja motiveerida neid eesti keelt õppima. Seda ei saa teha öeldes, et kui elate Eestis, siis peate oskama eesti keelt. Pigem tuleb toimida samamoodi nagu eesti õpilastega – selgitada, et iga keele oskus rikastab. Ei saa öelda, et ukrainlastega oleks olnud palju konflikte – neid on hästi vastu võetud. Näiteks Veeriku koolis võimaldati lastevanemate algatusel suvekuudel Ukraina lastele keelekümblust koolikaaslaste kodudes. Elati nädalate kaupa koolikaaslaste perede juures ja tegutseti koos. Selle abil nägid paljud Ukraina õpilased ka Eestist rohkemat kui Tartut. 

Varajane keelekümblus, kus alustatakse 100% teises keeles, on tõesti toetav mudel. Kui sellele eelneb keelekümblus lasteaias, siis see laps kooli tulles isegi ei küsi, miks ta peab õppima eesti keeles. Ta juba teab, et õppida saab igas keeles. Põhikooli vanemas astmes töötavad poolt ühed ja vastu teised asjaolud. Vastu töötab küsimus, miks nüüd äkki eesti keeles. Kui õppija kahtleb, on protestivaimuline või tunneb end ohvrina, siis tuleb kõigepealt tegeleda õppija mõttemaailmaga, et lepitada ta olukorraga, kuhu ta on sattunud. Alles siis, kui ta rahuneb, on võimalik edasi minna. Poolt töötab aga see, et lapsel on laiem suhtlusring ‒ ta näeb, et tal on keelt vaja eakaaslastega suhtlemiseks. Samuti on lapsel tekkinud ettekujutus keelestruktuurist juba tuttavas keeles, mis kandub üle teise keele õppimisse. Vanemas astmes, kus õppeained on raskemad, tuleb koolidel hästi tõsiselt suhtuda individuaalsesse õppekavasse. Me ei õpeta õppekava, vaid last. See tähendab, et mõneks perioodiks tuleb jätta õppe- või ainekava kõrvale ning liikuda lapse rütmis. Standardid kujunevad lapse edenemise, mitte ainekava põhjal. 

Tartus ja kindlasti mujalgi on häid näiteid, kuidas muukeelsest kodust pärit laps valdab 9. klassi lõpuks vabalt eesti keelt ja teeb põhikooli lõpus eksami võrdselt klassikaaslastega. Samuti näiteid, kus 1.‒2. klassis intensiivset keeletuge saanud laps ei vaja 3. klassis enam lisatunde, sest on jõudnud eakaaslastega samale tasemele. Kui tullakse kindla tahtega Eestisse jääda, siis õpitakse ka keel kiiremini ära. Meie eesmärk ei ole lihtsalt vahetada õppekeelt, meie eesmärk on, et meie koolilõpetajad oskaksid mitut keelt ja neil oleksid seeläbi paremad võimalused hariduses ja tööturul. 

Muukeelsete perede sulandumisel peame vaatama, et õpetaja ei jääks oma tegevuses üksi. Veel 2022. aasta märtsi alguses olime teadmatuses, kas meie koolidesse tuleb 3, 13 või 30 Ukraina õpilast. Tartu Annelinna Gümnaasiumis pandi selleks puhuks kuuest õpetajast kokku grupp, kelle eesmärk oli Ukraina õpilased vastu võtta, hoida neid ühises inforuumis ja toetada nende kohanemist koolikeskkonda ning ühiskonda tervikuna. Nende õpetajate eestvedamisel loodi ukrainlastele kursus „Eesti keel ja meel“. Õpetajatevaheline koostöö oli see, mis aitas nii ukrainlasi kui õpetajaid endid. Paljud õpetajad ei ole oma õppija- ega õpetajaelus pidanud mõtlema võõrkeeleõpetaja aspektist. Kõikide ainete õpetajad igas koolis võiks saada lühikoolituse, mis aitaks teises keeles õppiva inimese edenemise ja arendamise loogikasse sisse elada. On kuulda, et mitmed õpetajad on paanikas ‒ muretsevad, et teevad justkui kõike, aga tulemust ei näe. Ikka veel ei räägi õpilane eesti keeles või ei räägi üldse midagi. Piisab, kui õpetaja saab aimu, mis on vaikiv periood keeleõppes, ja ta rahuneb maha. On teatud seaduspärasused ja reeglid, mida on vaja teada, et õpetaja ei arvaks, nagu teeks ta midagi valesti, kui muukeelne laps ei arene eakaaslastega samas rütmis. Muukeelsete laste õpetajatele on oluline ka teadmine, et visualiseerimine, näitlikustamine ja õppematerjali reljeefsus mõjub õppimisele hästi ka muukeelse õpilase puhul. Keel, aine ja õpioskused paralleelselt arenema panna on võtmeküsimus. Selleks ei ole suurt osa meie õpetajaid ette valmistatud. See on koolijuhi vastutus oma õpetajat mitte üksi jätta ja tema ettevalmistust toetada.

Miina Härma Gümnaasiumi rahvusvahelised õpilased on mõneti teises olukorras. Esiteks on oluline teadvustada, et kooli vahetamine ei pruugi langeda loogiliselt kokku õppeaasta tegevustega. Tihti saabub laps õppeaasta või hindamisperioodi keskel. Tema vanemad on siin ajutiselt ja peamine eesmärk on akadeemiline edenemine õpingutes. Teisalt on nad meie riigis, meie kooli kogukonnas ning peavad aru saama, millisesse riiki nad on sattunud ja mis keelt siin räägitakse. Asja teeb keeruliseks ka nende meie omast erinev kultuuritaust. Kool kutsub kokku ümarlaudu ja loob inforuumi, et pered tunneks, et neid väärtustatakse ja nende kaasamine on koolile oluline. Jagatakse infot, kuidas asjad koolis, linnas või riigis käivad. Need klassid, kuhu rahvusvahelised õpilased tulevad, ei ole üleliia suured. Sealsed õpetajad teevad head tööd, et õpilased sulanduksid. Tugispetsialistid püüavad arusaamatusi maksimaalselt ennetada. Neid ikka tekib – ennekõike kultuuri tasandil.  

Mitmekesisuse võlud ja valud

Kultuuriline ja keeleline mitmekesisus koolides õpetab tegelikult tolerantsust. See näitab, et meist igaüks võib mistahes hetkel ja põhjusel sattuda teise keele- ja kultuuriruumi. Praegu toimuv on väga hea õppetund meile kõikidele. Õpetab, kuidas toime tulla ja kuidas mitmekesisus võib pikas perspektiivis meile kõigile kasuks tulla. Teisest kultuuriruumist pärit õpilased rikastavad meie ainetunde – ajaloos, geograafias jne. 

Meil ühiskonnana on oluline, et oleks ühine vaade, keel ja arusaam. Seepärast on ka muukeelsest perest pärit õpilaste eesti keele oskus oluline. Probleem on selles, et meie enda õpilased ja õpetajad kipuvad kiirelt minema üle ingliskeelsele suhtlusele ja nii ei saa muukeelsed õpilased aru, miks nad üldse peaks tahtma eesti keelt õppida. Saab ju ka selleta hakkama. Oleme palju mõelnud, kui palju ja mida täpselt peaks igapäevaelus koolis tõlkima. Õige oleks avalikus suhtluses öelda kõigile saabujatele, et meil on esimene suhtluskeel eesti keel. See puudutab kooli üritusi ja kõike muud, kus pole mängus lapse turvatunne. Masintõlge teeb imesid ja aitab ka neis olukordades. Mida rohkem püüame vastu tulla muukeelsetele sihtrühmadele ‒ õpetame eesti keelt, aga suhtleme nendega muus keeles –, seda enam arvavad nad, et me ei usalda iseennast ega usu, et me eesti keelt hästi õpetame. Seepärast peaks esimene eelistus olema paljudes situatsioonides eesti keel. 

Mis on juba hästi ja mida me saame veel ära teha?

Veeriku koolis on I kooliastmes loodud raamatuklubi, kus klassiõpetajad kutsuvad õpilasi lugema. Koostöös ajakirja Hea Laps toimetusega saavad õpilased teha kaastöid. Samuti käib ajakirja toimetaja koolis esinemas. Et õpilased teaks, mis toimub Eestis ja maailmas, on Veeriku koolis II ja III kooliastmes üks kord kuus Postimehe viktoriinid vastavas kuus ilmunud artiklite põhjal.

On oluline, et kõikides koolides oleks raamatukogud, mille riiuleid igal aastal täiendatakse. Kui koolis on raamatukogu, kust laps saab vajalikud ja huvipakkuvad raamatud kohe kätte, on teda lihtsam lugema meelitada. Boonuseks suurepärased raamatukoguhoidjad, kes suunavad lapsi lugema ja panustavad omalt poolt ühistegevustesse. Veeriku koolis annab raamatukoguhoidja kevaditi iga kooliastme usinama lugeja auhinna nii õpetajatele kui õpilastele. Eesti keele õpetajad lõid Veeriku koolis nn raamaturiiuli ehk stendi, kuhu palusid kõikidel õpetajatel tuua loetud raamatu kohta väikese tutvustuse näitamaks, et ka õpetajad loevad raamatuid ning väärtustavad eesti keelt ja kultuuri. Kõige sellega saamegi olla oma õpilastele eeskujuks.

Õpetaja on võimas eeskuju. Me peame olema enda keelekasutuse suhtes korrektsed ja nõudlikud. Suurem osa ongi, aga saame veel rohkem tähelepanu juhtida. Tasub mõelda, kuidas hoida traditsioonide järjepidevust nii, et need oleks õpilastele eakohaselt põnevad ja huvitavad. Suurelt ja uhkelt ‒ isegi humoorikalt ‒ võiks tähistada Eestile olulisi tähtpäevi. Tartu Annelinna Gümnaasium tähistab sedalaadi sündmusi linnaruumis. Näiteks iseseisvuspäeval on käidud päikesetõusul Toome varemetes ja peetud gümnaasiumi aktus seal. See on meeldejäävam ja seostub aastapäevaga rohkem kui tore aktus kooli saalis. Eakohasus ja põnevus õpilasüritustes tuleb meie eesmärgile kasuks. Sellele tasub mõelda nii koolisiseselt kui ka laiemalt.  

Eesti kultuuri kandmiseks on koolides laulukoorid: mudilaskoor, lastekoor, poistekoor. Samuti rahvatantsurühmad. Ka muukeelsetel õpilastel on tihtipeale huvi osaleda neis tegevustes, kui seda võimaldatakse. Laulu- ja tantsupidu, ühine hingamine ja kultuur liidab nii kooliõpilasi kui ka ühiskonda tervikuna.

Iga õpetaja on keeleõpetaja. See on Miina Härma Gümnaasiumi keelepoliitika põhiline läbiv joon. Kui matemaatikaõpetaja näeb, et õpilane oma vastustes kasutab eesti keelt valesti, juhib ka tema sellele tähelepanu. 

Ene Tannberg: „Korrektne keelekasutus ei ole ainult eesti keele õpetaja vastutus. See on meie kõigi vastutus.“

Sarja igas osas on külalistel võimalus valida endale kingituseks üks raamat. Sel korral olid laual väga väärtuslikud raamatud, mille seast keeruline seda üht valida.
Ruth valis raamatu „Ülesvoolu. Kuidas lahendada probleeme enne nende tekkimist“. Ta lähtus valiku tegemisel resümeest, kus on öeldud, et see on suurepärane raamat muutuste juhtimisest. Kuna Veeriku kool on just suurte muutuste teel, siis loodab ta sellest raamatust saada lisa juba varasemalt loetud muutuste juhtimise raamatutele.
Hiie valis raamatu „Julge juhtimine“. Ta usub, et palju asju võib täiesti õpiku tarkuse järgi õigesti teha, aga kui julgust ei ole, ei tule tihtipeale midagi välja. Julgus on juhtimise juures tähtis märksõna.
Ene lähtus sellest, kes on raamatute tagakaanel seda lugemist soovitanud, ja jäi esialgu kahevahele. Valituks osutus siiski „Tagasisidest edasisideni“, mida soovitas Peep Aaviksoo. Ene on coach’imise ja mentorluse teemadega varem pisut kokku puutunud ja ütleb, et kui selle valdkonna inimesed seda raamatut soovitavad, siis see ei saa olla halb ja talle mittevajalik.

Kui saatesarja esimeses ja teises osas mängiti külalistega sõnaseletusmängu, siis selles osas valis iga külaline kolm küsimust. Üks neist esitati ühele kolleegile, teine teisele. Kolmanda küsimuse võis lauale tagasi panna. Nagu ikka, Tartu koolijuhtidele väljakutsed meeldivad ja nad on harjunud tegema sammuke rohkem, et jõuda sammuke kaugemale. Niisiis ei pandud kolmandat küsimust lauale, vaid võeti hoopis iseendale vastamiseks. 

Sellest küsimuste voorust saame teada, et koolijuhi tavaline päev ei ole kunagi sarnane tema teise tavalise päevaga, samas kui hea päev on see, kui saad õhtul magama minnes rahulolevalt silmad kinni panna. Kindlasti mahub aga koolijuhi päeva ka vestlusi õpilastega. Alustavale koolijuhile tahaks kogenud öelda, et tasub võtta kõigepealt rahulikult ja alles siis edasi liikuda. Kohe alguses ei pea rahmima ja ennast ereda leegiga läbi põletama. Kõige olulisem küsimus, millele hariduses keskenduda, on õpetajate järelkasv ja õpetaja koormus. Oleme sellega juba hiljaks jäänud, aga vigade paranduseks on veel aega! Kui samamoodi jätkame, ei ole meil varsti inimesi, kes õpilaste ees seisaks. Saame teada ka seda, millal on Hiie Asseri meelest koolijuhi parim enne möödas, kuidas on lood Ene Tannbergi suurimate pettumustega ja mis on Ruth Ahvena meelest hea koolijuhi DNA-s.

Kui Sina, hea lugeja, soovid teada, kes mida täpselt küsis ja vastas, siis saad seda kuulata saate lõpus (alates 01:02:00).