KOGEMUS. Pisik, millega tasub nakatuda
Uuel aastal uue hooga
Alustame sel aastal uue rubriigiga „Kogemus“. Selles soovitavad tegevõpetajad täiendkoolituse raames, töö käigus või ka meelelahutusmaailmas kogetut kolleegidele, sest saadud kogemus on neid rikastanud.
Alustame Põlva Gümnaasiumi õppejuhi Florika Kolbakova mõttearendusega teemal, miks on reisimine õpilastega kõigile asjaosalistele kasulik, aga ka nauditav.
Õpetaja ja klassijuhataja jaoks on õppekäik või laagri korraldamine nagu kestvustreening. Pikalt planeerides ja hästi valmistudes võib õnnelikult finišisse jõuda tundega, et ei iial enam, kuid enne veel, kui valu lihastest kaob, hakkad igatsema uue katsumuse järele.
Suure kogemusega õpetaja kirjeldab oma artiklis, milliseid keerulisi ja ka lustakaid juhtumisi on ta rännuteedel kogenud ja kuidas lastega reisile minna.
ANNA-LIISA BLAUBRÜK, toimetaja
Põlva Gümnaasiumi õppejuht FLORIKA KOLBAKOVA kirjeldab, miks õpilasreisid, keelelaagrid ning välisprojektides osalevate õpilaste võõrustamine on hea kogemus.
Hiljuti jäi Facebooki avarustest silma ütlemine „Books, minds and umbrellas only work if they are open“. Kui kinnist vihmavarju võib kasutada ka enesekaitse eesmärgil ja raamat võib tahtmise korral olla toa kujunduselement, siis meeled ja mõtlemine peavad tõepoolest olema valla, et tarbida elu igas selle varjundis: kasvada, saada paremaks, ennast realiseerida.
Üks meelte ja mõtlemise avardamise allikas on kahtlemata reisimine, sest üks asi on kaugetest maadest lugeda või telerist reisisaadet vaadata, palju enam aga seda omal nahal kogeda: purssida Brasiilias portugali keeles numbreid, mida lennukis viimase kümne tunni jooksul õppisid, sõrmitseda kõrbeliiva matkal läbi Karakumi kõrbe, hoida süles eukalüptilõhnalist koaalat, komistada juhuslikult Jennifer Lopezi otsa keset New Yorgi kesklinna või käia doktor Martini radadel imeilusas Cornwallis.
Väljaspool koolimiljööd
Reisimisega seotud emotsioonid ja rännates saadud kogemused on hindamatud ja annavad elule hoopis teise värvigamma. Et ka oma õpilasi reisipisikuga nakatada, olen juba enam kui kümme aastat pakkunud neile võimalust reisida koos minuga. Tänu organisatsioonile ASEF (Asia-Europe Foundation) ja selle koostöövalmis liikmetele oleme käinud õpilasvahetustes Indias ja Vietnamis. Samuti on reisid viinud meid keeltekoolidesse Maltal, Inglismaal, USA-s ja Tais ning Comeniuse/Erasmus+ projektikohtumistele mitmetesse Euroopa riikidesse. Enne koroonapisiku röövretke jõudsime väisata ka Kuubat, kuhu viisime muuhulgas koolitarbeid kohalikele koolilastele.
Õpilased ja õpetajad on toredad ja lustlikud reisikaaslased, õpilased oma emotsioonides ka väga siirad. Koos rändamine, seikluste kogemine ja üldse koolimiljööst väljaspool tegutsemine loob nähtamatu silla õpilase ja õpetaja vahel ning parandab läbisaamist. Lisaks pakub reisimine lõpmatul hulgal õppimisvõimalusi.
Üks õppimisvõimalus on eri kultuuridega kokkupuutumine. Meie väikeses Põlvas on elanikkond suhteliselt homogeenne ning teise nahavärviga inimest annab tikutulega otsida. Keeleõppereisil on tulnud mitu korda ette, et õpilase perekond üheks nädalaks on mustanahalised või asiaadid. Kord oli saabumise päeval uues kodus parajasti suguvõsa kokkutulek ja hulk teisest kultuurist pärit võõraid inimesi ajas tundliku 12-aastase lapse nutma.
Kultuurierinevuste hulka kuulub ka toit. Elasime oma esimesel keeleõppereisil Londonisse ühe jamaikalanna juures, kelle temperament väljendus kahtlemata ka toidus, sest ta suutis ka keedukartulid tagasihoidlike eestlaste joaks üle vürtsitada. Sarnane kogemus oli meil, võõrustades New Delhist pärit õpilasi ja õpetajaid, kes tulid kulinaarses mõttes hambuni relvastunult, kaasas India vürtsid, mida lisati isegi õuntele. Ju olid nad kursis, et Eestis ei jää muud moodi ellu.
Ühe kõige suurema šoki said õpilased Havannasse jõudes. Kottpimedas ei olnud Havanna oma „hiilguses“ eriti hästi nähtav, kuid hommikuvalguses, kus suursugused, ent räämas ja lagunevad hooned ning suhteliselt räpased tänavad ennast vaatajale ilmutasid, oli see õpilastele justkui sattumine mõnda teise universumisse. Vürtsi lisas Wifi kui eluliselt olulise faktori puudumine, mis nädala lõpuks neid kõige rohkem ära väsitas.
Rohelisem maailm
Eakaaslastega koos reisimine on ka elukool. Peab ju laps võõras kohas ise hakkama saama, kohanema keskkonnaga, milleks ta ei pruugi valmis olla. Nagu ma varem ütlesin, paistavad asjad raamatust ja teleriekraanilt tihti veidi teistsugused, kui need kohapeal on.
Näiteks ei võtnud kõik õpilased Indiasse sõites sobivat riietust kaasa, mistõttu läksime Agrasse Taj Mahali minnes rongi pealt otse riidepoodi, kus osteti endale elevantidega püksid jalga ja rätik õlgade ümber. Uskuge või mitte, aga harjuda tuleb ka inglise keeles suhtlemisega. Meie õpilased kipuvad küll veetma päevi internetis inglise keeles tšättides, kuid heast keeleoskusest hoolimata võhivõõraste inimestega vestlusesse laskumine tihti hirmutab.
Keeleoskuse praktiseerimise kõrval pannakse keeleõppereisil ja õpilasvahetuses proovile ka üldpädevused: kultuuri- ja väärtuspädevus, sotsiaalne, enesemääratlus-, suhtlus- ning ettevõtlikkuspädevus, rääkimata eri õppeainete praktilisest kaasamisest. Ilmselt ei ole ühtegi koolitundi, mis kätkeks nii laia spektriga lõimimist, ettevalmistust reaalseks eluks ja hakkamasaamiseks erinevates olukordades.
Kui õpilasvahetuse puhul hoolitseb tavaliselt vastuvõttev pere oma välismaa külalise eest ja saadab teda igal sammul, siis keeleõppereisidel peab igaüks hommikuti ise kooli ja õhtul koolist koju jõudma. Üldiselt saavad lapsed metroo ja bussidega sõitmise ruttu selgeks, kuid vähemalt ühel korral oleme pidanud pimedas Londonis „kodu“ otsima, mille asukoht lapsel suure ähmiga meelest läks. Pole lihtne muunduda Eesti väikelinna koolilapsest nädalaks suurlinna elanikuks, kuid ka see on õppimise osa.
Üks reisimise väärtuslik õppetund on kriitilise mõtlemise arendamine, jõudmine arusaamisele, et hoolimata erinevatest kultuuridest, religioonidest, keeleruumidest ja kommetest, on maailm küllalt väike ning meie väärtused universaalsed. Ausust, headust ja viisakust väärtustatakse igal pool ning omadused ja oskused, mis aitavad kodus, on abiks ka maailma mis tahes otsas.
Samuti on mitmed minu õpilastest jõudnud reisides järeldusele, et kuigi mujal maailmas on tore ja huvitav, on Eestis siiski väga hea elada. Need järeldused on väärtuslikud, kuna põhinevad isiklikul kogemusel, mis on aidanud kummutada väidet, et mujal on rohi rohelisem. Loodetavasti on saadud nii ka aru, et kõik algab meist enestest ja meie ise loome endale „rohelisema“ maailma. Õpilased, kes on jõudnud sellesse punkti, võivad enda üle olla uhked, sest on teinud suure sammu kriitilise mõtlemise poole.
Kuhu järgmisena?
Minu vaatevinklist on kõige suurem õppetund siiski rõõm ja õhinapõhisus. Rõõm uute kogemuste, seikluste, avastamise üle; tahtmine käia, teha ja kogeda; samuti julgus ja tahtmine rutiinist ja mugavustsoonist välja tulla ning teha midagi, mille tulemuses ja edukuses ei saa kindel olla. Õppimine, milles on rõõm ja teadlikkus, on jätkusuutlik, sest üldjuhul meeldib meile teha asju, mis toovad rahulolu, ning see Juku, kes tunneb õppimisest rõõmu, on tulevikus Juhan, kes ka täiskasvanuna õpib ja kasvab.
Vahel mõtlen, miks ma seda teen. Miks ma võtan enda õlule üleliigse vastutuse, annan päris suure kamaka oma vabast ajast millelegi, mis pole minu otsene töökohustus? Vastuseks küsimusele toon ühe näite. Pärast naasmist New Yorgi keeleõppereisilt, kus õpilaste „kodud“ asusid üksteisest tundide kaugusel ja sinna jõudmine meenutas tihti pigem filmi „Üksi kodus 2“ kui jalutuskäiku pargis, nii et reisi lõpus polnud mul närvirakke peaaegu järele jäänudki, otsustasin, et ei iial enam. Põlvas bussi pealt maha ronides oli lapsele vastu tulnud vanema esimene küsimus: „Kuhu te järgmisena lähete?“
Küsimusest piisas otsustamaks, et reisipisikuga nakatamine on väärt nii minu aega kui ka närvirakke ning sellega tuleb kindlasti jätkata. Aastate jooksul olen kogunud lugusid maailma eri paigust, mis ilmuvad raamatus „Õpsid hoos“ veebruari lõpuks. Olete kõik teretulnud osa saama!