Kuidas aidata abivajavat last?

13. jaan. 2023 Reti Pääslane õpetaja, ajakirjanik - 5 kommentaari

Üks kuueaastane laps on vahetanud lasteaeda pea igal aastal. Kõikides lasteaedades selguvad ühed ja samad probleemid, mis rühmaõpetajad ahastusse viivad. Laps ei suuda kontrollida oma emotsioone ning kasutab oma soovide täitmiseks nii teiste laste kui õpetajate vastu vägivalda. 

Katrin Joost.

Löömine ja sülitamine ei ole igapäevane ainult poisi rühmakaaslaste, vaid peamiselt just õpetajate jaoks. Kirjeldatava kuueaastase juhtum ei ole Eestis midagi harukordset. 

Tartu lastekaitseteenistuse peaspetsialisti Katrin Joosti sõnul tulevad teated abivajavate laste kohta peamiselt haridusasutusest ehk kohast, kus lapsed kõige rohkem käivad. Vähemal määral pöörduvad nende poole lapse naabrid ja tuttavad ning tuleb teateid lasteabitelefoni kaudu. 

Haridusasutuse peamine pöördumise põhjus on koolikohustuse mittetäitmine. Sellele järgnevad vajadus tugiteenuste järele või olukord, kus perega koostöö ei edene. Katrin Joost nendib, et lasteaiast tuleb ka teateid laste väärkohtlemisest, kuid need juhtumid on üksikud. 

Lasnamäe linnaosa valitsuse lastekaitsetalituse juhataja Kristiina Keerd ütleb, et võrreldes koolikohustuse eiramisega on väiksem osa pöördumistest seotud käitumisraskustega, kuid iga kuu laekub lastekaitsetöötaja lauale infot abivajavatest lastest, kes on vägivaldsed teiste laste või õpetajaga. 

„Valdavalt on nad algklassilapsed, kellel on mingi tervisest tingitud erivajadus,“ ütleb Keerd. Lastekaitsetalituse poole pöördub tavaliselt kooli sotsiaalpedagoog, kes annab teada lapsest, kellega ei tulda koolis toime. 

Sarnaseid juhtumeid on ka Pärnu lastekaitse töölaual. Sealse lastekaitseteenistuse juhataja Linda Õisman ütleb, et lapse vägivaldse käitumise puhul tuleb esmalt välja selgitada selle põhjus. Kui tegemist on ühekordse juhtumiga ja olukord laheneb lastevanemaid kaasates, ei ole tarvis lastekaitset asjasse pühendada. „Kui vägivaldne käitumine on tahtlik ja pidev, koostöö vanematega ei suju, siis küll,“ toonitab Õisman. 

Kristiina Keerd.

Tartu lastekaitsespetsialisti Katrin Joosti sõnul on lapse agressiivse käitumise põhjused väga erinevad. „Traumeeritud lapse puhul on selline käitumine ju normaalne. On vaja, et traumeeriv olukord tema jaoks lõppeks,“ sõnab Joost ja lisab, et vägivaldsel käitumisel võib olla bioloogiline põhjus või tegemist vanemlike oskuste nappimisega. 

Võrgustiku koostöö

Igal juhul järgneb lastekaitse poole pöördumisele juhtumianalüüs kohaliku omavalitsuse võrgustiku koostöös. Tallinnas teeb lastekaitse koostööd Tallinna õppenõustamiskeskusega, Tartus hariduse tugiteenuste keskusega ning üle Eesti saab jõud ühendada Rajaleidjaga. Koostööpartnereid leiab teisigi, näiteks pärnakad saavad lisaks maakonna laste ja noorte vaimse tervise keskusele, õppenõustamiskeskusele ning laste ja noorte tugikeskusele abi ka psühhiaatria ja psühhoteraapia keskusest Sensus, politsei- ja piirivalveametist ning MTÜ-st Sotsiaalne Kaasatus. 

Kuigi lapse mure lahendamiseks võib kuluda üsna palju aega, siis Katrin Joosti sõnul saab vähemalt Tartus lapse toetamiseks kindlasti esmast abi. Enamasti on koolis selleks tugispetsialistid, sealhulgas abiõpetajad ja tugiisikud. 

Linda Õisman.

Juhtumimenetluses on oluline lastevanemate roll. Lasnamäe linnaosa valitsuse lastekaitsetalituse juhataja Kristiina Keerd räägib, et vahel võtab aega, enne kui vanemad teadvustavad endale lapse erivajadust, millega tuleb tegeleda. Samuti võivad probleemid tekkida siis, kui lasteaed ei ole lapse erivajadusele tähelepanu pööranud ega küsinud abi. 

„Kui probleemidega peab hakkama tegelema esimeses klassis, siis ei saa vanemad aru, kuidas lasteaias oli kõik korras, kuid koolis enam mitte, ning süüdistavad personali ebaprofessionaalsuses,“ nendib Kristiina Keerd.

Tartu lastekaitse peaspetsialist Katrin Joost soovitab lasteaedades ja koolides vaadata, kas lapsevanem nende soovituste peale teeb koostööd. „Kui lapsevanem tegutsema ei hakka, tuleb kohe teavitada lastekaitset abivajavast lapsest,“ ütleb Joost. 

Pärnu lastekaitseteenistuse juhataja Linda Õisman märgib, et teatamata jätmist ei saa õigustada kahtlusega, kas lapse abivajadus on ikka piisavalt põhjendatud. „Kardetakse, et teatamine võib näida peret süüdistavana või last häbimärgistavana, kuid kahtluse korral tuleb alati nõu pidada valla- või linnavalitsuse lastekaitsetöötajaga või helistada lasteabitelefonil 116 111. Teabe olulisuse ja sekkumisvajaduse selgitavad välja ja otsustavad juba asjakohased ametiasutused,“ sõnab Õisman.

Kõik lastekaitse esindajad toonitavad varase märkamise ja hea koostöö olulisust. Psühholoog Mihkel Velström soovitab igasuguse kahtluse korral nii täiskasvanute kui laste puhul enese diagnoosimist, sest diagnoos ei võrdu inimesega, vaid annab hea raamistiku, kuidas ennast või last aidata. Alati ei tähenda häirunud käitumine käitumishäiret ning väiksemate laste puhul arvestatakse ka arengulisi muutusi.  

„Lapse toimetulek peaks olema lapsevanema suur huvi. Ta võiks kõiksuguste spetsialistide – omavalitsuse spetsialistide, arstide – uksed maha joosta,“ ütleb Velström. „Kui ta aga ei ole väga järjepidev, siis ei pruugi lasteaiaealine laps diagnoosi saada ning ei saa siis ka tugiteenuseid.“

Kui tuge ei ole

Kui tahta haridusasutustes keeruliselt käituvate lastega hästi hakkama saada, eriti kui mingitel põhjustel tuleb neid järjest juurde, siis Mihkel Velströmi hinnangul on vaja rohkem personali, kes abivajajatega tegeleks. „Õpetajate oskused on head, aga neil napib aega, et neid kõigi peal rakendada,“ nendib Velström. Ta soovitab haridusasutuste juhtkondadel leida võimalus palgata abiõpetajad. 

Velströmi sõnul teavad lasteaiaõpetajad väga hästi, et ei ole olemas paha last, on vaid paha käitumine. „Esmalt on oluline aru saada, milline mure lapsel on. Sellele kulub üsna palju aega,“ ütleb Velström, kes oma töös ei liigita emotsioone, vaid kasutab lapsega mõisteid suur ja väike tunne. „Tundega toimetulekuks on hea anda sellele kuju, näiteks otsida seda oma kehalt, ning seejärel pidevalt koos lapsega katsetada, kuidas hoiduda tunnete paisumisest nii suureks, et need kaaperdavad lapse aju ja ta ei kontrolli end enam,“ jutustab Velström. Ta leiab, et laps ja täiskasvanu võiksid jagada mõtteid, kuidas suuri tundeid väikestena hoida, aga neid mitte päris ära kaotada. „Väikese lapse puhul on kõige parem mõtiskleda kohe pärast juhtunut, kuid veel 17 lapsega tegelevalt õpetajalt ei saa seda nõuda,“ ütleb Veltsröm. 

Koos peaksid tegutsema lapsevanem, psühholoog, õpetaja ja tugiisik või abiõpetaja, kes iga päev individuaalselt juhib lapse tähelepanu väljakutsetele oma tunnetega toimetulekuks. Kodus võiks samade põhimõtete järgi toimida lapsevanem.

Mihkel Velström tahaks, et õpetajad ei arvaks, nagu peaksid nad saama psühholoogiks, eripedagoogiks, logopeediks või mõneks muuks spetsialistiks. „Tihtipeale on jäänud mulje, et niigi ületöötanud õpetajad on täitsa vabatahtlikult võtnud endale psühholoogi rolli, aga tegelikkuses võib õpetaja nõuda, et ta ei peaks olema psühholoog, vaid talle tuleb leida psühholoog abiks,“ arvab Velström. Tema meelest võiks õpetaja tegeleda ühtse klassikollektiivi loomisega ja saada läheneda klassile nii, et sellest saaks luua eliitkooli klassi, milleks peab tegelema motivatsiooniga, omavahelise halva läbisaamise ja kiusamise ennetamisega. „Kõik indiviidipõhine võiks jääda spetsialistile,“ ütleb Velström.  


5 kommentaari teemale “Kuidas aidata abivajavat last?”

  1. Peep Leppik ütleb:

    Pealiskaudselgi tutvumisel saab selgeks,
    et tegemist on lapsega, keda kodus pole kasvatatud (või on tegemist juba patoloogiaga). ARENGUPSÜHHOLOOGIAS on ju vana põhimõte – see, mis õigel ajal lapse arendamisel-kasvatamisel on jäänud tegemata, pole hiljem enam järele aidatav… Enne kooli kujundame lapsel just TINGITUD REFLEKSE!

    Aga needsamad nn lastekaitsespetsialistid jne on vanematele juba aastaid soovitanud, et laps arenegu vabalt, ärge sekkuge tema arengusse – toetage teda ainult… Nii on järsult kasvanudki hüperaktiivsete laste osa – meie oma “tarkuse” tagajärg, millega nüüd kõik “spetsialistid” tulemusteta (!) tegelevad…

  2. Kaire Veinthal ütleb:

    Peep Lepik.

    Olles üle 10 aasta erivajadusega lapse ema, Eesti ATH Liidu üks loojatest ja olles uurinud niipalju materjale, on ääretult kurb Teilt selliseid meelevaldseid (isegi valesid järeldusi) lugeda.

    Meie pere on hea näide sellest, kuidas tänu lasteaiaõpetajate märkamisele ja nõuannetele sai laps kooli mineku ajaks sobiva toe, mida vajaduste järgi on kohandatud. Kui me vanematena oleksime jäänud kuulama halvustavaid kommentaare, kuidas meie laps on “halvasti kasvatatud”, “kodu peegel” jne, ning ei oleks saanud abi, oleksime murdunud. Päriselt! Ja see ei oleks meie andekat, tragi, heasüdamlikku ning töökat last mitte kuidagi aidanud. Seda, et teised meie pere lapsed, kellel on täpselt samad vanemad ja on saanud sama kasvatuse, aga käituvad nö hästi kasvatatult, ei lisanud inimesed muidugi oma “järelduste” tegemisse.

    ATH on üldjuhul geneetiline eripära, selliseid inimesi on olnud aastatuhandeid ja nad on suurepäraselt hakkama saanud (ega muidu ei oleks ju geenid edasi kandunud). Vahepealne vorstivabriku tüüpi hariduskorraldus aga lõi aga paljudel jalad alt.

    Mul on hea meel, et üha enam on inimesed eripäradest hakanud rääkima. Maailmakuulsad teadlased, ärimehed, andekad sportlased ning kultuuriinimesed on lõpuks julgenud tulla välja ning kõik nad nendivad, et ilma õigeaegse toeta oleks nende elusaatus võinud olla väga kurb, sest sildistajaid, näpuga näitajaid ja murest murtud vanemaid on jätkunud kõikidele.

  3. Peep Leppik ütleb:

    Aituma, Kaire Veinthal!

    Te ei lugenud vist minu kommentaari tähelepanelikult (või ei saanud aru). Vihjasin lastele, keda POLE KASVATATUD ja kellest areneb nii hüperaktiivne lapsuke ning hiljem isegi pätistunud nooruk … Just nende arv kasvab.

    Artiklist ei selgu, et tegemist on erivajadustega lapsega (patoloogiaga) ja neid ma oma kommentaaris ei puudutanud… Kui arvestada, kui palju on meil nõustajaid, eksperte ja ka liite, siis OLEKS PIDANUD see 6-aastane laps oma erivajadustega juba ammu olema VÄLJA SELGITATUD ja vastavat kohtlemist ka leidma … Pedagoogikas tuleb lähtuda eelkõige PÕHJUSEST.

  4. Kaire Veinthal ütleb:

    Peep Leppik Soovitan teil veidi uurida ATH kohta ja siis on edasine arutelu võimalik – saame terminitest ja probleemidest ehk ühtsemalt aru.

    Hüperaktiivne laps on aktiivsus- ja tähelepanuhäirega (ATH) laps. Üldiselt on see kaasasündinud geneetiline eripära, vähesel määral seotud mõne traumaga. Seega ei saa keegi lihtsalt hakata või kasvada hüperaktiivseks. Ka ATH-l on väga mitmeid erinevaid vorme.

    Ellkooliealise lapse osas püütakse siiski mitte liiga paikapanevaid järeldusi teha isegi psühhiaatrite poolt. Last tuleb jälgida pikema aja jooksul. Alati ei ole lasteaias piisavalt pädevaid spetsialiste, kes oskavad märgata (lihtsam on ju öelda, et “kasvatamata”) või ei oska lapsevanemad teemale suuremat tähelepanu pöörata (puudub teadlikkus). Lisaks on lasteaia õppekeskkond hoopis teistsugune kui koolis.

    Erivajadusega laps ei ole ka mingisugune konkreetse vormiga tegelane, keda saaks spetsialistide hord kohe hakata “vastavalt kohtlema”. Lapsed on väga-väga erinevad, vajadused veel erinevamad, üks asi võib täna teda aidata ja juba homme enam mitte jne.

  5. Peep Leppik ütleb:

    Lp.Kaire Veinthal!

    Te ei saanud siiski aru, et minu kommentaar käis normlaste kohta, sest kommentaar pole koht ARENGUPSÜHHOLOOGIA teaduslike probleemide üle arutamiseks. Neisse võite süveneda minu teaduspõhistes raamatutes…

    Kui Te aga KONKREETSET last (kellest artiklis juttu) tunnete-teate, siis ärgem arutagem tema probleemide üle ajakirjanduse vahendusel!

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!