Kuidas saada professionaalseks noorsootöötajaks
Kes on professionaalne noorsootöötaja, millele ta oma töös toetub ning kuidas oma tööd hindab? Noorsootöötaja elukutsest ja professionaalsusest räägib noortevaldkonna ekspert ja Eesti Noorsootöötajate Kogu pikaaegne konsultant ning Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi nooremteadur Kristi Jüristo.
Kes on professionaalne noorsootöötaja?
Arvan, et professionaalne noorsootöötaja on eelkõige enesearengule suunatud oma valdkonna asjatundja.
2022. aasta oktoobris Tallinnas toimunud rahvusvahelisel konverentsil „Becoming a Youth Worker“, kus muu hulgas tähistati noorsootööhariduse 30. ning Euroopa noorteprogrammide 25. aastapäeva, räägiti väga palju noorsootöötajaks saamisest ja tema professionaalsusest. Kõlama jäi läbiv mõte: noorsootöötajaks pelgalt ei õpita ega ka hakata, vaid kujunetakse.
See teekond on pikk ja mitmetahuline. Tähtis osa on õpingutel, olgu selleks siis formaalharidus või täiendusõpe, sest need annavad põhja ning teadmised selle kohta, mille alusel noorsootöötaja oma tööd mõtestama hakkab ning millele toetub, eriti juhul, kui tegemist on alles alustava praktikuga.
Kas igaühest võib saada noorsootöötaja?
Kui ma varem olin seda meelt, et noorsootöötajal peavad olema teatud iseloomu- või isiksuseomadused – näiteks peab ta olema ekstravertne –, siis pärast 20 aastat valdkonnas tegutsemist olen hakanud arvama, et noorsootöötajaks ikkagi kujunetakse. Olen kindel, et igaüks võib kujuneda noorsootöötajaks.
Kuidas noorsootöös õpitakse?
Õppimine noorsootöös on miski, mida oleme harjunud klassifitseerima kui informaalset õpet, see on teadvustamata ja eesmärgistamata õpe. Minu hinnangul tuleks noorsootöös rohkem keskenduda sellele, mismoodi siduda mitteformaalne õpe, mis on oma olemuselt eesmärgistatud ja analüüsitud õpikogemus, informaalsega ning kuidas neid sümbioosis näha.
Noor saab õppida ainult siis, kui noorsootöötaja on temaga loonud turvalise suhte, kus ta peegeldab õpitud kogemusi, aitab aru saada ning olukordi analüüsida ja lahti mõtestada. Eesmärkide ja tegevustena seatud üld- ja võtmepädevuste arendamine, mida noorsootöötaja oma töös samuti kavandama peab, tekib koos tegutsedes, suhtluse ja refleksiooni kaudu.
Noorsootöötaja ise õpib samamoodi ja samades elulistes situatsioonides. Oluline on teadvustada, mida ta neist kokkuvõttes õppis.
Tihtipeale tegutseme ka noorsootöötajana sisseharjunud ja automaatsete käitumismustrite järgi, millega enda teguviise õigustame, sest oleme ju kogu aeg nii teinud, meiega on nii tehtud ja nii oleme harjunud. Et professionaalne õppimine saaks toimuda, on vaja mõtestada ja vajadusel muuta oma käitumist. Oluline on teadvustada, mida me tegelikult oma töös reflekteerime, kas vaatleme enda tegevuse tulemust, käitumise sobilikkust või valikute põhjusi.
Kuidas refleksiooni oma igapäevatöös korraldada nii, et see oleks tulemuslik?
Minu soovitus on vaadata refleksiooni märksa laiemalt kui konkreetsete tegevuste peegeldust. Reflekteerima peaks jooksvalt. Aeg-ajalt on vaja võtta päeva lõpus hetk, et istuda maha ning põhjalikult analüüsida. See aitab pidevat ja jooksvat refleksiooni struktureerida või selgemaks saada.
Sel juhul tundub refleksioon väga ajamahukas ettevõtmine. Jooksvaid ülesandeid on noorsootöötajal ju tööpäevas niikuinii väga palju.
See on seotud õppimisega. Jooksvalt reflekteerime oma tööd ja tegevusi ju nii või naa, kuid järelrefleksioon on vajalik, et õpiksime märkama seda, millest oma töös tegelikult juhindume. Kas selleks on teadvustamata teadmine ehk n-ö kõhutunne? Kõhutunne on vaikiv teadmine, mis tekib tihtipeale analüüsimata kogemuste põhjal, see mõjutab omakorda otsuseid ja käitumist meie enda teadmata. Seega annab selle tunde sõnastamine analüüsi kaudu võimaluse enda tegevust, rolli ja mõju mõtestada.
Jooksva refleksiooni koondamine on väga oluline ega pruugi olla ajamahukas, kui see kavandada näiteks kohvipausi või väikese jalutuskäigu ajale, et panna tekkinud mõtted n-ö õigetesse lahtritesse. Pisut ajamahukam on planeerida aega oma tegevuste mõtestamiseks, kuid sedagi on mõtet teha mingite juhtumite või näidete baasil ning mitte tingimata iga päev. Võib näiteks kolleegidega kokku leppida konkreetse aja, et tuua lauale üks juhtum, mis tekitas sinus küsimusi või mille puhul sa ei olnud kindel, et käitusid õigesti. Kui neid juhtumeid oma tööst ei leia, on neid võimalik otsida mujalt, ka Eesti Noorsootöötajate Kogul on koondatud töömaterjalid kutse-eetika teemadel, mis annavad inspiratsiooni.
Neid reflekteeritavaid juhtumeid võiks vaadata eri nurga alt. Täiskasvanuhariduse õpetlane Stephen Brookfield soovitab olukordi analüüsida neljast vaatenurgast. Esmalt tuleb vaadata, kuidas noor seda tajus või mõtestas. Tasub mõelda, kas see, mida tahtsime saavutada, oli efektiivne ja viis eesmärgini ning kas ka noor seda selliselt tajus.
Sama tähtis on kolleegide ehk teiste professionaalide vaade, sest nemad näevad seda kõike kõrvalt. See aitab luua eri vaatenurki.
Kolmas vaade võiks olla isiklik: miks ma ise nii käitusin? See võiks olla sügavam analüüs, mis võib olla ka valulik ning puudutab noorsootöötaja isiklikke kogemusi ja nende põhjal kujunenud väärtuspõhimõtteid. Analüüs sõltub sellest, milline on noorsootöötaja väärtusbaas, mis teda juhib ja millised on tema eetilised tõekspidamised (ja ma ei pea siin silmas konkreetselt noorsootöötaja kutse-eetikat), vaid just seda, mis on noorsootöötaja enda jaoks oluline.
Neljas vaade on teoreetiline: millistele teoreetilistele alustele noorsootöötaja enda valikutes juhtumianalüüsis tugineb? Kui ta saab aru, et tuginebki vaid kõhutundele, siis on taas kord hetk hakata põhjalikumalt uurima, milliseid teooriaid oma töö aluseks leida.
Kuidas noorsootöötaja teooria juurde jõuab?
Alustaval noorsootöötajal, kellel ei ole erialast ettevalmistust ega kvalifikatsiooni, ongi väga keeruline sinna jõuda. Pigem jõuab ta sinna struktureeritud õppimise kaudu. Viisil, et teen ise või reflekteerin kolleegidega, teooriani ikkagi ei jõua või on see tee mitu korda käänulisem. Kui sul on mingigi struktureeritud õppimise taust, olgu selleks täienduskoolitus, tasemeõpe või ka regulaarne supervisioon, siis selliselt on teooriani jõuda mitu korda lihtsam.
Kuidas hinnata noorsootöö laiemat mõju ühiskonnas?
Hariduse eesmärk laiemalt – siia kuulub ka noorsootöö – on toimiv ühiskond. Paraku on mõõtmisvahendid selleks piiratud. Kui hariduses mõõdame tulemusi testide ja eksamitulemuste põhjal, siis mõõdame õpiväljundite teatud hetke. Laiemalt peaks noorsootööd mõtestama iga noorsootöötaja, kes peab saama aru, mida ta teeb, ning andma endale aru, et ta mitte ei korralda noortelaagrit või töötuba, vaid loob noorte jaoks. teatud muutusi Niiviisi peabki hakkama noorsootööst rääkima.
Kahtlemata on teatud vahendid, näiteks lood ja narratiivid, mida noortelt kogutakse, et hinnata muutuste mõju. Need on teaduse mõistes aga minikvalitatiivsed uuringud, mille põhjal ei saa laiapõhjalisi järeldusi teha. Mõni noorsootöö valdkonna teadlane on veendunud, et muutuste mõju ei saagi mõõta.
Mille poolest noorsootöötaja ja õpetaja töö erinevad?
COVID-i ajal olid õpetajad suures hädas ning kaotasid justkui oma identiteedi. Hiljuti tehtud uuringus selgus aga, et noorsootöötajatega oli vastupidi – nemad hoopis leidsid ennast. Noorsootöötajad on tõdenud, et koroonaajal läks kõik nende jaoks palju selgemaks, sest enam ei olnud oluline tegevus ega koht, kus seda tehti, vaid hoopis see, mida noorsootöötaja noorele pakkuma peab – ja kohe sai selgeks, et noorele on vaja turvalist keskkonda.
Õpetaja jaoks kadus ära harjumuspärane metoodika – ta ei saanud enam kasutada õppetegevustes võtteid, milleks on ette valmistatud. Siin ilmnebki kahe valdkonna erinevus. Kuigi töö kaugem eesmärk on mõlemal üks – õnnelik ja elus hakkama saav inimene –, on noorsootöös palju laiemad võimalused selle saavutamiseks ning noorsootöötaja pole nii rangelt kinni tegevustes ja viisides kui õpetaja. Noorsootöö põhineb seega palju rohkem suhtel, see on lausa kesksel kohal. Õpetaja jaoks on suhe aga viis saavutada õpieesmärke, kese on aga õppimisprotsessil.
Kõik on ILUS,
aga kui ARENGUPSÜHHOLOOGIAT EI TUNNE, siis on raske seda inimest nimetada noorsootöötajaks… Eestis võib viimasel ajal igaüks end nimetada kasvõi psühholoogiliseks nõustajaks, tugiisikuks, terapeudiks jne.- tunnistus sellest, millisele maale me oleme jõudnud… Kes peataks selle absurdi?
Absoluutselt nôus Peebuga. Eesti kurb reaalsus 🙁 Elementaarsed baasteadmised puuduvad. Nii saab kasu asemel noor sageli kahju. Noortega suhtlemine on kunst, mis eeldab nii intelligentsi kui laialdast ja tervet maailmatunnetust. Noored on tänapäeval väga targad tegelikult, kuid mingi vana mentaliteet püsib, et neid on vaja pidevalt siunata, ähvardada, sildistada ja rääkida nendega ûlevalt alla. Iga pedagoog ja noorsootööjuht peaks olema läbinud minimaalselt kasvôi arengupsühholoogia kursuse!
Olen Kristiga äärmiselt nõus – noorsootöötajaks ei sünnita, ei saada, selleks kujunetakse.
Noorsootöötajaks kujunetakse, kui selleks on soovi, motivatsiooni ja pealehakkamist. Seejuures kõike neid kolme eelkõige just enesearengu ja eneseavastamise jaoks. Kui sel teekonnal avastatakse, et valdkond pole minu, siis ka see on väga väärt avastus.
Peep, on Sul ette tulnud mõni negatiivne kogemus?
Isiklikult leian, et arengupsühholoogia teadmine ning oskus seda hinnata kasvava ja areneva indiviidi juures on oluline, kuid see ei ole ainus teooria, millele noortega, või üldse inimestega, töötavad spetsialistid rõhku peavad panema. Olulisel kohal on ka näiteks Maslowi püramiid, teadlik ning struktureeritud töö trauma kogetuga ning ka tugevustele ja lahendustele suunatud lähenemine.
Leian, et need on teadmised ja oskused, mida ei pea omandama mitte ainult noorsootöötaja, vaid ka huvihariduse juhendaja, pedagoog ja teised spetsialistid.
Lp. Elen!
Muidugi, iga eriala profiks kujunetakse pikema aja jooksul, kuid aluseks on vähemalt pedagoogilises töös TEADUS. Ja NOORSOOTÖÖS algab kõik lapse arengu
teaduslikust MÕTESTAMISEST. Pidades loenguid seda liiki tõõtajatele, selgub kohe, et nad ei tunne AFENGUPSÜHHOLOOGIAT, õpetajad ei tunne 21. sajandil didaktikat kognitiivse psühholoogiaga jne. jne. Ja selles pole nad ise süüdi.
Kas Te tõesti ei märka enese ümber pätistunud noorukeid, keda on “kasvatanud” (ja kulutanud raha) igat liiki “toetajad-töötajad”? Valige raamatust “Carpe diem!” välja Teile (!) sobiv teaduskirjandus ja lugege seda ise!
Olen tähele pannud, et pidev projektide kirjutamine, et mõni juhataja saaks sõbrannaga reisil käia ( ja nii iga aasta). Kellelgi teisel ei ole isegi võimalust kandideerida. Ja kui mõni aasta projektide raha üle jääb siis tehakse uhke ja salajane jõulupidu.
Teadmised ja teadus – igati vajalikud. Üks teadmine võiks olla see, et teaduse, sh üldistuste tegemine ei käi lihtsalt oma subjektiivse tunde ja kogemuse pealt. Mis mulle meeldib noorsootöös – et see on väärtuspõhine töö ja lugupidamine (noortest) inimestest kõige olulisem osa sellest. Kellegi sildistamine, eriti noorte inimeste sildistamine võiks jääda eelmisesse sajandisse.