Miks on vaja humanitaariat?

Käisin hiljuti Rakvere teatris vaatamas etendust „Nipernaaditalv“. Vanaks jäänud Toomas Nipernaadi läheb selles Urmas Lennuki loodud mängus vaatama, mis on saanud nendest naistest, kellele ta varasuve romantilises õhustikus maad ja ilmad kokku luuletas. Ühe tegelasena ilmub lavale ka kirjanik August Gailit, kellele Nipernaadi heidab ette, et kirjanik ei lase tal rahus ära minna. Gailit kartvat, et siis ta kirjanikuna unustatakse. „Kes sind mäletab ilma Nipernaadita?“ küsib Toomas ja tal on omal moel õigus. Milliseid August Gailiti tegelasi veel nii hästi teatakse? 

Võib muidugi üldistavalt küsida, milliseid eesti kirjanduse tegelasi me üldse tunneme nagu vanu tuttavaid, kelle tegemiste üle võib seltskonnas ilma sissejuhatuseta arutlema hakata. Kes on saanud nii iseenesestmõistetavaks osaks meie rahvuskehandist, et tihtipeale ei tule meeldegi, et nad on kõigest kirjaniku väljamõeldised, mitte lihast ja luust inimesed? Nad on osa meie vaimumaailmast ning seovad meid nähtamatuid niite pidi ühte.

Identiteedist loobumine 

Võiks ka küsida, kuidas elab kultuur, kus sellised tegelased kaovad ja unustatakse. Selle aasta jooksul kõvasti poleemikat tekitanud nn kohustusliku kirjanduse temaatika on seetõttu palju laiem kultuuriline küsimus kui lihtsalt vaidlus õpilaste lugemislaua üle.

Levinud teadmise (Maslow’ püramiidi) kohaselt peavad inimesel olema kõigepealt kaetud füsioloogilised vajadused (nälg, uni jm) ning kohe seejärel need, mis on turvatunde ja kuuluvusega seotud. Miskipärast on aeg-ajalt aga tunne, et kuuluvuse, st identiteediga seonduv on saanud kuidagi ebaleva aura. Oleks justkui kohatu välja öelda, et Eestis peaksid eestlased kasvama eestlasteks – oma pärimuse, ajaloo, kultuuritraditsioonide ja kommetega. 

Haridusstrateegiad kipuvad rohkem rõhutama vajadust kasvada maailmakodanikuks ning eesti kultuurilugu kõige laiemas mõttes kooliprogrammis puudub. See ülesanne – rääkida eesti kultuurist – ongi jäänud paljuski kirjandustundide pärusmaaks. 

Samal ajal on kirjandustund peaaegu ainus tund, kus saab rääkida ka inimeseks olemisest, selle eetilistest, moraalsetest, eksistentsiaalsetest jt kihtidest ning elu avaramatest sfääridest. Aga kirjandustund on valdavalt korra nädalas ning peaks jõudma tegeleda ennekõike ilukirjandusliku keele, stiili, kirjandusajaloo ja kirjanike loomingu eripäradega. Polegi siis ime, kui lihtsama vastupanu teena näib millestki loobumine. 

Aga mõte, et loobuma peaks just eesti kirjanduse tüvitekstidest, on väga lühinägelik, lausa kuri. Kuulu järgi jääb soovituslike tüvitekstide nimekiri, mis kirjanduse õppekava juurde kuulub, siiski alles – vähemalt eesti kirjandusega seonduvalt. Ometi kripeldab küsimus, kust tekib valmisolek nii kergekäeliselt loobuda just sellest osast hariduses, mis on tihedalt seotud rahvusliku identiteediga.

Me oleme keele- ja kirjasõna rahvas, see on osa meie olemise traditsioonist. Ning turvatunne, mille annab ühte kultuuri kuulumine, ei ole ometi midagi teise- ega kolmandajärgulist. Alles areneval inimvaimul, st õpilasel, on vaja minateadvuse väljakujunemiseks pidepunkte ning kuulumiskindlust. Juri Lotman on sellest kirjutanud kui märkide maailmast, mis kannab tähendusi – ka alateadlikke – ning mille kaudu tunnetab inimene oma kuulumist millegi suurema ja tähendusliku hulka. Eriti praeguses ebakindlust tulvil maailmas, kus noori kimbutab nii hirm kliimakatastroofi kui ka sõja ees, on oma juurte teadvustamine lausa vaimse tervise küsimus. Seda kinnitavad uurimused, mis on läbi viidud Ameerika põlisrahvaste hulgas. Noorte hulgast, kes vaevlesid mitmesuguste sõltuvuste küüsis, leidsid paranemistee kõige rohkem just need, kes hakkasid tegelema oma rahva pärimuse ja juurtega. 

Inimese sisemine tuum

Mitte ainult noortes, vaid eestlastes tervikuna on ebakindlust palju. Vanavanemates, kelle elu oli segamini pööratud okupatsiooni tõttu; vanemates, kes on pidanud ennast taasiseseisvunud Eestis, hambad ristis, üles töötama; lastes, kelle jaoks elu näibki rabelemise ja võitlusena, millesse nad ei taha siseneda. Võib-olla tuleks selles inimeste rahutus maailmas võtta vahel eeskuju loodusest, mis ei võta rabelemisega riske. Linnud tulevad pesa ehitama ja poegi kasvatama ikka samasse kohta tuhandete kilomeetrite kauguselt; loomad õpetavad ellujäämiseks oma poegadele ikka samu asju. 

Ka inimese liigagi kiiresti pöörlevas maailmas on vajalik see püsiv keskpunkt, millest saab kinni hoida. Muidugi peaks selleks ennekõike olema perekond ja lähedased, kuid selleks on ka kultuuriline identiteet, mis annab elule laiema mõtestatuse – isegi kui seda endale ei teadvustata. 

Ei saa tsiteerimata jätta Tammsaaret, kes on sama mõtte sõnastanud nii: „Inimene ei sünni, ranits seljas, marssalikepp käes, kuningakroon peas, ja hauda minnes on tal üsna ükskõik, kas neid asju maailmas on või mitte. Küll aga sünnib igaüks teatavas maastikus ja õhustikus, mis loob erilise ümbruse. /—/ Selles sünni- ja arenemisaegses ümbruses juurdub kogu inimese siseelu, kogu tema hingeline, vaimne ja kehaline mina.“  

Inimese sisemine tuum kujuneb kultuuri ja kasvatuse kaudu. See tähendab, et koolimajadel ja haridussüsteemil on selles kasvamises igal juhul määrav roll, sest just seal viibivad lapsed suure osa oma kõige ergumast arenemiseast. Võiks siis ka küsida, kellel on õigus või pädevus otsustada, et need lapsed – lausa põlvkonnad lapsi – ei vajagi selget kultuurilist identiteeti, oma sisemise tuuma olulist pidepunkti. 

Haridusega seoses ollakse mures paljude muude asjade pärast, aga see üks ja oluline fundamentaalne kihistus on kuidagi kõrvale tõstetud – et kujuneb vast kuidagimoodi ise? Aga hajevil pilguga lapsi, kelle ainus kultuurikogemus tuleb Tik-Tokist ja kes ei oska enam oma mõtete väljendamiseks lauseid moodustada, on meie ümber aina rohkem. See tähendab, et kooli roll nende laste kultuurilise teadvuse ja keelelise võimekuse kasvatamisel on aina määravam. 

Ning sealjuures ei maksa peljata ka sõna „kasvatus“, sest inimeseks olemise osa ongi kasvamine – nii füüsiline kui ka vaimne – ning kasvatus kui õiges suunas osutaja on selle vältimatu osa. Siinsamas Õpetajate Lehes hiljuti ilmunud intervjuust ilmneb, et ka noored ise peavad kasvatust oluliseks: „Noorte lugudest tuleb hästi välja kasvatuse tähtsus, millest viimasel ajal vähe räägitakse. Praegu rõhutatakse rohkem õppimist, kasvatus aga on laiem mõiste, kusjuures mõlemad on olulised“ (Marika Veisson: „Vanemad võiksid rohkem teadvustada, kui tähtis on toetada lapse arengut“, 09.12.2022).

Hariduse vältimatu osa

Miks siis on humanitaariat ikka ja jälle peetud mingiks ebamugavaks taagaks, millele on kahju aega kulutada, sest lapsel „ei ole sellega elus midagi peale hakata“? Ning ometi on ohtralt uurimusi, mis ainuüksi kirjanduse mõju kohta kinnitavad: raamatuid lugevast lapsest kasvab eluga paremini toime tulev inimene. Mitte tingimata sissetuleku mõttes, vaid inimesena inimeste hulgas. 

Sealsamas viidatud intervjuus ütleb uurimuse autor Marika Veisson selgelt: „Mida rohkem lapsele ette loetakse, seda kiiremini tema kõne areneb ning seda intelligentsem ta on.“

Maailm võib tehnoloogiliselt areneda väga kiiresti, aga inimene oma vajadustega nii kiiresti ei muutu. Üks inimese põhivajadusi on kultuuri – humanitaarse kihistuse – olemaolu hinges, teadvuses ja elus. Seda kihistust ei teki ning see ei arene, kui see ei saa algust kodust ja koolist. Ning seda ei teki, kui sellealane haridus on juhuslik, lünklik ning sisemise veendumuseta. 

Tüvitekstid – mille alla võiks lisaks meie olulistele kirjandusteostele arvata veel mitmeid kultuurimärke – on hariduse vältimatu osa selleks, et Eesti ei oleks kasvavate noorte jaoks lihtsalt geograafiline üksus, vaid osa nende hingeelust. 

Ilma selleta võib meil olla küll arvukalt jõukaid, aga kokkuvõttes õnnetuid inimesi.