Mina ei mõistnud seda keelt, pöörasin selja ja …

20. jaan. 2023 Peter Pedak Tallinna Prantsuse Lütseumi direktor - 2 kommentaari
Peter Pedak. Foto: Edyth Raamat

Erinevalt hiljuti tehtud väärt otsustest – õpetajate palgatõus, vene koolide muutmine eestikeelseks – on eelnõude infosüsteemis ringlev vene keele kui võõrkeele õpetamise vastane algatus enam kui veider. 

Valitsuse määruse eelnõu seletuskirjas põhjendatakse seda nii: „On lisatud õpilase võimalus valida B-võõrkeele õppima asumisel kahe või enama võõrkeele vahel. Regulatsiooni täiendus tuleneb sellest, et tihti pakutakse koolides vaid üht B-võõrkeelt, milleks on vene keel, ja õpilastel puudub võimalus reaalselt valida. Samal ajal on üha rohkem gümnaasiume, kus B1-tasemel vene keele õpet ei pakuta ning põhikooli lõpetamise järel on õpilastel keerulisem järgmisel haridustasemel jätkata.“ 

Endise ametnikuna mõistan kabinetis sündinud vigureid hästi. Õnneks on minister olnud eesmärgi suhtes aus, teatades 3. jaanuari „Aktuaalses kaameras“ otse: „Vene keele hegemoonia B-võõrkeelena murtakse ära.“

26. veebruaril 2022, kaks päeva pärast Vene varjamatu vallutussõja algust Ukrainas, kirjutasin e-koolis lastevanematele: „Ühtlasi peame meeles, et sõjakuritegusid ei saa siduda kogu vene rahvusega, ammugi mitte kaasõpilastega. Kui keegi veel kahtles, kas vene keele õppimine koolis on vajalik, siis usun, et sellist küsimust enam niipea ei teki. Naaberriigi adekvaatne tunnetus on Eestile ülioluline.“ Võin seda mõtet nüüd veel reljeefsemalt laiendada. Venemaa on Eesti naaber. Geograafia jääb geograafiaks. Kui meil on head suhted, on keel vajalik kultuurikontaktideks. Kui meil on halvad suhted, on vaja veelgi peenemalt tunnetada šovinistliku naaberriigi kodanike meelsust. Ilma vene keele oskuseta oleme samal pulgal nende lääneeurooplastega, kes lobisevad tõlgi vahendusel tundide kaupa diktaatoriga, ainult selle vahega, et meie kõne peale ei tõstaks keegi isegi toru. Kõige selle taustal olen siiralt hämmeldunud, kui Vabariigi Valitsus asub nüüd vaprasse võitlusse selle nimel, et uue põlvkonna arusaamine Mordori mentaliteedist väheneks. Mina seaksin ideaaliks hoopis selle, et keeleõpe hõlmaks ka vene šovinistliku mõtteviisi kriitilist analüüsi, ja seda algallikate põhjal. 

Teiseks olen põhimõtteliselt vastu sellise ideoloogia kultiveerimisele, et maailm on suur kaubamaja, kust inimene peab saama pidevalt valida, mida osta, omada, nautida ja õppida. On arusaadav, et selline mentaliteet on kujunenud individualismi ja kapitalismi ühises võidukäigus: inimesele sisendatakse, et ta peab saama oma unikaalsust lõpmatuseni välja arendada, mis omakorda hoiab kapitalistlikku masinavärki töös, sest uute valikute pakkumine loob uue võimaluse inimeselt kapital ümber kantida. Mingil määral on see paratamatu ja selleks suur osa eesti rahvast end vist vabaks võitleski, kuid peaksime vaatama, et me ei läheks sellega liiale. 

Kolmas põhjus, miks suhtun eelnõusse kriitiliselt, on praktiline. See tähendab koolidele tüli ja kulu, eriti maapiirkonnas. Esialgu tasub analüüsida, kas ja kuidas oleks võimalik koordineerida tööjaotust lähedal asuvate koolide vahel: näiteks ühes pakkuda vene, teises soome, kolmandas rootsi keelt. Mõistan, et hariduspoliitikute üks eesmärke on suunata osa seniseid vene keele õpetajaid tööturul ringi, näiteks Läänemaalt Ida-Virumaale eesti keelt õpetama. Kas see aga praktikas toimiks – kahtlen. 

Oma kooli pärast ma ei muretse. Vajaduse korral kutsume õpetajad, õpilased ja vanemad kokku ning peame aru. Tallinna Prantsuse Lütseum on minu teada ainus, kus õpetatakse (ilma vanematelt lisaraha küsimata!) kolme võõrkeelt alates algklassidest: prantsuse keelt 1., vene keelt 3. ja inglise keelt 4. klassist. Kellele me sellega head teeks, kui pakuksime vene ja inglise keelt alternatiividena ning kaotaksime kolmanda võõrkeele? Kool on terviklik kunstiteos. 

Niisiis, austatud Vabariigi Valitsuse liikmed, soovitan veel kord mõelda, kas vaenuliku riigi parem tundmine on isamaalisest perspektiivist hea või halb, samuti sellele, kui tark on tekitada hariduses veel üks peavaluallikas ukrainlaste vastuvõtmise ja eestikeelsele õppele ülemineku kõrval.


2 kommentaari teemale “Mina ei mõistnud seda keelt, pöörasin selja ja …”

  1. Pärtel-Peeter Pere ütleb:

    Keeli tuleb õppida laste, mitte täiskasvanu huvidest lähtuvalt. Keele õppimine on tööturul konkurentsieelise saavutamine. Eesti koolides tuleb õpetada näiteks pythonit ja põhjamaade keeli. Aega selleks leiab heldelt – vene keele arvelt.

    Inimestel peab olema vabadus võõrkeeli ise valida selle järgi, mis riikide või valdkondadega soovitakse tulevik siduda. Emakeele õppimine vähemustele ei saa piirduda vene keelega. On ukrainlasi, baškiire, tatarlasi ja teisi, keda on venestatud ning kellele saab anda võimaluse oma kultuuri ja keelt õppida.

    Eesti ei ole enam okupeeritud. Kas Saksamaal, Rootsis või Taanis õpitakse massiliselt araabia või türgi keelt? Lingua franca on inglise keel. Miks me jätkame Stockholmi sündroomi all kannatades vene keele laialdast õpetamist? Sest siin elab palju venelasi? Nad räägivad meiega ilusas eesti keeles tavaliselt.

    Kes oskab vene keelt, saab seda Eestis rääkida. See on sama tõsi kui see on ebaoluline meie laste tulevikuks valmistamisel. Siinse vähemuse pärast ei pea keegi õppima vene keelt. See ei aita ei koolinoort, Eesti ühiskonda ega keda tahes eestimaalast. See taasloob meie segregeerunud ühiskonda edasi: eesti keelt pole ju vaja.

    Kellegi õigusi ei võeta ära, kellegi kultuuri ei pisendata ega olemist tehta kuidagi ahtamaks, kui neilt oodatakse ja nõutakse riigikeele oskust. Eesti ja vene keele õpetamine ei tule üksteise arvelt. Ühe rääkimine tuleb teise arvelt. Seda näitavad meile okupatsiooniaastad ja viimased kolmkümmend aastat venekeelse paralleelmaailma võimaldamist.

    Tagasi kooli ja tagasi tulevikku
    Keelteoskus avardab akadeemilist ja professionaalset mänguvälja. Seetõttu tuleb Eesti koolides õpetada keeli, mis on tulevikus vajalikud. Soome keele saab suhu vaid kuudega; riik räägib vaid tühja juttu «hõimuvelledest». Rootsi keel on äärmiselt praktiline ka Eestis elades ning teeb ühtlasi mõistetavaks ka norra ja taani keele. Prantsuse ja saksa keelt peaks oskama mõlemat kui tahta Euroopas Eesti asja ajada.

    Sisuliselt on vene keel kohustulik, ehkki meil on õigus tundidest vabastus saada. Mida kõike võiks vene keele tundides kulutatud ajaga asemel õppida? Me sunnime lapsi õppima vene keelt, sest täiskasvanutel on nii parem. See on vale. Lapse huvid olgu esikohal, ei miski muu.

    Lapsed ei pea enda tuleviku arvelt aega kulutama keele õppeks, mis on võrreldamatult ebapraktilisem kui programmeerimis- või euroopa keeled. Kes tahab, õppigu – keegi ei keela. Vene keel ei jää kättesaamatuks kellelegi. Pole tõsiseltvõetav, et tulevikus seda ei osata või et siis kaitseväe (luure)võimekus väheneb.

    Riik saab töötada keeleõppeplatvormidega ja saatkondadega. Eestis on maailmatasemel keeleõppetarkvara. On laste programmeerimiskursusi, mille kasutamist saab õpetaja toetada. Haridusministeeriumi roll saab olla kvaliteedi kontrollija ja soovitaja, milliseid kursuseid kasutada. Võimalusi on palju. Ärme keela paremat tulevikku oma lastele.

    (Ilmunud varasemalt minu sotsiaalmeedia lehel ja Postimehes).

  2. Kaarel ütleb:

    Väga huvitav artikkel! olen ise TPL-i õpilane ja seetõttu oli tore lugeda.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!