Mis teeb õpetajatöö raskeks?
Vastukaja Tiia Listeri arvamusartiklile „Silmade sära kaobki, kui õpetaja igapäevane töökorraldus ei muutu“ (Postimees, 03.01.2023)
Tean, et õpetajad teevad väga palju sellist tööd, mida neilt tegelikkuses ei nõuta (aga eeldatakse) ja milles pole kokku lepitud. Miks nad seda teevad? Mina ei tea. Olen töötanud õpetajana ja tõenäoliselt töötan ka tulevikus, aga püüan oma töö väga täpselt läbi mõelda, pannes paika prioriteedid.
Mida kauem ma õpetajana töötan, seda täpsemalt tean, mida ma pean tegema ja mida ma kindlasti ei tee, sest selleks puudub sisuline vajadus.
Vähem lobisemist!
Argument „nii on kogu aeg tehtud“ minu jaoks ei päde, sest sellel puudub sisu. Paljud peavad sellist hoiakut isekaks, aga tegelikkuses on see mõistlik. Miks teha seda, milles ei ole kokku lepitud? Miks teha asju, mida ei ole vaja teha või mis ei ole üldse efektiivsed? Töösuhe on kahepoolne lepinguline suhe. Ei ole vaja sinna juurde konstrueerida asju, milles ei ole kokku lepitud.
Õpetajatöö on emotsionaalselt raske ja nõuab pingutust. Jah, see on tõesti nii ja seetõttu ongi õpetajal kaks korda pikem põhipuhkus suvel ja hingetõmbepausid koolivaheaegadel. Jah, ma tean, et on koole, kus koolivaheajad on planeeritud tihedalt täis, aga tean ka koole, kus on risti vastupidi ja koolivaheaeg on kodus töötamise aeg. Ei ole mõtet iseendale ja avalikkusele valetada ning väita, et kõik õpetajad töötavad ka koolivaheajal seitse tundi tööpäevas.
Õpetajal on ka nn minipuhkuste võimalus ja see on täiesti õigustatud. See aitab siluda pidevat ületöötamist. Erasektor on minipuhkuste suhtes oluliselt paindumatum. Erasektoris on põhipuhkuse katkestamine ning töötamine puhkuse ajal üsna tavaline nähtus.
Töötanud läbi õpetaja tööaja uuringuid ja teinud oma lühikese kümneaastase õpetajakarjääri jooksul tähelepanekuid, näen, kui kehva ajahalduse oskusega keskmine õpetaja on. Asju tehakse viimasel minutil või pärast tähtaega, sest ei osata süsteemselt olulist esikohale asetada, vaid tegeldakse mikromanageerimisega ja sisutühjade askeldustega, mille tulu on väga väike. Lõputud töökoosolekud, millel puudub kvaliteetne päevakava, sisu ja eesmärk ja millest saavad järjekordsed lobisemiskoosolekud, millele kulub vahel tunde. Jah, ka lobiseda on vaja, kuid seegi tuleb eelnevalt kokku leppida.
Keskenduge põhitegevusele!
Info töötlemine ja korrastamine on väga suur väljakutse. Digioskused on vähesed, mis tähendab, et sisuloomet tehakse väga paljuski endiselt käsitsi. Isegi siis, kui kasutatakse selleks näiteks arvutit. Kõige ekstreemsem näide minu isiklikust kogemuspagasist on õpetaja, kes printis oma töökava välja, et see siis uuesti käsitsi õppeinfosüsteemi sisestada. Selle peale kulutas ta iga nädal vähemalt viis tundi tööaega ehk siis 23 tundi igas kalendrikuus, mida oleks saanud kasutada millekski muuks. Sarnaseid näiteid leiab veel ja veel.
On ka vastupidiseid eredaid näiteid. Tean õpetajat, kelle iganädalane õpilaste arv on umbes 250 – seda on rohkem kui keskmises Eesti põhikoolis kokku. Tal ei ole mingit probleemi asjale süsteemselt läheneda ning oma töö efektiivselt ära teha ja lisaks sellele töötada samas koolis IT-juhina. Ei ole mõtet leiutada jalgratast, vaid tuleb efektiivselt kasutada olemasolevaid ressursse ja keskenduda rohkem põhitegevusele – õpetamisele, mitte administratiivsetele tegevustele. Need on need oskused, mida õpetajatel arendada tuleb.
Ma ei näe, et õpetajatele laotaks tööülesandeid juurde. Õpetajad ise nõustuvad neid võtma. Enda õiguste eest seismine ja kohustuste eest vastutamine on normaalsus, mitte erioskus. Seda tuleb harjutada ja siis ka rakendada. Kui me juba noorena seda ei õpi ega harjuta, siis kuidas saame selleni jõuda täiskasvanuna?
Tagasiside olgu asjalik!
Ma ei taha näidata näpuga, justkui oleks õpetajad milleski süüdi. Ma viitan asjaoludele, mille lahendamisega ei ole kuigi palju tegeldud.
Õpilased ei ole kindlasti kõik kohe ise võimelised vastutama. On jätkusuutmatu eeldada, et noor, kes alles areneb, on võimeline kandma nii sisulist kui ka tegelikku vastutust. Ta alles areneb ega suuda seda. Ka see on õpetaja üks rolle: vastutusvõimet arendada. Paraku minnakse väga tihti lihtsama vastupanu teed, sest tuuleveskitega ei jõua võidelda. Ilmselgelt meeldiks õpetajale töötada õpilastega, kes on emotsionaalselt hea juhtimisega ja kelle arengutase on kõrge. Kas see on ootus, milleni peaks jõudma keegi teine või on see kooli, sh õpetaja enda vastutusala?
Õpiprotsessi tagasisidestamine ehk siis hindamine on midagi sellist, mille raskuse ja mahu konstruktsiooni on õpetaja ise endale loonud, toetudes järjekordselt asjaolule, et „nii on ju kogu aeg olnud“. Mitte ükski õiguslik dokument (st ühiskondlik kokkulepe, mis on oma vormi saanud õigusaktina) ei eelda ega nõua hindamist sellisel tasemel ja mahus, nagu õpetaja tegelikult teeb. Reaalsuses nõuab õigusakt vaid jooksvat tagasisidet (vormi täpsustamata), õpiperioodi kokkuvõtvaid hindeid kaks korda aastas ning aastahindeid. Kõik muu on koolisüsteemi enda välja mõeldud konstruktsioon.
Kirjalikku tagasisidet lapsevanemale tuleb anda kaks korda õppeaastas. See ongi kõik. Selline konstruktsioon käivitabki lõputu ahelreaktsiooni, mille tagajärg on tihti pisarad, kauplemine, nõutus ning arusaamatus.
Ja need lõputud hindelised ülesanded, tunnikontrollid ja kontrolltööd! Õpetaja (loe: koolisüsteem) on otsustanud, et tahab neid läbi viia, ja ägab siis suure administratiivse töökoormuse all, sest hindelisi töid on ju vaja kontrollida ja parandada ning siis lubada õpilasel veel kord proovida. On ikka kummaline küll, kui õpetaja saab õppealajuhatajalt kirja küsimusega, miks ei ole lapsel veel kolme hinnet, mille alusel trimestrihinnet välja panna?
Selline kontrollsüsteem loob väga hea sisulise aluse manipuleerimiseks, petmiseks, spikerdamiseks, plagieerimiseks, sest inimaju otsib alati kõige lihtsamat teed. See ei ole efektiivne tagasisidestamise meetod. Ehk siis lõpetaks ära selle lõputu suuremahulise ja energiakuluka „kontrollimise“, vaid hakkaks õpilastele andma sellist tagasi(edasi)sidet, millest ka kasu on, mitte ei paneks õpilastele külge viiepallisüsteemis silte.
Edasiviivad muutused on eelkõige õpetajate enda kätes. Kõik algab mõtestamisest, teadvustamisest ja julgusest enda õiguste ja heaolu eest seista.
Huvitav mõtteavaldus. Kahjuks jäi see pooleli kõige huvitavamas kohas. Ootan põnevusega järge artikli lõpus olevale märkusele ….”hakkaks õpilastele andma sellist tagasi(edasi)sidet, millest ka kasu on, mitte ei paneks õpilastele külge viiepallisüsteemis silte”.
Väga ja väga oma mätta otsast vaadatud lugu.
Mõni eesti keele ja kirjanduse õpetaja võiks vastulause kirjutada.
Ma säästan praegu end selle kaks korda aastas antava tagasiside jaoks.
Aituma!
Tänu eelnevatele kommentaaridele (mida on kirjutanud asjatundjad) lisan oma …
Kordan lõputult – õpetajatöö on lihtsustatud-labastatud. Olles oma pika elu jooksul õpetanud koolis ca 10 (!) ainet – kunstiõpetusest, füüsika, ajaloo ja psühholoogiani (algklassidest kõrgkoolini) – saan kinnitada, et ERINEVAD ÕPPEAINED vajavad ju erinevat METOODIKAT.. (vt ka Bloomi, Krathwohli ja Harrow´ õppekasvatustöö eesmärkide taksonoomiad!) Ja kui arvestada veel vanuseastmeid-?
Kui aine ei lõpe eksamiga, siis võib enam “näidelda”, aga eksamite puhul (nad ongi hädavajalikud) tuleb saavutada teatud TASE… Ja seda kindlustab vaid süstemaatiline õpilaste tegevuse HINDAMINE (lõpetagem ilukõne VAID motivatsioonist!).
Artikli autoril on õigus ses osas, et TÄNASES koolis nõutakse õpetajalt ka palju MÕTTETUT TÖÖD (nõudjad on ise asjatundmatud). Kuid see oleks juba pikem jutt!
Robootikaõpetaja – see ütleb juba kõik.
Kuidas saab robootikaõpetaja öelda asju, mida ta ei ole matemaatika või eesti keele õpetajana kogenud. Robootika ongi lõbus, seda ei hinnatagi ega mõõdeta.
Robootika õpetaja on tore tegelane, aga mitte päris õpetaja.