Muudetav õppekava toob õpetajatele rohkem vabadust ja vastutust

20. jaan. 2023 Heiki Raudla - Kommenteeri artiklit
Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja / Scanpix

Haridus- ja teadusministeerium saatis aasta algul ministeeriumide kooskõlastusringile riiklike õppekavade muudatused. Võrreldes enamiku ainetega ootavad suuremad sisulised muudatused kunsti- ja tehnoloogiaainete õpetamist. Uurime, mida arvavad muudatustest praktikud.

Kui Vabariigi Valitsus ajakohastatud õppekavad heaks kiidab ja kinnitab, tuleb kõigil Eesti koolidel asuda oma kooli õppekava määrusega kooskõlla viima. HTM-i üldhariduse valdkonna peaeksperdi Hele Liiv-Tellmanni sõnul on see suurepärane võimalus võtta oma kooliperega ühine aeg, et mõtestada oma kooli eripära, seada ühised eesmärgid ning õppekava fookused nii üldiselt kui ka igast üksikust õppeainest lähtuvalt.

Kavandatavad õppekavamuudatused täidavad tema selgitusel haridusvaldkonna arengukavas seatud sihti muuta õpe senisest õppijakesksemaks ning viia õppe maht ja sisu paremasse kooskõlla ühiskonna ja tööturu arenguga. „See ei ole midagi päris uut, sest väga paljud koolid lähtuvad juba praegu õppijakesksusest, rakendades nüüdisaegset õpikäsitust,“ selgitab Liiv-Tellmann. „Oluline on, et riiklikud õppekavad jõuaksid järele igapäevasele tegelikkusele koolis.“

Sisult õige, aga vormilt keeruline

Uuenenud õppekava järgi on kunstiainetes edaspidi üha enam keskmes „sihipärane kunstiline tegevus“ – idee arendamine ja parima võimaliku lahendi leidmine idee teostamiseks –, „mitte aga niivõrd erinevate tehnikate omandamiseks“. 

Staažikas kunstiõpetaja ja MTÜ Kunstihariduse Ühingu üks asutajatest Jüri Mäemat nendib muudatuste ettepanekuid lugedes, et kunstide ainekava jätab koolile ja kunstiõpetajale võimaluse luua loovusele suunatud töökava, kaasates sellesse ka õpilasi. Viimane eeldab kunstiõpetajalt tarku ja loovaid otsuseid ning julgust teha koostööd. „Oluline on kogemus- ja avastusõpe, õigete väärtushinnangute kujunemine,“ märgib ta. 

Mäemat peab positiivseks, et ainevaldkonna kirjelduste alla on koondatud kunstiainete õppe põhimõtted, koostöökohad, mis võtavad täpselt ja huvitavalt kokku kunstiaine sisu ning vajalikkuse koolis ja lapse arengus. Antud osale annavad väärtust juurde sellised mõisted nagu „õpi- ja argiloovus“, „ilu ja meisterlikkuse esiletõstmine“ jne. Olulisele kohale on seatud tema sõnul ka kaasõpilaste ja iseenda loomingu analüüs. 

„Välja on toodud ka kahe kunstiaine – kunsti ja muusika – lõimingu vajalikkus,“ tõdeb Mäemat. „Julgemalt oleks võinud esitada ühiseid sisulisi kokkupuutepunkte teiste ainetega.“

Mäemati hinnangul on eelnõu sõnastus kohati pikk ja õppeaine kirjeldus liialt keeruline ja teaduslik: „Sisult on kõik valdavalt õige ja mõistetav, kuid nii mõneski kohas võiks küsida tõlget!“ 

Tema sõnul peaks riiklik dokument olema sisult tark ja väljenduselt lihtne. Üldiselt arvab ta, et ainekava arendus ei tohiks piirduda üksnes eelneva ainekava uuendamisega, vaid peaks tegelema koolikunsti üldise kirjeldamisega meie riigis, seda ka õpikeskkonna mõttes. „Õppekeskkond määrab ära, mida on vaja kunsti õpetamiseks koolis. Riiklik dokument paneb ka kunstiõpetaja julgemalt kvaliteetset õppevara küsima, et tagada loovust ja eneseväljendust toetav vaimne ja füüsiline keskkond.“

Mis puudutab gümnaasiumi kunsti ainekava, siis tõdeb Pelgulinna Gümnaasiumi kunstiõpetaja Jüri Mäemat kokkuvõttes, et sellelt oleks ta oodanud märksa julgemaid muutusi, paraku toetub see suurel määral olemasolevatele õpikutele, valdavalt kunstiajaloole. 

Tallinna Ühisgümnaasiumi kunstiõpetaja ja Kunstihariduse Ühingu juhatuse liige Liia Jung nendib, et kunstiõpetuse ainekava puudutav osa on sisuliselt peaasjalikult sama mis kehtiv. „Lõpuks leidsin, et lisatud on õppeprotsessi kirjeldus,“ märgib Jung. 

21. kooli kunstiõpetaja ja Kunstihariduse Ühingu juhatuse liige Ilmi Laur-Paist tõstab esile, et õppekava rõhuasetus on lõimingul, ülekoormatuse vähendamisel ja väljundipõhisusel, kunsti koha pealt on põhiline erinevus kehtivast see, et kesksele kohale on tõstetud õppimine, mille käigus õpilane „teadvustab, uurib, katsetab, mõtestab ja reflekteerib“ ehk oskab oma tegevusele rohkem tähelepanu pöörata. 

Temalegi tundub, et muudetud õppekava praegu kehtivast palju ei erine: „On küll ümbersõnastamist, aga tuum on suuresti sama. Suurenenud on refleksiooni ja analüüsi osa, sisse on tulnud nüanss, et õpetaja märkab õpilast ja tema individuaalsust, aga see on ka seni nii toiminud.“

Irdumine reaalsusest

Ilmi Laur-Paist sõnab, et uus õppekava tundub tore ja täiuslik, aga ei käi päris käsikäes reaalsusega. „Õpilaste arvu ja ajamahuga, mis meil kunstitundideks on, pole selle järgimine reaalne,“ tunnistab õpetaja, kes annab kunstitundi igal nädalal 600 õpilasele. 

„Tundub, et ainekava koostajad ei tunne piisavalt koolikeskkonda, ei saa aru, kuidas on võimalik hakkama saada 45-minutilise tunniga, kes on sihtrühm ja milliste meetoditega kujundada õigeid suhtumisi ja väärtusi. See teeb ainekavast kohati idealiseeritud dokumendi,“ märgib ka Jüri Mäemat, kes õpetab Pelgulinna Gümnaasiumis kunstiõpetust 1979. aastast. 

„Kuigi sihid ja eesmärgid ainekavas peavadki olema kõrged, siis koostajad oleks pidanud lähtuma koolikunstis päriselt toimuvast ja sellega arvestama,“ tõdeb Mäemat. „Milline on kunstiõpetaja ettevalmistus koolis, kas kunsti õpetab klassi- või erialaõpetaja? Kuidas ta ise suhestub kunstiga? Kas 30 õpilasega klassis on võimalik arendada süvitsi loovmõtlemist või õpetame selgeks mingi käelise oskuse?“ 

Need ja veel paljud küsimused tekivad kunstiõpetajal, kui ta loeb uut ainekava.

Tallinna Ühisgümnaasiumi kunstiõpetaja Liia Jung: „Koolid on erinevad, iga kool saab muidugi oma ainekava ja tundide mahu määrata, aga meil on praegu 5. klassides ja gümnaasiumiastmes klassis üle 30 õpilase. Kui arvestada, et õppetund kestab 45 minutit, siis jääb „õpilase analüüsiks ja aruteludeks“ üks minut õpilase kohta – maht ei ole kooskõlas tundideks ette nähtud ajaga.“   

Lühem ja lihtsam tehnoloogiaõpetuses

Kõigi töö- ja tehnoloogiaõpetuse ainete õpitulemused on kirjeldatud kooliastmepõhiselt ning neid ei ole valdkonna õppeainete vahel (käsitöö, kodundus, tehnoloogiaõpetus) ära jagatud. Valdkonnakava õpitulemuste ja metoodilises dokumendis esitatava soovitusliku õppesisu fookuses on põhimõte „ideest teostuseni“ ning tehnikate valik on vaba. 

Aruküla Põhikooli tehnoloogiaõpetuse õpetaja Aron Lipsu sõnul seisneb tehnoloogiaainetes suurim muutus selles, et kolmes eri aines – tehnoloogia, käsitöö ja kodundus – hakkavad olema ühised valdkonnapõhised õpiväljundid. See annab õpetajale suurema vabaduse oma tundi planeerida, lihtsustab valdkonnapõhist lõimingut ja lubab valida õpetajale sobilikumaid tehnoloogiaid õpiväljundite saavutamiseks.

„Kui riigi eesmärk on muuta haridus väljundipõhiseks ja anda õpetajale vabadus valida, millist rada ta selle jaoks kasutab, on selline õppekava muudatus põhjendatud,“ lausub Lips. 

Eesti Tööõpetuse Õpetajate Seltsi juhatusse kuuluv Ristiku Põhikooli õpetaja Jürgo Nooni toob näiteks, et uues õppekavas on üheks õpiväljundiks „tunneb ohutusnõudeid ja järgib ohutu töötamise reegleid“. Seda saab tema sõnul saavutada kõiges kolmes õppeaines. Või siis „elektrilise seadme hooldamine, mida võib teha ainult siis, kui seade on elektrivõrgust lahti ühendatud“. „Pole vahet, kas selleks on õmblusmasin, saumikser või frees, kõikidel juhtudel kehtib sama reegel,“ selgitab Nooni, kelle sõnul on õppekava muudatused vajalikud, et kava sobituks paremini tänasesse ühiskonda. 

„Kehtiv õppekava on väga mahukas ja raskesti hoomatav. Uus on oluliselt lühem ja lihtsamini jälgitav. Seetõttu on uues õppekavas õpetajal suurem valikuvabadus oma õpiraja valimisel,“ ütleb Nooni.

Alustavale õpetajale raske hoomata

HTM-i üldhariduse valdkonna peaeksperdi Hele Liiv-Tellmanni sõnul on Eesti kool ja õpetajad olnud alati väga autonoomsed, kuid nüüd on neil võimalik õpet veelgi paindlikumalt korraldada: „Kui praegu kehtivad ainekavad kirjeldavad põhjalikult nii õppesisu kui ka õpitulemusi, siis uuendatud versioonis on põhirõhk väljundipõhisusel, koolidel ja õpetajatel on rohkem võimalusi arvestada konkreetset klassi ja õpilasi, et valida kirjeldatud õpitulemuste saavutamiseks sobiv õppesisu. Siin on võimalus kaasata ka õpilasi õppeprotsessi kavandamisse, et arendada õpipädevust ja muuta õpe nende jaoks tähenduslikumaks.“

Jürgo Nooni ütleb, et tema töös ei muutu otseselt midagi, sest ta rakendab juba praegu muutunud õpikäsituse metoodikaid, mida uus õppekava toetab. Aga alustavale õpetajale on uus õppekava tema meelest liiga üldsõnaline. „Kindlasti vajab uus õppekava põhjalikku selgitamist, mis aitaks õpetajal leida sobivaid tehnoloogiaid ja materjale vastavalt kooliastmele,“ ütleb ta.

„See õppekava on alustavale õpetajale raske hoomata, kuna algul tundub, et võib teha kõike, mis pähe tuleb,“ tunnistab tehnoloogiaõpetuse õpetaja Aron Lips. „Sellest võib tekkida tunne, et õppekava ei toeta teda õpetamisel.“

Ta viitab mõni aasta tagasi tehtud uuringule, millest selgus, et meil on peaaegu pooled tehnoloogiavaldkonna õpetajad oma pedagoogilise karjääri alguses, kuigi vanust on neil üle 50 aasta. 

Kunstiõpetaja Liia Jung ütleb õppekavas rõhutatud õpetaja suurema vabaduse kohta, et tubli ja loov õpetaja saab igal juhul oma tööga hakkama, aga noor õpetaja, kes vajab oma töös suunamist, seab see keerulisse olukorda. „Kui dokumendi sisu on nii laialivalguv, siis on mul noorest õpetajast kahju. Mida ta siis õpetama peab?“ 

Teise kitsaskohana mainib Jung olukorda, kus õpilane liigub ühest koolist teise – õpilasel on õigus kooli vahetada –, mis siis saab, kui koolides õpikäsitus ja kursuste arv erinevad, kuidas tagada turvaline liikumine ühest koolist teise? „Kui õpilasel pole 10. klassis ühtegi kunstikursust olnud, aga meil on 11. klassis kolm kursust, siis saab ta paraja portsu lisatööd,“ toob ta näiteks. „Aine fookus ja eesmärk peaks olema ikka ühine.“ 

Igaühel on Eestis õigus tasuta haridusele, sealhulgas kunstiharidusele. Foto: Priit Mürk / ERR / Scanpix

Kunstiõpetaja Ilmi Laur-Paist toob näiteks lause „Õpisisu valib õpetaja, kes loob õpikeskkonna“ – see peab tema hinnangul paika kogenud ja asjatundliku õpetaja puhul. „Algaja õpetaja või see, kes annab kunstitunde teise aine kõrvalt, võib jääda hätta,“ märgib ta. 

Vaja on teavitamist-selgitamist

Kunstiõpetaja Liia Jung nendib, et õppekava muudatused on jõudnud kunstiõpetajateni alles nüüd ning nende ettevalmistamisel osales vähe praktiseerivaid õpetajaid. „Me ei ole saanud kaasa rääkida, aruteludes osaleda,“ ütleb Jung, kes leiab, et õpetajad vajavad nüüd õppeprotsessi kirjeldust käsitlevat koolitust. „Kahju et kogenud õpetajaid ei kaasata arendustöösse.“ 

Aruküla Põhikooli tehnoloogiaõpetuse õpetaja Aron Lipsu sõnul peab õppekava rakendamist tublisti selgitama. „Õppekava rakendamine ja selgitamine jäetakse arvatavasti koolide ja vabatahtlike õpetajate ühenduste kanda, nii nagu on seda tehtud ka varasemalt,“ arvab ta.

Ka Jürgo Nooni leiab, et ministeeriumi selgitustöö õpetajatele on olnud tagasihoidlik. „Mõned aastad tagasi käidi õppekava arendusprotsessi tutvustamas, aga viimast versiooni ei ole esitletud,“ ütleb ta. „Mulle tundub, et paljud õpetajad vajavad selgitust, mida nad peavad uue õppekava rakendamisel oma töös muutma.“

HTM-i teatel luuakse kõikide õppeainete ainekavade juurde kooli õppekava koostamist ja õpetajat õppeprotsessis toetavad metoodilised materjalid. Dokumentide loomiseks moodustatakse töörühmad kohe, kui riiklike õppekavade muudatused on Vabariigi Valitsuses kinnitatud. Loodavates dokumentides esitatakse soovituslik ainesisu õpitulemuste saavutamiseks, soovituslikud praktilised tööd, metoodilised soovitused, viited õppematerjalidele jne. Samuti korraldatakse infoseminare ja õppepäevi õpetajatele, koolide nõustamist ning uuendatakse õppevara.

Riiklik õppekava on ühiskondlik kokkulepe, mis kehtestab haridusstandardi ehk määrab kindlaks, missuguste teadmiste, oskuste ja pädevuste omandamist põhihariduse ja keskhariduse lõpuks eeldatakse. Iga kool koostab riikliku õppekava alusel oma kooli õppekava, milles tehakse täpsustusi vastavalt oma kooli ja piirkonna vajadustele, soovidele ja võimalustele. Kooli õppekava koostamises osalevad kõik kooli õppe- ja kasvatustöö tegijad ning vajadusel muud koolitöötajad. Kool kaasab õppekava koostamisse õpilasi, lastevanemaid ja teiste huvirühmade esindajaid.


KOMMENTAAR

Aeg ajakohastada riiklikke õppekavasid

HELE LIIV-TELLMANN, haridus- ja teadusministeeriumi üldhariduse valdkonna peaekspert:

Riiklike õppekavade muudatused on haridus- ja teadusministeerium ette valmistanud koostöös õpetajate aineühenduste ja ülikoolide ekspertidega. Põhikooli riikliku õppekava, põhikooli lihtsustatud riikliku õppekava ja gümnaasiumi riikliku õppekava muudatusi on ette valmistatud 2016. aastast, mil moodustati valdkondlikud ekspertrühmad. Töörühmadesse kuulusid kõigi kooliastmete tegevõpetajad, sh aineliitude esindajad, metoodikud, õppematerjalide autorid ja ülikoolide esindajad. 

Esimesel etapil vaadati üle ja korrastati soovituslik õppe sisu ning uuendati valdkonnapädevus, lähtudes nii üldpädevustest kui ka 21. sajandi oskustest. Teisel etapil uuendati õpitulemusi, mida seejärel – esmakordselt Eesti riikliku õppekava arendamise ajaloos – testiti seitsmes üldhariduskoolis. Testimise käigus ja 2022. aasta kevadel avalikul tagasisideringil kogutud tagasisidet arvesse võttes valmiski nüüd kooskõlastusringil olev Vabariigi Valitsuse määruste muutmise eelnõu. 

Muudatuste üks siht on tuua aineõpetuse kõrval senisest enam fookusesse üldpädevuste arendamine. Aineteadmiste kõrval on kogu aeg olulisena rõhutatud nii positiivset hoiakut teadmiste ja oskuste omandamiseks kui ka oskust neid teadmisi ja oskusi igapäevaelus kasutada. Oskus ümbritsevat teavet kriitiliselt analüüsida ja seda sihipäraselt kasutada on sama oluline, kui teada olulisi fakte. 

Ajakohastatud ainevaldkonnakavad võimaldavad veelgi tõhusamalt õppeaineid omavahel lõimitult õpetada, neid senisest tähenduslikumalt siduda. Õpetajate omavaheline koostöö on lõimingu võti, seeläbi on võimalik vabastada nii õpilase kui ka õpetaja aega õppeprotsessi tõhustamiseks. 

Koolid saavad senisest veelgi rohkem valikuvabadust ja paindlikkust õppe korraldamiseks. Hoolimata sellest, et ka praegu on koolidel päris palju iseseisvust, takerduvad koolid sageli oma uuenduste elluviimisel riiklike õppekavade nendesse ettekirjutustesse, mis ei ole enam ajakohased. Riiklik õppekava on raam, ühine standard, mille alusel koolis toimuv õppetegevus peab olema kooskõlas tänase maailmaga ning ka õppija enese jaoks asjakohane. 

Kooli õppekavade uuendamine on väga keeruline ja oluline tegevus koolielu igapäevaseks sujuvaks korraldamiseks. Seetõttu on mõistetav, et uuendatud ainekavadest õppesisu väljajäämine tundub koolidele ja eriti õpetajatele olulise toe kadumisena. Nii see siiski ei ole, soovituslik õppesisu on jätkuvalt olemas ning õppekavade uuendamisel ja uute ainekavade rakendamisel ei ole koolid ja õpetajad omapead. 

Kindlasti on enamik õpetajaid kavandatavate muudatustega kursis – on ju ettevalmistav töö kestnud aastaid ja tagasisidet küsitud ka koolidelt. Loodame väga, et Vabariigi Valitsus teeb peagi otsuse ning saame koosloomes oma ala parimatega alustada järgmist etappi koolide, õpetajate ja õpilaste toetamiseks.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!