Neli mõtet uue riikliku õppekava sotsiaalainete ainekavadest
Juhan Liiv on öelnud, et kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta. Kuna praegu on taas arutuse all põhikooli ja gümnaasiumi sotsiaalainete ainekavade projektid, on ilmselge, et on väga oluline kokku leppida, mida, kuidas ja miks tulevastele põlvkondadele õpetatakse. Võtan lühidalt vaatluse alla õppesisu, õpitulemused, õppesisu jaotamise kas kooliastmete või klasside kaupa ning õppeainete tundide arvud.
Õppekava tegemine on keeruline töö, sest see puudutab eri huvigruppe ning otsused peavad olema hoolikalt läbi mõeldud ja kaalutud. Hilda Taba on öelnud, et õppekava on õppimise plaan. Kuigi päris koolitund on tähtsam kui kava ise, aitab hea ja läbimõeldud õppimise kava vältida mitmeid karisid.
Kõigepealt paar sõna õppesisust. Ajaloo õppesisu on projektist kadunud moel, nagu see klassikaliselt on olnud. See on probleem. Õpitulemuste loetelu on nagu õpiküsimused ja õppesisu on nagu vastuste märksõnad, mida peaks kasutama. Kui see vabaks anda, suureneb näiteks tasemetöödes või 9. klassi lõpueksamil möödarääkimise oht.
Õpitulemuste kirjeldustes nimetatakse üldiselt ära kõik, mis on oluline. Aga mõnda asja võib veel paremaks teha. Näiteks õpilaselt eeldatakse, et ta oskab nimetada ajaloolisi isikuid ja põhjendada nende olulisust kultuuriloos. See on liiga üldine. Tuleks olla konkreetsem: näiteks oskab nimetada Vana-Kreeka näitekirjanikke või Vana-Kreeka poliitikuid ja põhjendada nende olulisust.
Järgmine oluline küsimus on, kas õppesisu peaks esitama kooliastme või klasside kaupa. Minu arvates tuleks nii õpitulemused kui ka õppesisu esitada klasside kaupa. Sellel on mitu põhjust. Esimene suur mure on, kui iga kool peab hakkama leiutama jalgratast ja otsustama ise, kuidas õppesisu teemasid struktureerida. See on ajaraiskamine. Pealegi ei saa õpilased sujuvalt kooli vahetada, kui iga kool toimib siin isemoodi. Võiks ikka kokku leppida, et 5. klassis õpetame Eesti ajalugu ja 6. klassis vanaaega, mitte jätta seda määratlemata. Mina arvan, et vanaaega peaks õpetama 6., mitte 4. klassis. Kool ei peaks leiutama õppesisu ja seda klasside vahel ära jaotama, vaid arutama sisulisi muudatusi.
PRÕK ja GRÕK peaksid olema riigi standardid. Kui tulevikus PRÕK-i ja GRÕK-i õppesisu ja õpitulemused muutuvad, ei peaks iga Eesti kooli õpilasesindus, õppenõukogu ja hoolekogu/nõukogu seda arutama. See oleks ajaraiskamine ja liigne bürokraatia.
Iga kooli õpilasesindus, õppenõukogu ja hoolekogu/nõukogu peaksid saama arutleda sisuliste muudatuste üle. Selleks tuleb PRÕK-is ja GRÕK-is täpselt määratleda, mida kool võib ise muuta. Ja neid muudatusi saakski iga kool arutada, lisada õppekavale midagi juurde, teatavatel juhtudel võtta aga ära või vahetada kohti. Ja kui mõnel koolil on väga suur soov õpetada vanaaega näiteks 4. klassis või Eesti ajalugu 6. klassis, võiks koolile sellise õiguse ju anda. Samuti tuleks oskused, teadmised ja hoiakud esitada klassi-, mitte kooliastme kaupa, vajadusel kas või igas vastava kooliastme klassis, et 4. klassis õpitu 6. klassi lõpuks ei ununeks.
Õppeainete tundide arvud tuleks samuti anda klassikaupa, et Eestis säiliks ühtluskool. Kui õpilane vahetab kooli, ei tohiks talle halva üllatusena selguda, et tal on õppimata midagi, mida uues koolis õpetati klass varem. Enamasti on 5. klassis üks tund nädalas ajalugu. See ei ole rangelt seotud Eesti ajaloo kursusega, aga võiks olla. Eriti kui venekeelsed koolid hakkavad üle minema eesti keelele. 5. klassis võiks taastada kaks ajalootundi nädalas, vajadusel kasvõi ühiskonnaõpetuse arvel, kui teistmoodi ei saa.
Eesti ajalugu on seotud meie naabrite ajalooga — see on tõsi, aga et fookus liiga hägusaks ei muutuks, võiks põhikoolis keskenduda ühes klassis ikka Eesti ajaloole. Gümnaasiumis võiks ajalugu olla jagatud nii, et 10. klassis on vanaaja, keskaja ja uusaja kohta üks kursus, Eesti ajaloo kohta kaks kursust ja lähiajaloo kohta kaks kursust, põhikoolis üks ühiskonnaõpetuse ja gümnaasiumis üks ühiskonnaõpetuse kursus.
Gümnaasiumis võiks keskenduda eeskätt tööle ajalooallikatega, isegi kui need on vajadusel pisut kohandatud õppijale eakohaseks. Kui õppimise üks eesmärk on maailma paremini mõista, siis on oluline, et õpilastel oleks ülevaade ajalooperioodidest ning et näiteks üldlähiajalugu ei õpetataks Eesti ajaloo arvelt.
See on minu isiklik arvamus. Ei pruugi olla lõplik, aga praegu on mu mõtted sellised. Kui keegi targem esitab paremad, siis tuleb muidugi edasi mõelda, sest õppekavaga on nagu Tallinna linnaga – see ei saa kunagi valmis.
Aituma, KOLLEEG!
Kohe on tunda, et artikli on kirjutanud kooli ja õpetamist TUNDEV inimene… Aga mõned päevad tagasi esines õpetamise teemal meie Riigikogus üks tiitlitega inimene TÜ-st, kelle jutust sain aru, et ta ISE kooli-õpetamist ei tunne. Kuid … meil kuulatakse inimesi, kes on nö pildil!
Ärge nimetage artiklis tehtud ettepanekuid ISIKLIKUKS ARVAMUSEKS, need põhimõtted on väga vanad ja üldtunnustatud – ARUKAD.
Saan juba pikemat aega aru, et eesti kooli tiritakse nö lollide maale ja “TOHUTU VABADUSEGA” õppekavades on seda ka lihtne kõigile “põhjendada”… Ja kui veel arvestada preagu olukorda ÕPETAJATEGA!
Sotsiaalainetes on gümnaasiumis põrutatud muidugi liiga kaugele.
Gümnaasiumis ei ole riiklikus dokumendis isegi enam õpitulemusi kursuste kaupa esitatud.
See tähendab, et on ära mainitud, et gümnaasiumis on 6 kursust. Antud on nende pealkirjad, aga sellega ka riikliku õppekava ajaloo ainekava sisuliselt kursuste osas piirdub. Õpitulemused on esitatud suures osas kursusteüleselt, st enamikku neist ei saa seostada kindla kursusega, vaid kujunevad kursuste läbimise järel üldistades. Iseenesest tore ja võib-olla mitte ka vale, aga koolidel on samas nõue oma õppekavas tuua õpitulemused kursuste kaupa.
Niisiis, kool ei pea mitte ainult koostama õppesisu ja jaotama õpitulemusi kursuste vahel, vaid tegelikkuses töötama välja ka iga kursuse õpitulemused ise, mis lähtuksid nendest õpitulemustest (ja muidugi ka teadmistest-oskustest-hoiakutest), mis on esitatud kõigi kursuste peale kokku.
Mõistuspärane kompromiss olnuks esitada ka gümnaasiumis õpitulemused vähemalt kursuste kaupa, nagu seda on tehtud enamikus teistes õppeainetes. Ja küll siis õppesisu ja praktilised tööd kooliti juurde genereeritakse.
Ja lõppu lisada, et õpetajate asemel tulevad robotid, kes kõik teevad kõike ühte moodi. Nii loovusvastast arvamust ei oleks tänapäeval küll osanud enam kohata. Koolis on ühiskonnast ammu maha jäänud ja ikka veel soovitakse rõhuda, et kõik peavad õppima täpselt samu asju. Vaata maailmas ringi veidi, kõik pole must valge, igal inimesel on oma tugevad küljed, mida ta soovib arendada ja edastada, kõik ajaloo õpetajad ei pea olema copy paste. Õpialastega ei juhtu mitte midagi kui kooli vahetades mingi kursus vahele jääb.
Thea, miks Te õigustate HARIMATUST?
See, mis võib sobida täiskasvanutele, ei sobi LASTELE ja ALAEALISTELE. Ja ühiskond on seda nägu, milline on tema KOOL…
Meil on Eestis juba lõhutud ühtsuakool (ja ühtluskool), arukus (IQ) käib alla, sest lapse ARENDAMISEL-ÕPETAMISEL ei lähtu me enam inimkonna ajaloolisest kogemusest – PEDAGOOGIKAST, tõsiTEADUSEST rääkimata…
Kõigepealt suur tänu Martin Saarele väga asjalike kommentaaride eest.
Kuna siin varem oli üks kriitiline kommenaar (Thea), siis kirjutan vastused ka talle:
1. Kas õpetajate asemel peavad tulema robotid? Ei pea. Robotid ei suuda kunagi õpetajaid asendada minu meelest.
2. Kuna nii tasemetööd ja riigi koostatud eksamid ei ole ära kaotatud, siis peab olema kokkulepitud miinium, mida iga Eesti kool õpetab, sest muidu tekib möödarääkimine ning õpilased saavad tasemetöödes ja riigi koostatud eksamitel halbade üllatuste osaliseks. Sellist reaalset probleemi ei tohiks ignoreerida.
3. Copy-paste küsimusest. Tuleb ikka hoolsalt lugeda, mida kirjutati. Artiklis oli ju kirjutatud “Iga kooli õpilasesindus, õppenõukogu ja hoolekogu/nõukogu peaksid saama arutleda sisuliste muudatuste üle. Selleks tuleb PRÕK-is ja GRÕK-is täpselt määratleda, mida kool võib ise muuta. Ja neid muudatusi saakski iga kool arutada, lisada õppekavale midagi juurde, teatavatel juhtudel võtta aga ära või vahetada kohti.”
4. Õpetaja vabastamine üleliigsest bürokraatiast peaks tervitama, mitte maha laitma (kuigi igal inimesel õigus on oma arvamust väljandada õppekava osas). Miinimumnõuded õppekavas annavad õpetajatele rohkem aega tegeleda õpetamise sisulise poolega (Kuidas õpetada?), mitte teda ära kurnama tarbetu bürokraatiaga. Minu arvates, kui õppeeesmärgid on nimetatud, aga õppesisu mitte, siis see ei arenda niivõrd õpetaja loovust, vaid võtab ära temalt vajaliku aja, kuidas konkreetset tundi loovalt ja hästi saaks ette valmistada.
5. Kui mõni kool ei tahaks üldse riiklikust õppekavast sõltuda ja ise kõike otsustada, siis mõnele koolile võiks ka sellise õiguse anda ning paari aastakümne pärast vaadata, kuidas see hariduseksperiment ennast õigustas.