Õppekava muutmine eeldab põhjalikku seletuskirja
Haridus- ja teadusministeerium on esitanud kooskõlastamiseks põhikooli riikliku õppekava ja gümnaasiumi riikliku õppekava muutmise eelnõud, et nendest lähtudes oleks võimalik tegutsema hakata juba 2024. aasta septembris. Seega peaksid koolid hakkama kiiresti oma õppekavasid muutma – nende muudatuste kohta tuleb küsida ka õpilasomavalitsuse ja hoolekogu arvamust.
Riiklikud õppekavad koos ainekavadega (NB! kehtestatakse kõik uued ainekavad) on väga mahukad dokumendid. Tehtud muudatusi peab selgitama ja põhjendama seletuskiri, kuid antud juhul ei vasta see ka minimaalsetele ootustele.
Seletuskiri peaks olema põhjalikum kui tehtud muudatused, sest see peab esitama senise sõnastuse, põhjenduse, miks seda tuleb muuta, muudatuste võimalused ja uue sõnastuse variandi põhjenduse, sh uue variandi nõrkused. Igal variandil on plussid ja miinused ning uue variandi kasutamisel peab valmistuma selle nõrkuste ületamiseks. Veelgi enam, kui nendeks nõrkusteks ei ole valmis, siis võib juhtuda, et rakendamise järel raskuste tekkimisel sellest loobutakse.
Kui eri variandid on juba esitatud koos vastava argumentatsiooniga, siis pole arvamuse esitajatel vaja neid uuesti käsitleda, kui nad soostuvad esitatud argumentatsiooniga.
Samas selguks sellest ka asjaolu, et mõni võimalik variant on jäänud kaalumata ja arvamuse esitajad saavad sellised variandid lisada. Kui on antud ülevaade, milliseid variante on kaalutud, siis on lihtsam otsustada, kas mõni asjalik variant on kahe silma vahele jäänud.
Kui tegemist on täiendusega, siis tuleb selgitada, miks seda täiendust vaja on, millised on võimalused selle vajaduse rahuldamiseks ning kuidas see täiendus ühildub ülejäänud tekstiga.
Kui tõesti soovitakse arutelu …
Selline seletuskiri on abiks koolidele, kes peavad oma õppekavadesse vastavad muudatused tegema, õpikute ja teiste õppevahendite koostajatele ja õpetajatele, et nad oskaksid oma tegevuses vajalikud muudatused teha.
Ministeeriumi seletuskiri peaks olema eeskujuks koolidele, kui need koostavad seletuskirja oma õppekava või arengukava muutmiseks ja esitavad selle arvamuse saamiseks õppenõukogule, õpilasomavalitsusele ja hoolekogule.
Kui aga tõepoolest soovitakse kaasavat arutelu, siis peaks esitama mitte ühe, vaid mitu varianti koos nende tugevuste ja nõrkustega.
Vähe kasu on seletuskirjast, kus selgitatakse, miks oli vaja õppekava muuta, ja antakse üldistav hinnang kavandatavatele muudatustele („lihtsam“, „arusaadavam“, „kaasaegsem“ jne), seda enam, kui hinnang ei vasta tegelikkusele ning tehtud muudatused ei vasta lähteülesandele, vaid on sageli sellega isegi vastuolus.
Hinnangu muudatuste kohta saavad anda need, kellelt nende kohta arvamust küsitakse, aga üksnes tingimusel, et neil on muudatustest täpne ülevaade.
Toon mõned näited. Gümnaasiumi bioloogia ainekava kohta on seletuskirjas ainult kaks lauset: „Muudetud on kursuste ülesehitust ja vastavalt sellele teemade järjekorda kursustes. Lisatud on rohepöörde teema.“ Tegelikult on ainekavas palju sisulisi muudatusi ja täiendusi, mida koolid ja õpetajad kohe arvestama peavad. Samas uues ainekavas toodud teadmiste, oskuste ja hoiakute loetelus rohepööret mainitud ei ole.
Uues ainekavas on kirjas: „Kõige sellega kujunevad õpilasel bioloogiateadmised ja -oskused, mis võimaldavad tal erinevaid loodusnähtusi ning protsesse mõista, selgitada ja prognoosida.“ Kehtiva ainekava kohaselt peaksid kujundamisega tegelema õpetaja ja õpilane, nüüd kujunevad teadmised ja oskused ise. Seda muudatust peab kindlasti põhjendama ja selgitama, kes vastutab, kui need teadmised ja oskused siiski ei kujune.
Seni vastutasid õpilane ja õpetaja. Õpilane pidi järele õppima, õpetaja tegi konsultatsioone ja järelevastamisi. Kas nüüd hakkab vastutama Vabariigi Valitsus, kes kinnitas õppekava, kus lubati, et teadmised ja oskused kujunevad? Selleks ajaks on aga valitsuse koosseis muutunud. Milline koosseis vastutab ja milles see väljendub? Kas selliseid küsimusi peaks lahendama Vabariigi Valitsus või hoopis Riigikogu? Kuni kumbki seda ei otsusta, peavad vaidlused selle üle lahendama kohtud.
Palju täiendusi
Uue õppekavaga on lisatud veel üks isetäituv lootus: „Kõige selle tulemusel kujuneb õpilasest aktiivne kodanikuühiskonna liige, kes oskab ja tahab keskkonnaprobleeme märgata ning nende lahendamisele adekvaatselt kaasa aidata.“
Ainekava algusest on välja jäetud õppe- ja kasvatuseesmärgid. Selgusetuks jääb, kas õppe- ja kasvatuseesmärke enam üldse ei ole või tuleb need kusagilt mujalt üles otsida või ise lisada. Osa eesmärke on sõnastatud tulemustena.
Uus ainekava taotleb teadmiste, oskuste ja hoiakutena (varem õpitulemustena), et õpilane väärtustab bioloogiateadmisi ja -oskusi ning hoiakuid nüüdisaja inseneeria tähtsate komponentidena. Varem ei pidanud õpetaja sellist tulemust silmas pidama. Uus õpitulemus on ka „väärtustab säästva arengu põhimõtteid“ ja „… on motiveeritud elukestvaks õppeks“.
Palju olulisi täiendusi on ka teiste tulemuste osas: oskab sõnastada uurimisküsimusi ja hüpoteese, plaanida vaatlusi ja katseid, ohutusnõudeid silmas pidades korraldada bioloogiauuringuid, analüüsida ja teha korrektseid järeldusi ning esitada saadud tulemusi suuliselt ja kirjalikult (oli verbaalselt ja visuaalselt); oskab langetada loodus- ja sotsiaalkeskkonnaga seotud kompetentseid otsuseid ning prognoosida nende tagajärgi, tuginedes teaduslikele, sotsiaalsetele, majanduslikele, eetilis-moraalsetele ja õigusalastele seisukohtadele; kasutab bioloogiainfo erinevaid allikaid, analüüsib ja hindab kriitiliselt neis sisalduva teabe tõenduspõhisust, eristab seda pseudoteaduslikest seisukohtadest ja kasutab teadusinfot loodusprotsesse (oli eluslooduse) selgitades ning probleeme lahendades.
Kehtivast ainekavast on palju ka välja jäänud, kuid kuna seda pole selgelt välja toodud, siis jääb see õpikutesse ja teistesse õppevahenditesse. Ning võib karta, et paljud õpetajad õpetavad seda jätkuvalt ning õpilaste koormus suureneb veelgi.
Mida muudeti, miks muudeti?
See on vaid väga põgus ülevaade ühe ainekava sissejuhatavast osast. Kui ministeerium soovib, siis võin seda analüüsi jätkata.
Enamik muudatustest võivad olla asjakohased, kuid et neid ellu rakendama hakataks, on vaja need muudatused selgelt välja tuua.
Haridus- ja teadusministeerium peaks võtma esitatud eelnõu koos seletuskirjaga tagasi ning esitama korrektse seletuskirja, millest on võimalik aru saada, mida muudeti, miks muudeti, milliste variantide vahel valik tehti ja miks üks variant välja valiti. See on vajalik ka Vabariigi Valitsusele, et nad saaksid üldse teada, mida ja miks nad muudavad. Praegu on mul küll mulje, et ministeeriumil ei ole täit ülevaadet, millised muudatused on kavas ja mida need kaasa toovad.
Kui ministeerium aga sellist seletuskirja ei koosta, peaks Eesti Õpetajate Liit või Õpetajate Ühenduste Koostöökoda oma liikmete vahel seletuskirja ja õppekava ära jagama ja koostama koos seletuskirja, et koolidel, õppevahendite koostajatel, õpetajatel, lastevanematel ja õpilastel oleks ülevaade, mis muutus ning mida tuleb õppida ja õpetada. Olen valmis selgitama, kuidas sellist analüüsi koostada. Seda, miks need muudatused tehti ja milliste variantide vahel valiti, võime aga üksnes oletada.
Uue ja vana versiooni võrdluse näide (paksemas kirjas on lisatud tekst)
Gümnaasiumi lõpuks taotletavad teadmised, oskused ja hoiakud:
Õpilane
1) väärtustab bioloogiateadmisi ja -oskusi ning hoiakuid nüüdisaja loodusteaduste, tehnoloogia ja inseneeria tähtsate komponentidena ning saab aru loovuse ja innovatsiooni osast teaduse ja tehnoloogia arengus, nende omavahelistest seostest, piirangutest ja riskidest ning tähtsusest igapäevaelus;
2) on omandanud süsteemse ülevaate eluslooduse peamistest objektidest ja protsessidest ning organismide omavahelistest suhetest ja seostest eluta keskkonnaga, kasutab korrektset bioloogiasõnavara;
3) suhtub vastutustundlikult elukeskkonnasse, väärtustab bioloogilist mitmekesisust, jätkusuutlikku ja vastutustundlikku eluviisi ning säästva arengu põhimõtteid;
4) rakendab loodusteaduslikku meetodit bioloogiaprobleeme lahendades: oskab sõnastada uurimisküsimusi ja hüpoteese, plaanida vaatlusi ja katseid, ohutusnõudeid silmas pidades, korraldada bioloogiauuringuid, analüüsida ja teha korrektseid järeldusi ning esitada saadud tulemusi suuliselt ja kirjalikult;
5) oskab langetada loodus- ja sotsiaalkeskkonnaga seotud kompetentseid otsuseid ning prognoosida nende tagajärgi, tuginedes teaduslikele, sotsiaalsetele, majanduslikele, eetilismoraalsetele ja õigusalastele seisukohtadele;
6) kasutab bioloogiainfo erinevaid allikaid, analüüsib ja hindab kriitiliselt neis sisalduva teabe tõenduspõhisust, eristab seda pseudoteaduslikest seisukohtadest ja kasutab teadusinfot loodusprotsesse selgitades ning probleeme lahendades;
7) on omandanud süsteemse ülevaate nüüdisaja bioloogia arengusuundadest ja sellega seotud elukutsetest ning kasutab bioloogiateadmisi ja -oskusi karjäärivalikul; on motiveeritud elukestvaks õppeks.
Välja on jäänud: 2) teadvustab looduse, tehnoloogia ja ühiskonna vastastikuseid seoseid ning saab aru nende mõjust elukeskkonnale ja ühiskonnale;
8) kasutab bioloogiat õppides ja uuringuid tehes otstarbekalt tehnovahendeid, sh IKT võimalusi.
Täiesti ÕIGE, härra jurist,
aga PÕHJALIK SELETUSKIRI aitab ainult MÕTLEVAT ja TARKA inimest …
Väga vajalik sõnavõtt ja kriitiline hinnang üle-bürokraadistunud ministeeriumi töö “tulemuslikkusele”. Aastaid on Eesti inimarengu aruandes ikka jälle esile toodud ARUTLEMISKULTUURI vähesust, arutluskoosolekud on täidetud korraldaja ettekannetega ülalt, aruteluks kokkutulnutega plaanitakse 6-tunnise koosoleku lõpus 0,5 tundi, alandades publiku passiivse vastuvõtja rolli. 50 aastat on Rooma klubi rõhutanud KASVUL ON PIIRID, SAMAMOODI EDASI EI SAA, MUUTUSED ON MÖÖDAPÄÄSEMATUD KOGU MÕTTE- JA ELULAADIS KÕIKIDES ELUVALDKONDADES:ületootmine ja -tarbimine, ülekoormused nii õpetajajate kui õpilaste tegevuses on üle taluvuse piiri.
Meie Riiklik hariduspoliitika on kultuurist lahus, orienteeritud turu-nõudlusele TEADMISTEGA kõrgharitlaste “tootmisele”, tundekasvatus eetilis-moraalseks INIMESEKS KASVAMISEL, on kõrvale jäänud hingeharitusest rääkimata.
Ja veel imestame kurjuse kasvamise põhjuste üle suurvõimude tasandil. Rohepööre algab hingepuhtusest Schweitzeri ELU ees aukartuse elufilosoofia maailmavaatelistest muutustest, kus eetiline kultuur on elus esmane ja majandus vaid vahend kultuurselt elada