Sõnal sabast: Sõge
Rumalust, harimatust, taipamatust, viha ja hullust võrreldakse sageli nägemisvõimetuse, silmist pime olemisega. Lolluse, raevu või hulluse meelevallas inimene ei näe selgesti, ta on ümbritseva suhtes koguni silmitu. Loll toimib pimedast peast, on pime või vaimupime; raevunul läheb silme eest mustaks, tuleb veri silma, teda tabab silmitu või pime viha; hullunu mõistus on pimestatud, ta on „pime peast, sõge silmast“, nagu öeldud Haljala kandis.
Ka siis, kui nimetame rumalat või taipamatut, vihast või hullusest meeletut sõgedaks, nimetame teda õigupoolest pimedaks. „Sõge“ on põline läänemeresoome sõna, mille vasted sugulaskeeltes – soome sokea, lüüdi ja vepsa soged, vadja sõkõa, liivi so’gdõ, Aunuse karjala sogei, isuri sokkiia – tähendavad kõik esmajoones ‘(silmist) pime, nägemisvõimetu’.
Ja kuigi eesti keeles on „sõgeda“ esmatähendusteks kujunenud just ‘rumal, taipamatu’ ja ‘meeletu, hull’ – kõik see, mille kohta saab öelda „pime“ ülekantud mõttes –, on üks „sõgeda“ tähendusi meilgi täiesti otseselt ja oftalmoloogiliselt ‘(silmist) pime, mittenägev, nägemisvõimetu’. Nõnda võivad pisarad teha silmist sõgedaks ning lauset „naasis sõjast sõgedana“ on konteksti abita võimalik mõista nii sedasi, et tuli sõjast tagasi mõistuse kaotanuna, kui ka sedasi, et tuli sõjast tagasi nägemise, silmad kaotanuna.
„Sõge“, nagu öeldud, on põline sõna, ja seda leiab juba väga vanadest eestikeelsetest tekstidest. Kujul „söckæ“ ja „söckä“ ning tähenduses ‘(silmist) pime’ esineb see 1589. aastal tohter Sigismundus Awerbachile antud tunnistuses, kus Tartu raad kinnitab tema silmaoperatsioonide tegemise oskust. Georg Mülleri jutlustes (1600–1606) ja Heinrich Stahli 1630. ja 1640. aastate teostes leidub „sõgedat“ lahedasti nii silmist pimeda kui ka mõistmatu, vaimupimeda tähenduses.
Kui rääkida „sõgeda“ huvitavamatest tuletistest, siis üht teatavat putukat, väikest parmu ladinakeelse nimetusega Haematopata pluvialis kutsutakse eesti keeles sõgelaseks ehk pimeparmuks ning Bernard Kangro on püüdnud oma loominguga juurutada hämarust, videvikku või pimedikku tähistavat tuletist „sõgevik“.