Teadlik õppimine ja õpetamine

5. jaan. 2023 - 2 kommentaari

Kokkuvõte taskuhäälingu „Õpime koos“ saatesarja „Tartu hariduse hääl“ teisest saatest „Teadlik õppimine ja õpetamine“

Sarja „Tartu hariduse hääl“ teises osas jagavad enda mõtteid ja kogemust Marjeta Venno ProTERA-st, Mari Roostik Tartu Jaan Poska Gümnaasiumist ning Kristi Mumm Tartu Forseliuse Koolist.

Kui eelmises osas mängiti sõnaseletusmängu vahepalana, siis sel korral tegid koolijuhid seda hoopis soojenduseks. Tundub, et töötas, sest mõnus oli kuulata, kuidas osalejad aktiviseerusid. Tõdesin veel kord, et Tartu koolijuhid on ühes paadis ‒ üksteist mõisteti poolelt sõnalt. Seletada tuli teiste hulgas sõnu „tandemjuhtimine“, „ümberpööratud klassiruum“, „mentor“, „õppijakeskne“ ja „õpiabi“.

Üksmeelselt on koolijuhid selle poolt, et kõik algab neist endist. Juht peab aru saama, et kõik õpivad – ka tema ise. Kui juht nii mõtleb, siis saab ta teha nii, et ka õpetaja saaks kogu aeg juurde õppida. Juht on see, kes õppimiseks keskkonna loob. Ühes käes kannad alati missiooni, visiooni ja põhiväärtusi, teises käes meeskonda. Mis viimasesse puutub, siis oluline on värvata õigeid inimesi ja väsinud inimesed meeskonnast välja aidata.

Tihtipeale unustatakse ära, mis on see miks, mille nimel midagi tehakse. Inimesed kaovad koolis õppekorralduslikku virvarri ja see tõeline miks meenub kahel korral õppeaastas: augustis ja juunis. See tuleks kogu aeg hoida silme ees ja kaasata oma inimesi seda koos otsima. Nii tekib seotus ja nii on ka muutusi lihtsam ellu viia.

Kui muutub üks aspekt, tähendab see enamasti muutust veel mitmes aspektis. Forseliuse koolis muudeti näiteks päevakava – nüüd alustatakse kell 9. 85-minutised tunnid vahelduvad 45-minutistega, mis toetab teadlikku õppimist. Nii jõutakse tegeleda ka oma suure eesmärgiga ‒ õpistrateegiate teemadega. Lisaks on Forseliuse koolis toodud juhtimist allapoole, et õpetajad oleksid juhtimisse kaasatud – nii on rohkem seotust, dialoogi ja ühtekuuluvustunnet. Muutuse juhtimiseks peab lähenema terviklikult! Muutunud õpikäsitus võib olla vajalik ja mitmetahuline, aga see ei mahu vana kasuka sisse. On oluline muuta ruumilist lahendust ja päevakava. Õpetajal tekib küsimus, millal ta jõuab neid coach’ivaid vestlusi pidada? ProTERA-s loodi keset päeva proaeg ‒ 40 minutit, mis pannakse enda kasuks tööle. Tunnid on 90-minutised, et jõuaks teemasse süveneda. Ühes päevas ei tohi olla rohkem kui 3‒4 ainet, et õpilane jõuaks olla kaasas. Sisse-väljalülitused kurnavad ega lase süveneda. Seda kõike arvesse võttes ei saa ju tekkida kahtlust, kas jätkata vanaviisi või muuta päevakava/tundide pikkust.

Päevakava muutuse vastu tunnevad praegu paljud koolid Tartus ja mujal huvi. Tihtipeale arvatakse, et see tähendab vaid päeva alguse edasilükkamist tunni võrra ja siis on paljud õpetajad, õpilased ja ka lapsevanemad muutuse vastu, sest arvatakse, et päev muutub tund aega pikemaks. On oluline teadvustada, et tegemist ei ole vormilise, vaid sisulise muutusega. Üks pikk tund ei saa olla loeng ‒ see peab olema midagi enamat. Sellesse protsessi tuleb kaasata kogu koolipere. Forseliuse koolis saadi enne muutuse elluviimist õpetajatega kokku, arutati läbi, milline on tunni raam – mis peaks alguses, lõpus ja keskel juhtuma. Loodi (koostöös) oma kooli tunniraam, mis on ka igale õpetajale märkmiku vahele pandud ning millele ta saab tundi planeerides toetuda. Ka analüüs on oluline! Esimesel aastal jälgiti, kuidas muutusega läheb ja millised aspektid vajavad tuge. Ei saa oodata, et kõik tehakse kohe suurepäraselt – olulisem on, et õpetaja on valmis kasvama, arenema ja panustama paremaks saamisele. 

Kool kui õppiv organisatsioon

Kool on õppiv organisatsioon – teisiti ei saa olla. Ei saa olla, et õpetaja ei taha õppida. Kuidas saab eeskujuks olla õpetaja, kes ütleb „Miks ma pean õppima, tean seda ju niigi!“? Õpetajana ei tohi uudishimu kaotada. Juhina ka mitte. Pidev uute asjade katsetamine ja analüüs, miks miski töötas või miks ei töötanud, on arengu alus. Hea, kui õpetaja on aeg-ajalt ka ise milleski algaja, et tajuda, kuidas õppimisprotsess käib. Et tajuda seda kerget ebamugavust, mis uue asja õppimisega kaasneb.

Koolis võiks igal inimesel olla mingi oma asi, mida ajada. Nii õpilasel kui õpetajal. See ei pea olema õppeaine või formaalse õppega seotud – mistahes asi või tegevus, mis paneb silma särama ja loob seotuse tunde. See on hariduse ülesanne. Õpetaja „oma asi“ võib olla näiteks koolileht, õpilasesindus, aineühenduse või õpiringi juhtimine, mõni projekt vms. 

Inimeste koosloome toetamine on oluline. See, mida ootame õpetajalt tunnis, peaks olema rakendatud ka meeskonnas õppides. Inimene õpib samade protsesside teel. See tähendab, et lihtsalt ühel koolitusel osalemine ei tähenda, et nüüd kõik selge oleks. Koolitustel pühendatakse liiga vähe aega praktiseerimisele. Kui on mõni konkreetne teema, siis üksikud koolitused ei loo muutust. Vahepeal on vaja teha pause, jälgida, et õppimiseks vajalikud tingimused oleks tagatud. Tuleb uut teadmist või oskust katsetada, analüüsida, ümber teha ja uuesti praktikasse viia. Et toimuks süsteemne muutus  ka koolikultuuris ‒, tuleb sellel pikemalt peatuda. Pigem õppida väikeste ampsudena koos pidevate praktiliste katsetustega.

Igas osas on võimalik ka kuulajatel küsida küsimus. Seekord küsis haridusmentor Triinu: „Teadlik õppimine tähendab seda, et anname võimaluse läbida kõiki Bloomi taksonoomia etappe, aga milliseid etappe praktiseeritakse liiga tihti või milliseid liiga harva või ei jõutagi sinna?“

Tihtipeale jäädakse ikka kahte-kolme esimesse kinni. Tuleb rohkem jälgida, mis seisus oleme ja mis etapis on miski hästi õnnestunud. See on oluline, et teada, kuidas saaks paremini / veel rohkem. Tihti kipub teadmine olema kõrgem kui kavandamine. Distantsõppel oli justkui vastupidi. Nüüd on küsimus, kuidas need kaks ühildada. Ja see ei ole õpetaja eksimise koht või et õpetaja teeks midagi valesti – see on võimalus koos mõelda, kuidas õppijat sügavamalt (kaasa) mõtlema panna.

Õppimise juures on eksimine ja eksimise tunnistamine väga oluline. Meeskonnas peab olema okei öelda, et ma eksisin, läks jamasti. Ka see saab juhist alguse, et julgetaks loomulikku eksimiskultuuri künda. See on oluline ka selleks, et õpilane julgeks eksida. Kõikide muutuste elluviimises on juhi ülesanne saada aru, kui miski ikkagi ei toimi ‒ kui muudatus tuleb tagasi võtta, ümber teha või täielikult kõrvale jätta. Oluline on, et muutus ei koormaks, vaid toetaks efektiivsemat õppimist. Mentorlus koos supervisiooniga on väga teadlik õppimine – igal pool!

Kui tahad, et meeskond õpiks, tuleb ka juhina õppida. Juhtidena me eeldame ja arvame, millist tuge meie inimesed vajavad, ja teame, mis neid motiveerib. Oleme valmis pingutama, et neid väljastpoolt motiveerida. Aga ei tohiks eeldada, vaid peab uurima. Näiteks „Tulevikukooli“ programmis on õpetajate võimestamise küsimustik. ProTERA-s uuritakse igal aastal vastustest nähtuvat, jälgitakse suundumusi ja tehakse vajalikke muutusi vastavalt sellele. Igaühele sobib eri motivatsioonimeede. Kõik ei taha spaasse meeskonnaga minna, ka seda on juhil vaja aktsepteerida.

Juhi kätes on see, et koolis on koostööajad, õpiringid, tunnivaatlussüsteem, tunnivaatlustarkvara (nt IRIS Connect). Kui õpiringis on kerkinud üles näiteks eesmärgistamisega seotud teema, siis jagatakse üksteisega enda eesmärgistamise videoklippe ja analüüsitakse ning arutletakse nähtu üle. 

Lõpuks rõhutavad koolijuhid nagu ühest suust kuulaja Kati Orava küsimusele vastuseks: visuaalsed meetodid ja lihtsustamine kahtlemata toetab teadlikku õppimist (kolm hüüumärki).

Kool kui õpetav organisatsioon

Õpetamises on oluline küsimustega toetada seda, et laps ise lahendusteni jõuaks, mitte öelda ette õigeid vastuseid. Kui õpetaja aitab noorel küsimuste kaudu oma tegevusplaanini jõuda, siis jääb vastutus õpilasele. Kui õpetaja ütleb, mida või kuidas peab noor tegema, siis võtab ta vastutuse endale. Nii lihtne ongi. Tuleb uskuda, et noores on need vastused olemas.

Me peame andma õpetajale olulisi tööriistu, et ta saaks olla oma õpilastele hea kaasteeline. Mis saaks olla lapsevanemale või Eesti riigile parem kui 17-aastane noor, kes teab, kuidas oma harjumusi kujundada, ja suudab kirjeldada oma tundeid, emotsioone ja soove! Need noored, keda oleme toetanud, oskavad abi paluda ja kirjeldada, milles neil abi vaja on. Julgevad tunnistada, kui ei saa hakkama, ja pingutada, et õppida uusi strateegiaid. 

Avatus on paljudele õpetajatele (veel) võõras tunne. Ei soovita avada seda, et neil on ka raske või nad ka ei oska. Hirm klassi ees eksida on nii tohutult suur. On oluline teadvustada, et õppija austust ei teeni ära see inimene, kes on maailma kõige targem, vaid selle teenib ära õpetaja, kes on klassi ees inimene. Kes oskab rääkida nii lihtsas keeles, et õppija saab õppida. Ehk et tema õpetamine toetab õppija õppimist.

Tagasiside ja kontrollimine koolikeskkonnas

Üks hea võimalus koguda tagasisidet on üks ühele vestlused. Kristi teeb neid Forseliuse koolis kord kuus, pakkudes välja sobivad ajad, mil igaüks võib tulla ja avatult rääkida. Mõni tuleb mitu korda. See on tagasiside saamise koht mõlemas suunas.

Marile kontroll klassikalises mõttes ei meeldi. Küll aga tunnistab ta, et tal peab olema plaan. Tema jaoks on oluline näha, et kui ta tahaks, siis ta saaks kontrollida. Kui ta midagi päriselt kontrollida tahaks, siis mõtteviisi, aga seda meedet pole ta veel välja töötanud. Ta tunnistab, et on endale nii keerulise ülesande püstitanud, et vajab õpiabi. Mari on ka tagasiside meelt, aga mitte niivõrd kolleegilt juhile kui kolleegilt iseendale ja teisele kolleegile.

Üks tõhus tagasiside variant on tunnivaatlus ja jällegi mitte juht-õpetaja, vaid õpetaja-õpetaja. Forseliuse koolis on tunnivaatluskuud, õpiringis tõmmatakse loosi, kelle tundi vaatlema minna. Hiljem on olemas ühiskasutatav pai-fail, kuhu kirjutatakse tagasiside, mis oli tunnis õpetaja tugevus, milliseid strateegiaid märgati. Tunnivaatlus on Kristi silmis justkui tasuta koolitus. Kui üldjuhul tehakse seda koolisiseselt, siis TERA-s tehakse seda nüüd ka koolidevaheliselt. Ja miks mitte võttagi suund hakata korraldama koolidevahelisi tunnivaatlusi?

Kõike eelnevat kuuldes (või lugedes) ei tohiks kellelgi enam kahtlust tekkida, et õpetaja on ka juht. Tal on oma meeskond, oma motiveerimismeetmed, oma tagasisidevormid. Tegemist võib olla koolijuhtide saatesarjaga, aga oh kui palju on võimalik siin kuuldud nippidest rakendada ka klassiruumis. See aitaks lahti lasta tohutust kontrolltööde mahust ja hinnetest.

Näiteks ProTERA-s on oluline see, mida noor ise oma õppimisest mõtleb. Enne kui õpetaja annab õpilase tööle hinnangu, teeb seda õpilane ise. Õpilane analüüsib, kuidas ta on õppinud, milles arenenud, mis on tema poolaasta eesmärk ja mida ta kavatseb selle saavutamiseks teha. Õpetaja lisab lühikommentaari ja oma hinnangu. Kui tahame, et vastutus oleks õpilase käes, siis ei tohi õpetaja olla jumal, kes õppija arengu kohta üksi otsuseid teeb. See on suur töö, aga tunne on hea, sest sa tajud, et pole võtnud õppijalt vastutust ära. Pärast suuremat teadmiste kontrolli on ProTERA-s õpetajal võimalus anda õppijale ühiselt väljatöötatud tööleht, et saada hinnang õppimise ja valitud strateegiate kohta. Kõigepealt ennustab õpilane, mitu protsenti ta võiks töö eest saada, aga neljanda küsimuse all tuleb hinnata enda panust. Tihtipeale sunnib see küsimus minema tagasi esimese küsimuse juurde. Tegelikult käib õppija vastutuse kasvatamine juba I kooliastmest – nädala eesmärkide seadmine ja kokkuvõtete tegemine. Kui võtame aja, et õpetada eesmärkide seadmiseks ja refleksiooniks vajalikku sõnavara ning arendada vajalikku mõtteviisi juba varakult, tasub see vanemates kooliastmetes ära.

Gümnaasiumis arvavad õpilased tihti, et kui oled gümnaasiumisse jõudnud, siis ongi pingutus lõppenud. Tegelikult kõik alles algab. Õpetaja ei kontrolli õppija õppimist. On oluline saada aru, et õppimine on kestev, oluline on januneda uute teadmiste järele. Hea tagasiside kogumise koht on vaadata, kui palju tunneb õppija huvi enda edasijõudmise vastu. Õpetaja ei vastuta selle eest, et õppija päriselt ära õpiks. Kui õppija ei ütle, mis talle raske on, siis õpetaja laseb samas vaimus ja tempos edasi. Õpetajaga samamoodi – juht saab teda aidata siis, kui ta teab, mida õpetaja vajab. Ja õpetaja ise peab julgema võtta vastutust. Näiteks ei saa tulla juhile ütlema, et palju on teha, kui lased iga päev igal klassil kirjandi kirjutada ‒ siis oled lihtsalt natukene halvasti planeerinud, juht neid kirjandeid ju parandama ei hakka. Õpetajal on võim planeerida oma tööd ja valida, kuidas ta õpilaste teadmisi kontrollib. Kasutagem seda võimu targalt. 

Mida saame vähem teha?

Kui õpetajad ütlevad tihtipeale, et ei jaksa ja neil on vaja nii palju teha, siis tekib küsimus, kas neil on vaja teha või on nad harjunud nii tegema. Siis on hea küsida õpetajalt: mida sa saad mitte teha? Mis on need asjad, mis praegu ei päde? Õppekavas (eriti gümnaasiumi omas) on tohutult suur variatiivsus – ei pea kõike läbima, vaid saab valida, mis kõnetab noori täna. Seal on nii palju võimalusi olla loominguline. Kõike ei pea tegema.  Aeg on alati jube hea vabandus – nagu raha, mida kunagi pole! Aga küsimus on selles, millesse me investeerime, missugust õppijat me tahame. Korraks tuleb teha paus ja mõelda, miks me koolis tööl käime. Kas see on lihtsalt püsiv palk ja hoone või on sellel suurem eesmärk ja õpetaja loob mingit lisandväärtust? Meil on vaja paremat inimest, suhtlejat ja kõrgemal tasemel mõtlevat inimest. Seda teades: mida saad õppekavast ära jätta?

Sarja esimeses osas oli samuti juttu sellest, kuidas täidame õpetajate tassi, mis selgelt ajab juba üle, ja tuleks mõelda, mida saame sealt ära võtta. Ka Kristi, Mari ja Marjeta arutasid selle üle, millest on nad juhi või meeskonnana lahti lasknud. Mida saaks õpetajatelt või juhtidelt vähemaks võtta?

Kõik kolm kooli on loobunud töökavade vorpimisest sellisel kujul, et õpetaja peab teadma, mis on tema jaanuarikuu teise nädala 3. tunni plaan. Õpetaja ei pea enam oma plaani vormistama ja saatma kellelegi, kes seda isegi lugeda ei jõua. Iga õpetaja ise planeerib ja eesmärgistab oma töö. Paberimajandust saab oluliselt vähendada, kui tahta. 

Saab (ja tulekski) rakendada jagatud juhtimist – lõiminguteemad, loovtööde korralduse, asenduste leidmise jne saavad võtta üle meeskonnaliikmed, keda see teema kõnetab. On parem, kui üks inimene ei pea tegema seitset tuhandet asja. Koolijuht peaks keskenduma sellele, kuhu minemas ollakse ja kuidas õpetajaid sel teekonnal toetada. Üks inimene ei pea kõike tahtma, suutma ja oskama teha – tuleb meeskonnast leida need, kellele tegevus on jätkuvalt meeldiv. Kui juht teab kõike ja teeb kõike, siis ta ei süvene. Ei pea olema täiuslik, tuleb lahti lasta ja jagada! Raamatus „Üheksa valet töökohta“ on toodud välja, et meil kõigil on juhtimisulatus (olgugi et me seda tunnistada ei taha). Sinu juhtimisulatus on see, kui mitme inimesega sa jaksad rääkida igal nädalal päriselt asjadest 15‒20 minutit. See ongi jagatud juhtimise võlu – võimaldab jõuda kõikideni. Kahjuks jääb selle rakendamine tihti ressursside taha.

Oluline on lahti lasta ka kontrollimisest. Marjeta näiteks ütleb, et ta lihtsalt ei viitsi kontrollida, sest selle ajaga saab nii palju ägedaid asju teha. Lisaks on vaja meeles pidada ‒ niipea kui sa kontrollid, võtad sa vastutuse ära. Kui tahad, et teine vastutuse võtaks, siis usalda teda. Sellega saab arenduste jaoks tohutult energiat säästa. 

Klassijuhataja aasta Tartus

Klassijuhatajate tunnustamine ja märkamine on sel aastal Tartu koolides tähelepanu all. Ühelt poolt üllas eesmärk, teisalt keeruline teostada – küll jääb ressursside, siis jälle igapäeva virvarri taha. Lisatasu on klassijuhatajale olemas, aga et see ei kata tegelikku vaeva. Mida annaks veel ära teha?

Koolides enamasti ei ole eraldi tunnustamissüsteemi klassijuhatajate jaoks. Loomulikult peakski see tunnustus olema igapäevane. Alustada võiks näiteks koormuse arvestusest. Ei saa olla täiskoormusega aineõpetaja ja siis veel klassijuhataja. Õpetaja täiskoormuses peab olema vähem tunde (nt 17‒18), et ülejäänu saaks panustada klassijuhatajatööle.  

See on ideaal, kuhu püüdlevad paljud koolid. Samas on see ka riikliku rahastamise küsimus. Mõni õpetaja tunneb, et ta pole õpetaja, olemata klassijuhataja. Suur väärtus klassijuhatajatöös ongi see, et saab koos noorega areneda. See on tõeline väljakutse! Kui tunnustame, siis tänuüritustega, koosviibimised kõigile, aga mitte eraldi klassijuhatajatele. Me pakume tööriistu, mis toetavad klassijuhatajaid. Töötame koos välja materjale, mida klassijuhataja saab kasutada. Oleme seadnud klassijuhatajatunni tunniplaani nii, et see oleks osa päevast. Kui see on esimene või viimane tund, kipub see ikka ära jääma või vähem oluliseks muutuma. Võiks olla aga hoopis näiteks esmaspäeval 2. tund, et siis tegeleda eesmärgistamise ja mõtteseadmisega uueks nädalaks. Et saada vajalik siht ja suund kätte ning siis nädalaga täie hooga edasi minna.

Häid praktikaid siit ja sealt 

Tartu Jaan Poska Gümnaasiumis rakendatakse tagasiside formaati, kust on võetud välja õpetaja isiksus (meeldib / ei meeldi) ‒ tagasisidet küsitakse konkreetselt selle kohta, kuidas õpetaja õpetamine toetab õppija õppimist. Õpetaja ise kogub tagasisidet siis, kui talle see edasiste eesmärkide seadmiseks kõige vajalikum on, ning analüüsib seda. Kui seda uut süsteemi oli vaja Excelis õppida, oli näha, et õpetajad moodustasid üks ühele klassiruumi – mõni sai kohe aru, mõnel läks aega, mõni viskas kiirelt pastaka nurka. On oluline, et õpetaja seda tunnet salvestaks ja mäletaks. Nii on õpilase mõista lihtsam. 

Lisaks on Poska gümnaasiumis kasutusel tandemõpetamine, mis on ka Eestis veel mõnevõrra võõras – teha midagi koos, valmistada tunde ette koos jne. Aga selleks on oluline luua õpetajatele aeg ja ruum – seda ei peaks tegema pärast tunde väsinud peaga, selleks tuleb leida tunniplaanis koostööaeg.

ProTera kõik õpetajad on coach’ivat vestlemist õppinud. See, kas õpetajad võtavad omaks mõtteviisi, mida neile sel koolitusel on õpetatud, ei saa lõpuni kontrollida. See on alati õpetaja enda valik, kas ta seda päriselt kasutama hakkab. 

Kõik kolm kooli kasutavad meelsasti õpiringe ja supervisioone. Õpiringides liigutakse üldiselt üksikule. Püütakse terminitest ühtmoodi aru saada, töötada üheskoos välja materjale, mis toetaks õpetaja tööd tundides. Töötatakse välja mooduleid ja kavasid, mida minnakse seejärel rakendama, ja tehakse sellest järeldused, mida on vaja muuta või kuidas saaks veel paremini. Ükski uus oskus või teadmine ei rakendu koolitusel käimisega. Seda tuleb praktiseerida, ämbreid kolistada (eksida), küsimusi küsida. Supervisioonide abil saab meeskond jagada oma ämbreid, mille üle saab koos arutada, et siis jälle tugevamana edasi minna. 

Forseliuses on sisse seatud koostööaeg kolmapäeva hommikuti – kui sel ajal ei ole õpiring, siis on kogemuste jagamine. 

Tartu koolijuhtide raamatuklubi

Ka sarja teises osas valisid koolijuhid endale raamaturiiulisse uued raamatud. Mari Roostik valis „Juhtimise viis taset“. Hoolimata sellest, et ta on seda juba lugenud, tunneb ta, et on aeg neid asju meelde tuletada, sest ta kindlasti ei ole veel 5. tasemel. 

Marjeta valib raamatu „Radikaalne siirus“. Ta on lugenud sellest juppe. Tal seisab raamatukogust laenutatud versioon praegugi kapil, aga ta pole jõudnud seda läbi lugeda. Nüüd võib rahus raamatukokku raamatu tagastada, sest Marjetal on päris enda oma! Fun fact – see on sama raamat, mille Urmo Uiboleht eelmises osas oleks heameelega endale lisaks võtnud. Kui Sa veel poodi ei ole jõudnud, siis nüüd tead, kellelt seda laenata, Urmo! 

Kristi valib raamatu „Selge eestvedamine“ ja lubab selle anda hiljem Marile, sest see on ainus, mida Mari veel lugenud ei ole.

Ja kes veel ei teadnud, siis …

Marjeta Venno on koolipäeva muutmise ekspert – kui sul on soov ja mõte oma koolis koolipäeva ülesehitust muuta, siis helista talle! 

Kristi Mumm on uudishimuekspert, kes iial ei kavatse õppimist lõpetada! Talle võid helistada, kui tunned huvi õpistrateegiate vastu. 

Lõppakord tsitaadi näol

„Mis on minu kui inimese vastutus? Mina olen valinud koolijuhi töö. Mul on õnn seda tööd teha. See on minu valik. Ma tean, et sellega käib kaasas tihe töögraafik, seal on palju teatavas mõttes stressi, aga MUL ON NII PÕNEV. Ja ma saan teha midagi, mis mulle päriselt meeldib.

Kui ma olen valinud õpetajatöö, natuke on seal – no suht palju on stressi – kiire on, palju erinevaid noori. A kui palju võimalusi muuta maailma! Ja siis, kui on natuke veits nagu tüütu või pingeline tööl, vaat siis ma ei taha enam vastutada.

See, et ma võtan vastutuse ise oma tööõnne eest, on väga oluline – vahet pole, kus ma töötan!“

[Mari Roostik, Tartu Jaan Poska Gümnaasiumi direktor]
 …
alles mõtleb, mis ekspert ta on, aga teda kuulanuna jääb mulje, et ta on inimeseks kasva(ta)mise ekspert!

Kokkuvõtte koostas Marge Tänava


2 kommentaari teemale “Teadlik õppimine ja õpetamine”

  1. Peep Leppik ütleb:

    Ülimalt pikk ja segaselt sõnastatud tekst – EKLEKTIKA!

    Jääb arusaamatuks, mis käib
    1) õpetajate-pedagoogide kohta,
    2) algklasside õpetajate-õpilaste või
    3) vanema astme õpilaste-õpetajate kohta.
    Aga nii heidame kohe kõrvale ka TEADUSE – arengupsühholoogiaga arvestamise.

    Bloomi taksonoomia etappe läbitakse TUNNIS just ÕPETAJA juhtimisel ja esimese astmeni jõuame kognitiivse psühholoogia lihtsa rakendamisega (kuid seejuures erinevates vanuseastmetes ERINEVALT)…

    Ja muidugi on õpetamise üle mõtet arutleda, kui lähtume eelnevast; lihtsalt arutamine on aja raiskamine… Või ei saanud ma millestki aru?

  2. Peep Leppik ütleb:

    P.S.
    Kaua tuleb korrata (vt ka 2. dets. kommentaar nn taskuhäälingule) –
    Inimesest (ka lapsest) rääkimine ei ole PSÜHHOLOOGIA nagu ka õpetamisest jututamine pole DIDAKTIKA …

    SOOVITUS – võtkem arutelude aluseks need TEADUSED ja hakakem arutlema, kuis RAKENDADA neid erinevate ainete, erinevate vanuseastmete ja erinevate võimetega õpilaste TUNDIDES … Aga esmalt tuleb need TEADUSED omandada!

    Me emakeeles on materjal (küll kaootiliselt) isegi kommenteerija 23-s raamatus ja 7-s videoloengus – olgu või viidatult – TASUTA kättesaadav…

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!