Ükssarvik Kreisiraadios ehk õpetaja unenäod

On vaheaeg ja ma näen ikka kooli unes. Olen sattunud Kreisiraadio sketši ja olen mees. Ärkan ehmatusega. 

Uue aasta alguses täituvad jõusaalid ja poest on kõik kapsad-porgandid otsas, sest enamik inimesi alustab uut aastat suurepäraste lubadustega: söön tervislikumalt, liigutan ennast rohkem ja hakkan investeerima! 

Üldjuhul on märtsiks kõik ununenud ja läheb samamoodi edasi, kuid midagi maagilist selles kõiges siiski on. Õpetajana me üldjuhul planeerime ja unistame uuest aastast augusti lõpus, kuid sel aastal otsustasin, et kirjutan endale mõned märksõnad ka jaanuaris. Üks nendest on kvaliteetne huumor. 

Õpetajate Toa taskuhäälingu saates rääkisime huumorist ja selle strateegiatest klassiruumis juba rohkem kui aasta tagasi ja tõdesime, et õige sõnamäng ja hea nali on koolis omal kohal.
Dr Christine Gockel väidab, et õpetaja kasutab tunnis keskmiselt kolm korda huumorit, millest vaid 30% on seotud ainega. Õpilased hindavat kõrgelt õpetajaid, kes teevad märkusi humoorikalt. On kindlaks tehtud, et huumori suurema kontsentratsiooni puhul on õpitulemused 10% kõrgemad. Soovitatakse lisada kontrolltöödesse väikseid vimkasid ja teha enda üle nalja.

Süütust naljast kiusamiseni on vaid üks samm 

Näen mõnikord unes, et olen veel õpilane ja saan endale õpetajaid valida. Seisan McDonald’si restoranis, vaatan tablood. Nii, mis meil siin siis on? Oh, ma tahaks, et füüsikat õpetaks ikka mees, teab ehk rohkem ja on klassi ees veenev. Lisaks viskab nalja ka. Ja okei, kehalist võiks ikka naine anda, usun, et kuidagi kergem mõistmist leida. 

Hmm, ajalugu? Eelmisel aastal oli naine, ta hääl oli liiga vaikne, prooviks seekord seda oktoobri eriväljaannet, kellele on inglise keeles juurde kirjutatud extra spicy.

Päriselus ei ole aga nii ja me ei saa valida endale õpetajaid, nagu me ei saa endale valida õpilasigi, kuigi mõnikord tundub ahvatlev plaan endale sobiv pakett kokku panna. Aga mis saab siis, kui huumorisoon kohe üldse ei klapi?
Õpetajana oleme võimupositsioonil. Jah, uuem koolkond pööritab seda lauset lugedes silmi, sest oleme ju võrdsed partnerid õppeprotsessis. Me ei saa olla võrdsed, sest paratamatult vastutab õpetaja lõpuks klassis toimuva eest. Vastutab selle eest, et õpilased saaksid riiklikus õppekavas nõutud teadmised, ja vastutab selle eest, et igale õpilasele oleks tagatud tema füüsiline ja vaimne heaolu. 

Ise näen ja tunnen, et just see on mõnikord väga keeruline. Kui gümnaasiumis on klassis 36 õpilast, on keeruline, lausa inimvõimete piire kompav ülesanne pakkuda kõigile just tema arengule õiget ja sobivat asja. Anda siin vastutus õpilasele on ka näiline lahendus, sest kuidas peaks õpilane lõpuks teadma, mida ta vajab, ja kuidas seda saavutada? Ja kes siis lõpuks vastutab, kui ise õppides arstiteaduskonda sisse ei saada? Muidugi vaadatakse kooli ja õpetaja poole. 

Teine oluline küsimus on, mis siis tõesti saab, kui suhe on nii katki, et õppida on võimatu. On olnud juhtumeid, kus õpilane lahkub koolist õpetaja tõttu, või vastupidi. Sellele eelnenud ümarlaud, avatud arutelu ja tehtud sammud ei ole viinud tulemuseni. Ja kas saab parandada ebavõrdset suhet, mis juba katki on? Lekkivale torule saab panna MacGyveri teibi küll peale, kuid katki on see ikka. 

Liiga tihti kuuleb, et õpetaja on õpilast kiusanud. Ja liiga tihti tähendab kas või ühte korda. Kahjuks olen isegi üliõpilasena õppejõu kiusu kogenud. „Su hinne on vastavalt su juuksevärvile.“; „Minu arvamus sinust on D.“; „Andsin kodus enda mehele su tõlget lugeda ja ta sai ka naerda!“ Hiljem ütles õppejõud mokaotsast, et see oli nali ja kuidas ma siis nalja ei mõista, kuid mina tajusin tema öeldut siis ja tajun ka nüüd mõnitusena, mis tegi mulle haiget.

Valasin alguses nii mõnegi pisara, kuid nüüd vaatan tagasi ja tean, et see on mind tugevamaks inimeseks teinud. Õpetajana tean tänu sellele, milline ma ise mitte kunagi klassi ees olla ei taha. Õpetaja, kes oskab ussisõnu. Huumoril ja naljadel on koolis oma koht, kuid mitte kõik ei ole samal lainel ja sellega tuleb arvestada. 

Naljatamine on minu nõrk koht, mille kallal teen iga päev kõvasti tööd, et mitte piire ületada. Arutasime taskuhäälingus ka teemal, kas sarkasmile on koolis kohta. Sarkasmi on täiskasvanute maailmas palju ja eks see jõuab ka kooli. 

Juhtumeid, kus õpetaja kulul nalja tehakse, on kahjuks samuti meediasse jõudnud ja sellel teemal tuleks avalikult julgelt rääkida. Jah, see on meie suure süsteemi pahupool, mida meediasse kiskuda pole tihti eetiline ja mis tõmbab mainekujundusele tsunamina vett peale. 

Päevaks ükssarvik

Alar Karise noore haridustegelase preemia üleandmise ülekanne Facebookis oli väga maitsekas ning presidendi mõtted haridusest ilusad ja siirad. Preemia anti välja kahele õpetajale. Õpetajale ja haridustehnoloogile Kristo Siiale ning reaalainete eripreemia füüsikaõpetajale Eveli Raudlale. „Mul oli hea meel tõdeda, et Eestis on nii ägedaid initsiatiivikaid ja selliseid uuenduslikke noori meesõpetajaid. Meil on üldse õpetajaid vähe, aga kahjuks meesõpetajaid on veel omakorda vähe,“ lausus Bolti juhatuse esimees Martin Villig, lillekimp käes.

Meesõpetajad on Eesti hariduses vist tõelised ükssarvikud. Mõnikord kipub selline mulje jääma. Olen tabanud end viimasel ajal jälle mõttelt, et tahaksin mõnikord olla päevaks-paariks meesõpetaja.

Usun sinisilmselt, et ei ole vahet, kas õpetaja on mees või naine, kuid olgem ausad: mitte alati ei tundu see nii. Tahaksin proovida ja tõestada, et eksin. Mäletan oma kooliajast, et igal aastal anti aulas üle kooli lemmikõpetaja tiitel. Gümnaasiumis sai selle alati värvikas meesõpetaja, kes võttis rändkarika vastu tugeva aplausi saatel. Tegelikult oli alati ette teada, et tema selle saab. Mängu ilu oli minu jaoks ammu kadunud. 

Ma ei usu, et ta sai selle põhjusel, et oli mees, kuid küllap oli see üks komponent selles lemmikõpetaja valemis. Mäletan, et klassivennad olid temast millalgi vaimustuses, sest suutsid temaga suhestuda, ja seda võib-olla esimest korda põhikoolis, sest enne teda olid õpetajad enamasti ikka naised olnud. Suurepärase pedagoogi etalon on õpetaja Laur „Kevadest“. Ta on rahulik, ma ütleks isegi uimane, ja leiab poistega ühise keele.

Noor meesõpetaja on hea töötaja. Arvatavasti ei jää ta mitmeks aastaks tööst eemale ja hoolduslehe võtab pigem tema naine enda kanda. Meie ühiskonnas on veel siiski alles see mees versus naine. Ühele on lubatud, teisele mitte. Ja mulle naisena on ka päris palju rohkem lubatud kui meestele. Mina naisena võin võtta vabalt ema rolli ja isegi mõnikord rahustada nutvat last, pannes käe vaikselt tema õlale. Kui mees seda teeb, on sellel veidi teine taustsüsteem.

Illusioon oleks mõelda, et oleme võrdsed. Jah mingites aspektides oleme, kuid mitte lõpuni välja. Ja ma ei tahagi olla meestega võrdne. Külakomöödiates on põhiline, et mehed on riietunud naisteks, rahvale meeldib see tsirkus. Ja see ongi minu viga, et olen tihti arvanud, et mees- ja naisõpetaja on mingi vastandumine, kuid tegelikult oleme õpetajad, kama kaks, kas mees või naine. Hääleke mu peas ütleb: „Maigi, vähem soorolli ohvri mängimist, eks!“ See on minu selle aasta eesmärk number kaks.

Näen ja usun, et uus generatsioon muudab seda ja Villig ei saa pidulikult lilli andes sellist lauset enam mitte kunagi öelda.

Ja nii ongi, et märts ja valimised paistavad ning paljud uusaastalubadused vaikselt tuhmuvad, kuid nali peab jääma!

Kolm nalja õpetajate kohta

• Miks lõppevad tunnid kell kolm? – Et õpetaja saaks tööle minna. 
• Mis vahe on arstil ja õpetajal? – Arsti praak läheb mulla alla, aga õpetaja oma jääb maailma rändama. 
• Mis vahe on õpetajal ja jumalal? – Jumal teab kõike, aga õpetaja teab paremini.