Uus kunsti ainekava valib loovuse tee
Kunst kui õppeaine võib olla mahult marginaalne, kuid õpilase arengu mõttes oluline. Loovmõtlemine on ühiskonnas tulevikuvaateline ja jääb vaid loota, et kõik ained suudaksid arendada loovisiksust.
Kunsti õppeaine kirjelduses on pandud suur rõhk sõnale „loovus“ ning uus kunstiainete õppekava hindamise osa toetab hästi loovuse arengut. See tõstab esile kunstipädevuse omandamist, et õpilane mõistaks ajaloolist ning nüüdisaegset visuaalkultuuri, oskaks nendega suhestuda. Positiivne on ka see, et ainekava jätab koolile ja kunstiõpetajale valiku luua töökava, kaasates sellesse protsessi ka õpilasi. Viimane eeldab kunstiõpetajalt tarku ja loovaid otsuseid ning julgust teha koostööd.
Kujundav hindamine võiks saada loovainetes kohustuslikuks hindamismudeliks, sest loovat eneseväljendust ei ole võimalik hinnata hindega, üks ei ole oma loovtööga teisest parem, loomisprotsess on isikupärane ja kordumatu. Lõpptulemusele saame anda vaid sõnalise hinnangu, soovituse edasiseks. Ainekava hindamisosa võtab toredalt kokku lause: „Kunstiainetes väärtustatakse harjutamist.“
Positiivseks pean, et ainevaldkonna kirjelduste alla on koondatud viis kunstiainete õppe põhimõtet, koostöökohta. Need annavad täpse ja huvitava kokkuvõtte kunstiaine sisust, vajalikkusest koolis ning lapse arengus.
Kitsaskoht on ehk see, et kui uus kunsti ainekava rõhutab loovust, siis ainekava struktuur ning ülesehitus on surutud üldisesse ainekava raamistikku. Näiteks gümnaasiumi kunsti ainekavalt oleks oodanud märksa julgemaid muutusi, kahjuks toetub see suurel määral olemasolevatele õpikutele, valdavalt kunstiajaloole.
Paraku ei ole uues ainekavas loovmõtlemise ja praktiliste kunstioskuste arendamise maht omavahel tasakaalus. Kuigi sihid ja eesmärgid ainekavas peavadki olema kõrged, siis koostajad oleks pidanud lähtuma koolikunstis päriselt toimuvast ja arvestama sellega. Milline on kunstiõpetaja ettevalmistus koolis, kas kunsti õpetab klassi- või erialaõpetaja? Kuidas ta ise suhestub kunstiga? Kas 30 õpilasega klassis on võimalik arendada süvitsi loovmõtlemist või õpetame selgeks mingi käelise oskuse? Need ja veel paljud küsimused tekivad kunstiõpetajal, kui ta loeb uut ainekava.
Õppekeskkond määrab ära, mida on vaja kunsti õpetamiseks koolis. Riiklik dokument paneb ka kunstiõpetaja julgemalt küsima kvaliteetset õppevara, et tagada loovust ja eneseväljendust toetav vaimne ja füüsiline keskkond.
Suur tänu, KOLLEEG!
Olete kindlasti kuulnud – “…kui ma midagi ei oska, siis hakkan KUNSTNIKUKS, olen LOOV inimene…” Nende “loomingut” on näitused täis… Aga see ei ole KUNST! – JA NÄITUSESAALID ongi TÜHJAD …
Kui kunstitöös ei tunnetata PROFESSIONAALSUST, siis on asi kunstist kaugel (isegi laste loomingus on OSKUSTEL roll). Miks oli Eesti laste kunstilooming 1960-70-ndatel maailma tipus (Jaapani kõrval)? Selle kindlustas Eesti kunstiõpetajate hea tase Toomas Lepiksaare kunstiõpetajaid ühendava tegevusega.
P.S.
Sain kunstiõpetaja diplomi 1965 – toonane TPedI andis meile ka väga hea pedagoogilise ja üldhariduse. Tervitus Enn Põldroosile! – mais saab 90 aastat vanaks. Elagu! Elagu!