Väikelinna õpetaja mõtisklus aastavahetusel

Millest mõtleb üks väikelinna õpetaja aastavahetuse aegu? Igal juhul mitte palgatõusust. Veidral kombel ei tule meelde, et sellest õpetajate toas omakeskiski juttu oleks olnud. 

Tegemist on hea ettevõtmisega, mis Eesti kooli õpetajate põuda ilmselt siiski ei mõjuta. Pole ka kadedust Ida-Virumaa kõrgemate palkade pärast. Loodame ainult, et sinna õpetajaid läheb ja jätkub. 

Täielikus vaikuses

Sellest aastast meenub mulle kõigepealt 26. veebruar. See oli laupäev. Sõitsin rongiga Tartusse. Teen seda meelsasti just laupäevahommikuti, et nautida varajast kohvi Werneris ja seejärel käia kauplustes ning turul või kohtuda mõne hea tuttavaga. 

Tartus perroonile astudes nägin esimesi sõjapõgenikke. Mitmesugustest kottidest ja pakkidest kokku seatud koorem lapsevankri ratastel. Õhukeselt riides varateismelised vist emaga Eesti veebruaris. Surnukahvatud näod, vaikus. Saabus just Tallinna rong, millele nad siirdusid. Lootsin väga, et keegi neid kusagil ootab. 

Kõndisin edasi kesklinna. See oli harjumatult inimtühi ja hääletu. Werneris olin ainuke klient. Seisin rikkaliku koogileti ees ega suutnud midagi öelda. Kontrast perroonil nähtuga oli liiga suur. Õnneks sisenes veel keegi ja kogusin end. Linn oli kogu päeva nagu hangunud. Õhtupoolikul, kui koju sõitsin, ei rääkinud bussis omavahel ükski inimene. Kui raadiost tulid uudised, tegi bussijuht need kõigile kuuldavaks. Seejärel jätkus sõit täielikus vaikuses. 

Sellist päeva ei taha ma enam kunagi kogeda. Aga see on mälus alles. Selle vari saadab iga hetke kuni Ukraina võiduni.

ERSO Põlvas

Otsin parem rõõmu. Seda pakkus aastalõpp päris rohkesti. Taas sai Põlva Koolis pärast kahte koroona-aastat põhikooli laste ja vanemate ette toodud uhke jõuluetendus, kus saavad osaleda kõik soovijad. Koolimaja oli enne seda mitu nädalat täis lustakat tegutsemist ja kolleegide üllatuseks jõudsid lavale paljud lapsed, keda sageli mitte miski ei huvita. Saime etenduse käigus nautida Põlva Kooli ning valla tantsu- ja laulurühmade suurepärast esinemist. See oli tore lõpetus raskele aastale. Aga ilusat oli veel.

22. detsembril toimus Põlva kultuurikeskuses jõulumeeleolukas ERSO kontsert Olari Eltsi juhatusel. Esimest korda ajaloos tuli ERSO Põlvasse esinema. Kontsert müüdi väga kiiresti välja. Püsti tõusnud publiku aplaus ei tahtnud ega tahtnud lõppeda. Näis, et saalitäis tänulikke muusikasõpru soovib kogu orkestrit armastavalt emmata. 

Ja siin tuleb mõtiskleda kultuurist. Olen elus korduvalt kokku puutunud kõrgivõitu Tallinna inimestega, kellele näib, et tsivilisatsioon lõpeb pärast Tallinna lennujaama. Tegelikult on paljud väikeste kohtade elanikud kultuurihuvilisemad ja haritumad kui suure linna rahvas. Kultuur ei imbu inimese olemusse õhust või sellest, kui ta iga päev teatrihoonest või näitusemajast möödub, astumata sinna sisse. Kui kohalikud kultuurijuhid teevad suurepärast tööd (nagu see on Põlvamaal näiteks Mooste Folgikojas või Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses), siis on enese harimise võimalused kõigile käepärast. 

Igal juhul oli ERSO külaskäik sündmus, mis väärtustas kohalikke inimesi. Ka meil hinnatakse kõrgkultuuri ja seda on vaja senisest palju rohkem jagada Tallinnast või Tartust väljapoole. Eestis pole ükski vahemaa suur ega ükski koht tähtsusetu. 

Ääremaale …

Rõõmu teevad kevadel meie kooli tulnud Ukraina lapsed, kes ikka aeg-ajalt minu klassiuksest sisse sajavad ja rõõmsalt vadistama kukuvad. Aga nüüd alustavad nad juttu eesti keeles. Kui sõnad otsa saavad, jätkame veel vene keelega, aga nad väga tahavad eesti keelt rohkem osata.

Neiud esinesid ülimenukalt kooli jõuluetendusel Ukraina jõulukombeid tutvustava etteastega. Oleme üksteist omaks võtnud. Samas on ühes klassis ukrainakeelne noormees, kes pole veel kordagi naeratanud. Näib, et kuri parun Taruk on ta naeru varastanud. Aga me saame selle tagasi. Peame saama!

Põlva Kooli emakeele- ja ajalooõpetajad korraldasid äsja saabunud jaanuari alguses hariva väljasõidu, nagu see meil kord aastas traditsiooniks on. Seekord suundusime Valgamaale. Käisime Sangaste lossi ülipõnevas ringtalli elamuskeskuses ja Valga linna muuseumis, kus oli lisaks linna ajalugu tutvustavale osale väljas ka Anu Raua erakordselt kaunis vaibanäitus. Saime teada, et esimene täismahus ooper Eestis mängiti maha Valga teatris Säde ja et neil oli oma orkester ja teatrimaja, mis hävis 1948. aasta tulekahjus ja jäigi taastamata. 

Miks on nii soodsa asukoha ja hiilgava minevikuga Valga linn muutunud Tallinna suhtes maailma ääreks? Me oleme midagi väga valesti teinud.

Hädad algavad juhist

Olen Postimehe igipõline lugeja ja tellija. Seekord jäi silma toimetaja Martin Pendi artikkel „Eestikeelne haridus asendas koroonajutud“ 30. detsembri Fookuses. Väga hästi on kokku võetud kooli praegune seis: „Õpetajad leiavad end olukorrast, kus neilt oodatakse lahendust peaaegu kõikidele lapsi puudutavatele probleemidele.“ Õpetaja annabki endast parima. Aga kes hoolitseb õpetaja eest? 

Kuulasin Narva linnapea Katri Raikiga tehtud intervjuud Delfi aastalõpu erisaates, kus ta muretses, kus leitakse sellised koolijuhid, kes suudaksid edukalt ellu rakendada ülemineku eestikeelsele õppele. Ta mõistab probleemi olemust väga õigesti. Kooli hädad algavad puudulikust juhtimisest. Seatud eesmärke saavutab koolipere võimeka juhi käe all. Andekate ja tugevate koolijuhtide leidmine on üleriigiline probleem. 

Dramaatilisi lugusid koolijuhtidest, kes viivad oma ideid ellu õpetajate üle jõu käiva töö najal, despootidest, nartsissistidest või lihtsalt harimatutest inimestest on kuulnud (või nendega ise kohtunud) aja jooksul kõik õpetajad. Mul on olnud õnn töötada väga heade juhtide käe all. Kool on ju samasugune peen instrument nagu sümfooniaorkester. Pealtnäha võib tunduda, et see „töötab iseenesest“, kuid sellise kooli eesotsas on alati väga tugev, intelligentne ja haritud juht, kes austab ja tunneb kõiki kooli töötajaid, valdab dokumentatsiooni ja arendab ennast pidevalt. 

Mõni direktor aga otsustab, et partituuri algust dirigeerib esimene viiul, jätkab metsasarv ja tšellodel võtame üldse poognad käest, sest nad avaldavad protesti. Löökriistadel mängib direktori isiklik sõber, nii et suur trumm paugub siis, kui ise tahab. Esimese viiuli soolopartii jääbki esitamata, sest ta peab ju dirigeerima. Aga kool töötab. 

Tugev juht teeb ka keskpärasest koolist omanäolise ja tugeva kollektiivi, kuid tugev ja haritud õpetajate kaader ei oska sobimatu juhiga midagi peale hakata. Algab stagnatsioon ja allakäik. Noor inimene, kes tahab saada õpetajaks, peab sooritama testi, mis kontrollib kutsesobivust. Kaugeltki mitte kõik katsetajad ei pääse sellest esimesest testist edasi. Kas keegi testib ka koolijuhte? 

Tegelikult on õpetaja päevades ikka toredat rohkem. Lapsed on endiselt elu täis ja huvitavad. Nendega suhtlemine on kui lõputu avastusretk. Olen aja jooksul märganud, et suurema kogemusega õpetajad valivad õpetamiseks sageli just klassid, kus on tõelisi väänikuid. See on tunnustus iseendale, kui selliste lastega töö edenema hakkab. 

Ei ole rõõm kadunud kuhugi. Ja ometi … Aastalõpu kraamimistuhinas tõstsin kõrvale kulunud vana mahuka seljakoti. Viiks õige teise ringi poodi? Aga jätsin alles. Mine sa tea …