Valusast teemast vaikimine võib olla pagulastele karuteene
Soome Opettaja lehes avaldab kasvatusteaduse professor arvamust, et pagulaslapsed peaksid saama läbielatust rääkida.
Õpetajad kaitsevad enda arvates pagulastaustaga õpilasi teiste laste poolt märgistamise eest sellega, et väldivad koolitunnis pagulusega seotud teemasid, kirjutab Opettaja. Tampere ülikooli kasvatusteaduse professor Mervi Kaukko, kelle uurimisvaldkond on mitmekultuuriline kasvatus, on arvamusel, et selline eesmärk võib pöörduda iseenda vastu. Pagulaslapsed tahavad koolis oma minevikust rääkida, kuid õpetajad väldivad raskeid teemasid. Mitmes koolis selgus see vastuolu ühe uurimisprojekti põhjal.
Projektiga seotud Mervi Kaukko on huvitunud pagulase seisundist koolis enda õpetajaõpingute algusest peale. Praegu töötab Kaukko uurijana Harvardi ülikoolis USA-s. Tema uurimisvaldkond on jätkuvalt sama: kuidas saab kool toetada pagulastena riiki saabunud lapsi ja täiskasvanuid.
Samale teemale keskendus „Kodu“ projekt, mille käigus Kaukko töötas koos Tampere ja Jyväskylä ning Turu akadeemia uurijatega. Projekti meeskonna sel sügisel koostatud küsitlusele vastas 267 Soome põhikooliõpetajat, direktorit või juhti. Küsiti, millist tuge pakutakse koolis pagulastaustaga õpilastele, millist tuge on vaja juurde, millised teadmised on kooli personalil ja millist tuge nad juba saavad.
Tampere ülikooli uurimisprojekti „Kriisipiirkondadest saabuvate õpilaste tugi ja kaasamine Soome kooliellu“ üks lähtekoht oli uurijate tähelepanekud ja vaatlused Soome kooli argipäevast, kus pagulasõpilastega seotud teemadest ei juleta kõnelda avameelselt kartuses õpilasi (häbi)märgistada. Kui pagulusest ei juleta rääkida, siis ei saa koolis ka arendada oskusi ega käitumisviise, mis vastaksid paremini selle õpilasrühma vajadustele, tõdeb Kaukko.
Pagulastaustaga õpilaste uurimuses käsitletakse neid, kes on saabunud Soome kriisipiirkonnast pagulasena või turvapaiga taotlejana. Uurimuse tulemused on esialgsed, rõhutab Opettaja, kuid tuginevad kogu materjali analüüsile.
Õpetajatelt küsiti, kuidas nad klassis pagulusteemat käsitlevad. Vastustest selgus, et uurijate oletused osutusid õigeks. Nimetati, et klassis, kus on pagulaslapsi, ei käsitleta sõda ega humanitaarkriisi puudutavaid teemasid ega uudiseid. Õpetajad soovisid näpunäiteid nende teemade käsitlemiseks ka väikeste laste puhul. Õpetajad vastasid, et ei soovinud riskida teema tõstatamisega, kuna neil pole teadmisi, kuidas rasketest teemadest kõnelda.
Kaukko meelest on õpetajate selline mõtteviis õige, kuid pagulaslastele võib see tunduda vale – neile võib tunduda, et nende elu puudutavatest sündmustest ei tohi rääkida.
Küsitledes pagulaslapsi Soomes ja mujal maades, olen tähele pannud, et nad tahavad rääkida enda lugu – mitte ainult pommitamisest ja muudest tundeid häirivatest juhtumitest, vaid üldse asjadest, mis on nende elus olnud teisiti, kui on uuel kodumaal, märkis Kaukko.
Küsimustele vastajad soovisid koolitusi keele- ja kultuuriteadlikust tegevusest, aga ka trauma äratundmisest ning rassismi ja diskrimineerimisega seotust. Sooviti, et koolitused toimuksid tööajal ja oma töö saaks selleks ajaks jätta teiste teha. Vastustest selgus ka, et sel moel peaks koolitama mitte ainult õpetajaid, vaid kogu kooli personali.