Võõrkeeleõpetaja VUCA maailmas

20. jaan. 2023 Tuuli Oder PhD, Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi õppejuht - Kommenteeri artiklit
Tuuli Oder.

Elame heitlikus, ebakindlas, keerukas ja mitmetähenduslikus maailmas (ingl akronüüm VUCA: volatile, uncertain, complex, ambiguous), kus võtmesõna on kiire kohanemine. Muutusi, millega võõrkeeleõpetaja sel aastal kohanema peab, on Eesti hariduselus plaanis hulgi: ajakohastatakse riiklikke õppekavasid, suurendatakse eesti keele tundide arvu venekeelsetes koolides, B-võõrkeele valik muutub mitmekesisemaks. Kõik tervitatavad muudatused, millest kaks viimast kahtlemata seotud sõjaga Ukrainas, sest on ju üsna loomulik, et praeguses olukorras soovib riik suurendada eesti keele tähtsust ja pakkuda vene keele kõrvale laiemat võõrkeelte valikut.

Kui levinuimaks võõrkeeleks meie üldhariduskoolides on inglise keel (võõrkeel 82% õpilastele), siis teisel kohal on vene keel: eelmisel õppeaastal õppis Haridussilma andmetel üldhariduskoolides inglise keelt 127 593, vene keelt 56 833, saksa keelt 12 197, prantsuse keelt 4431 ja muud võõrkeelt 4031 õpilast; eesti keelt teise keelena õppis 31 919 õpilast. Võõrkeeleõpetajaid aga, kes need sajad tuhanded lapsed ära õpetab, on käesoleval õppeaastal sama allika andmeil järgmiselt: inglise keele õpetajaid 2127, vene keele 832, eesti keele kui võõrkeele 527, saksa keele 297 ja prantsuse keele õpetajaid 100. Analüüsides eespool nimetatud õpilaste ja õpetajate arvusid, on selge, et olemasolevate võõrkeeleõpetajatega ei ole lootustki täita eesti keele kui teise keele tundide arvu tõstmise ega ka B-võõrkeele laiema valiku pakkumise õilsat eesmärki. 

Oleme Eesti Vabariigi taasiseseisvumise algul juba elanud üle üsna sarnase kiirustades (tõsi küll, mitte nii lühikese ettevalmistusega kui praegu kavandatav) tehtud reformi: A-võõrkeele õppe alustamine 3. klassist. Vaatame, kas selle reformi kogemusest on meil midagi õppida. 

Kutsuti abiväge  

Kuna inglise keele õpetajaid nende plahvatuslikult kasvanud tundide andmiseks toona ei jagunud, otsiti teisi võimalusi. Esimeseks lahenduseks pakuti, et inglise keelt võiksid hakata andma algklassiõpetajad. Kuna algklassiõpetajad ei osanud ei inglise keelt ega ka selle metoodikat just ülemäära hästi, hakati neile kiiruga pakkuma intensiivset inglise keele täienduskoolitust – seda tegid nii riik kui ka rahvusvahelised organisatsioonid (tänuväärne roll Eesti inglise keele õpetajate täienduskoolituse korraldamisel oli Briti Nõukogul). Kõigile soovijatele koolitusvõimalusi muidugi ei jagunud, mistõttu olid algklassiõpetajad sageli oma uute kohustustega üsna üksi ja kui kooli juhtkond lastevanemate survel õpetajatelt veel omalt poolt kiireid tulemusi nõudis, siis tuligi ette kurioosseid olukordi. Näiteks küsis üks algkooliõpetaja täienduskoolitusel, kas 3. klassi lapsele on piisav anda paarkümmend uut sõna igaks tunniks kodus õppida. Kui ma üllatunult küsisin, miks ometi nii palju, ütles õpetaja, et direktor käskis tal ühe aastaga läbi võtta kaks õpikut („Tip Top“ 1. ja 2.). Loodetavasti suutis see õpetaja pärast läbitud koolitust direktori siiski ümber veenda. 

Teine lahendus, mida riik kasutas, oli palgata inglise keelt õpetama keeleoskajad muudelt erialadelt. Oli üsna tavaline, et inglise keele tunde andsid agronoomid, insenerid, raamatupidajad jne, kellel ei olnud üldse mingit pedagoogilist ettevalmistust. Kindlasti oli nende hulgas ka loomuliku pedagoogilise andega inimesi, kuid kahjuks olid nad vähemuses. Tunnid said küll antud, aga kui need õpilased põhikooliosas „päris“ õpetajatega oma kooliteed jätkasid, oli palju vigade parandamist ja aukude lappimist. Eriti hädas olid inglise keele õpetajad häälduse korrigeerimisega, sest teadaolevalt on kinnistunud hääldusvigu väga raske muuta.

Kolmas meede, mida inglise keele õpetajate põua leevendamiseks kasutati, oli USA rahukorpus, mis tegutses Eestis 1992–2002. Nende vabatahtlike ettevalmistus oli väga kõikuv, kuid hoolimata sellest, et üldjuhul puudus neil pedagoogiline eriharidus, kompenseeris seda emakeelekõneleja keelepädevus. Oli kahjuks ka erandeid – esines juhtumeid, kus õpilased parandasid õpetaja õigekirjavigu –, kuid kahtlemata olid need vabatahtlikud suureks abiks ja mõjusid oma uudsete ideede ja entusiasmiga meie koolielule väga värskendavalt. Kokkuvõtvalt, kuigi eespool kirjeldatud uuendus ei ole just Eesti hariduse suurim edulugu, rakendati reform ellu ja praeguseks on selle valu ja vaev ajalugu. Mida aga annaks sellest kogemusest õppida 2023. aastal? 

Kes aitab täna?

Välisriikidest me enam rahukorpuse sarnast õpetajaabi ei saa, see on selge. Seega jääb kaks võimalust: kasutada abiväena teiste ainete õpetajaid ja tuua koolidesse õpetama (vähemalt üleminekuperioodiks) teiste erialade spetsialiste. Teiste ainete õpetajate kaasamine oleks nende professionaalse ettevalmistuse tõttu muidugi eelistatud valik (eesti keel teise keelena ilmselt tõenäolisem kui B-keele puhul), kuid õpetajate praeguse ülekoormuse juures võib see võimalus kergesti jääda soovunelmaks. Mis puudutab teiste erialade spetsialiste, siis on Eesti võrreldes 1990-ndatega muutunud palju mitmekultuurilisemaks, seega võib olla võimalik meelitada kooli B-keelt õpetama ka eri võõrkeeli emakeelena kõnelevaid spetsialiste. 

Kindlasti on oluline eelmisest reformist õppida ja anda kõigile õpetajakutset mitte omavatele vabatahtlikele eelnevalt kohustuslikus korras pedagoogilist esmaabi, „Noored kooli“ kogemus meil ju on. 

Samas on praegune olukord aastakümnete taguse reformiga võrreldes oluliselt teistsugune: oleme koroonaaja veebiõppe kogemuse ja kiiresti areneva digitaalse õppevara võrra targemad; samas saanud ka kinnituse, et professionaalset võõrkeeleõpetajat ei asenda ühegi keeleõppeäpiga. Kuigi horisondil helendab ka tehisintellektist imeõpetaja, siis lähiajal ta meid kindlasti päästma ei tule, seega peame ikka lihast ja luust õpetajatele lootma. Muidugi on loovmõtlemist (ingl out-of-the-box thinking) kasutades võimalik välja pakkuda õpetaja koormust leevendavaid võõrkeeleõppe meetodeid, nagu näiteks seni vaid täiskasvanuhariduses kasutatud kogukondlik keeleõpe, kus iga emakeelekõneleja on uuskõnelejale õpetajaks. Keeruline teostada, seda kindlasti, aga mitte ilmvõimatu. 

Peame ka arvestama, et kui paarkümmend aastat tagasi saime vigu tehes end välja vabandada noore riigi kogenematusega, siis praegune PISA-st alguse saanud Eesti hariduse edumeelne kuvand läbikukkumist välja ei kannata. Seetõttu oleks ideaalne, kui ülikoolid valmistaksid ette reformiks vajalikul hulgal kvalifitseeritud võõrkeeleõpetajaid. Tegelikkuses on aga selge, et kuigi õpetajaharidust pakkuvad Tartu Ülikool ja Tallinna Ülikool on juba teinud õpetajakutse omandamise võimalikult paindlikuks ning ampsu- ja veebipõhiseks, poole aastaga (ka kõige suurema võimaliku huviliste arvu juures) ei tee imet nemadki. Oleme kavandatud reformiga õigel teel, kuid muret teeb selle rakendamine nii, et Eesti hariduse suurim vara – professionaalne õpetaja – kannatada ei saaks.

Mis teeb murelikuks? 

Võõrkeeleõpetaja professionalismi (st õppekavad, kvalifikatsiooninõuded, kutsestandardid, haridusvisioonid/-strateegiad ja muu sarnase kaudu õpetajatele esitatud ühiskonna ootused ja nõudmised) ja professionaalsuse (st õpetaja enda poolt professionalismi saavutamiseks rakendatavad teadmised, oskused ja väärtushinnangud) vahel ei tohiks laiutada sügavik. Kui praegu on Eesti võõrkeeleõpetajal suhteliselt suur professionaalne vabadus nii õppematerjali kui ka metoodika valikul, siis mida avatumaks muutuvad õpetajate põuast tulenevad võimalused õpetajakutsesse sisenemisel, seda tõenäolisemalt suureneb lõhe professionalismi ja professionaalsuse vahel. See võib tuua kaasa kiusatuse karmistada kontrolli võõrkeeleõpetaja töö üle, mis võib kergesti viia õpetaja autonoomia kahanemisele ja staatuse langusele, mis aga ei tohiks mitte mingil juhul saada VUCA maailma muutustega kiire kohanemise hinnaks.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!