Vene keele oskus on meie kandis kindlasti oluline, kuid just seetõttu, et vene keel domineerib B-võõrkeelena, on jäänud mitmed meie jaoks olulised võõrkeeled vaeslapse ossa. Seetõttu ei tahaks ma nimetada haridusministeeriumi plaani kuidagi vene keele tõrjumiseks, pigem on see tasakaalu otsimine keelte vahel. Praegu on kaalukauss ikka väga tugevalt vene keele poole kaldu.

Võtame kas või soome keele. Soome on Eesti jaoks kultuuri- ja majandussuhete seisukohalt erakordselt oluline. Üheksakümnendate alguses, kui piirid hakkasid avanema, taaselavnesid eestlaste suhted soomlastega, elavnes ka soome keele õppimine ja õpetamine. Muidugi võime öelda, et nii soomlased kui ka eestlased oskavad hästi inglise keelt ja saame inglise keeleski suheldud, kuid soome keelt võiks nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis tunduvalt laialdasemalt õpetada. Lisaks on soome keele oskus väga kasulik neile, kes otsustavad pärast keskhariduse omandamist õppida eesti keele õpetajaks.

Omaette küsimus on vene keele õppe kvaliteet. Ma ei taha teha mingeid üldistusi, kuid tunnen isiklikult mitut noort, kes on õppinud vene keelt nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis ning peaksid seda oskama B1-tasemel, kuid tunnevad heal juhul tähti. Lugemisest ja kirjutamisest on asi kaugel, rääkimata kõnelemisest. Kohati jääb mulje, et vene keel on kooli õppekavas ainult põhjusel, et seal on olemas vene keele õpetaja. Kas see aga laste hariduse ning Eesti vajaduste seisukohalt põhjendatud on, sellele pole mõeldud.

Nii peaks võõrkeelte valik nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis olema praegusest laiem. Rohkem tuleks arvestada nii piirkondlike eripäradega (nt võimalus valida soome, läti või rootsi keel) kui ka Eesti tuleviku välispoliitiliste vajadustega. Viimase all pean silmas vajadust arvestada nii globaalse majanduse kui ka rändeprotsesside mõjudega – meil on vaja rohkem erinevate, sh tavamõttes eksootiliste keelte oskajaid.