Ajaloo õpetamine kütab Lätis kirgi

Põhi- ja keskharidussüsteemi reform seadis väga ambitsioonikad eesmärgid, aga igasuguse reformi tõhusus ilmneb praktikas, mitte paberil.

Tänavu jaanuaris leidis Lätis aset president Egils Levitsi algatatud arutelu „Ajaloo õpetamine: koht tunniplaanis ja roll põhiseaduslike väärtuste omandamisel“. Arutelu viidi läbi koos ajaloo- ja kodanikuõpetuse õpetajate ühinguga. 

Teatud mõttes oli tegu déjà–vu olukorraga: kolm aastat tagasi, täpsemalt 12. augustil 2019, kutsus president Egils Levits aru pidama läti keele ja kirjanduse õpetajate assotsiatsiooni esindajad, kõnelemaks läti keele olukorrast nn pädevusõppele üleminekul. 

President Levits rõhutas tarvidust tugevdada läti keele kasutamist riigikeelena. Õpetajate Lehes ilmus sellel teemal lugu „Kas Läti on riik või territoorium?“ (13.09.2019). Tolle arutelu kontekstis teatas Läti Kirjanike Liidu juhatuse esimees Arno Jundze: „See, mis praegu Lätis läti keelega toimub, sunnib mõtlema, mis toimub meil Lätis – meie enda ja meie poliitikutega.“

Jälle see pädevusõpe

Ka nüüd oli arutelu ajend pädevusõpe, sedapuhku seoses ajaloo õpetamisega. Õigupoolest ilmnes tarvidus taoliseks aruteluks juba läinud aasta oktoobris, kui ajaloo õpetamist nn pädevusõppe kontekstis lahati Seimi haridus-, kultuuri- ja teaduskomisjonis. Toona lausus komisjoni juht, et Seimi liikmetel pole enam aegagi teemaga sisuliselt tegeleda, sest Seimi volitused saavad juba mõne nädala pärast otsa. Koosolek päädis tõdemusega, et riikliku eksami- ja kvalifikatsioonikeskuse (VISC) esindajad, ülikoolide õppejõud ning kooliõpetajad peavad arutama, mida tuleks muuta ajaloo õpetamisel keskkooliastmes. 

Seimi haridus-, kultuuri- ja teaduskomisjoni koosolekul väideti, et ajalugu ei õpetata kronoloogiliselt, vaid järgitakse interdistsiplinaarset käsitlust, mistap ajalugu jääb kodanikuõpetuse osaks. Uutmoodi ajalooõpetust iseloomustati näiteks sõnadega: „Õpilased peavad nüüd analüüsima tegelaste iseloomu näidendi sündmustikku teadmata.“ Läti Ülikooli ajalooprofessor Gvido Straube väitis sedagi, et projekt „Kool 2030“ pole Läti Ülikooli ajalooteadlastega koostööd teinud, aga projekti „Kool 2030“ esindajate sõnutsi olevat ülikooli sotsiaalteaduskond lihtsalt koostööaltim olnud, mis kajastus ka lõpptulemuses. 

President Levitsi kõnest ajaloo õpetamisele pühendatud arutelul 13.01.2023: „Kas ajaloo õpetamine tagab näiteks, et kooli lõpetades on igal noorel piisavad teadmised Läti ajaloost? Kas iga noor on omandanud demokraatliku riigi kodanikule vajalikud teadmised meie riigi põhiväärtuste kohta? Ilmselt on sarnased küsimused endale esitanud ka ametiisikud ja eksperdid, kes töötasid välja põhi- ja keskharidussüsteemi reformi projekti „Kool 2030“ raames. See reform seadis väga ambitsioonikad eesmärgid. Aga igasuguse reformi tõhusus ilmneb praktikas, mitte paberil. 

Praegu täheldame probleemide paisumist, mis võib oluliselt raskendada õppesihtide saavutamist. „Kool 2030“ kontekstis tekitab ärevust õppesisu ebaselgus, asjakohase didaktika, õppematerjalide puudumine, ebapiisav toetus ajalooõpetajatele. Mitme aasta kogemuse järel on aeg hoolikalt ja kartmatult hinnata uusi õppemeetodeid ja uut õppesisu. Alles jäägu kõik hea, mis saavutatud, korrigeerida tuleb seda, mis pole õnnestunud. Praegu on õige aeg seda teha.“

Kallis ja nigel projekt

Riias asuva Hanza keskkooli ajalooõpetaja ning ajaloo- ja kodanikuõpetuse õpetajate ühingu juhatuse liige Toms Gulbis ütleb: „Ajaloo õpetamisega on hulgaliselt probleeme. Esiteks, Läti ajalugu pole keskkooliastmes üldse ette nähtud. Teiseks, mitu asja on kokku pandud ning pole selge, kui palju midagi konkreetset käsitleda. Kõik on segi. Kolmandaks, pole õppevahendeid.“

Tema hinnangul jääb laias laastus kõik õpetajate mureks. „Haridussüsteemi reformi ellurakendamine on osutunud niivõrd kehvaks, et seda pole võimalik isegi hinnata. Võimalik, et esialgne idee oli hea, aga põhi- ja keskharidussüsteemi reform oli erakordselt halvasti korraldatud. Minu arust on suisa võimatu leida veel halvemat projektijuhti, kui seda oli projekti „Kool 2030“ juht.“

„Kool 2030“ rahastus oli muljetavaldav. Projekti rahastamiseks oli viieaastaseks perioodiks esiti plaanitud 13 960 884 eurot, mis sisaldas Euroopa Sotsiaalfondi rahastust 11 866 751 eurot ning Läti riigieelarvest eraldatud kaasrahastust 2 094 133 eurot. Ca 10% eelarvest oli mõeldud erivajadustega lastele ette nähtud õppevahendite ja metoodiliste vahendite väljatöötamiseks ning avaldamiseks. 

13. novembril 2018 suurendati Lätis valitsuse otsusega projekti kogumaksumust 18 458 382 euroni, mis sisaldas Euroopa Sotsiaalfondi rahastust 15 689 624 eurot ning Läti riigieelarvest eraldatud kaasrahastust 2 768 758 eurot.

Ajaloo õpetamisel koolides kogunenud probleemid on ilmselt piisavalt tõsised, sest 13. jaanuaril toimunud ajaloo- ja kodanikuõpetuse õpetajate ühingu täiskoosolek võttis vastu ajalooõpetust ja kodanikuõpetust puudutava resolutsiooni.

1) LÄBI VIIA olemasoleva kodanikuõpetuse õppevaldkonna sisu, näidisainekavade (õppesisu), õppematerjalide, õpitulemuste välishindamise põhimõtete, aluste audit põhikoolis (üldtase, optimaalne tase, kõrgtase), hinnates vastavust standardiga sätestatud õpitulemustele, samuti hinnates ajalooõpetuse osakaalu üldtasemel ja optimaalsel tasemel.

2) TÖÖTADA VÄLJA üldtaseme, optimaalse taseme ja kõrgtaseme programmide „Kodanikuõpetus ja ajalugu“, „Ajalugu ja kodanikuõpetus I“, „Ajalugu II“ ja „Kodanikuõpetus II“ asemel kaks iseseisvat järjepidevust tagavat programmi „Ajalugu I“ ja „Ajalugu II“ ning „Kodanikuõpetus I“ ja „Kodanikuõpetus II“, eraldades niiviisi ajaloo sotsiaalteaduste plokist. Taolist lähenemist kasutatakse kitsa ja laia matemaatika ja füüsika („Matemaatika“ I ja II, „Füüsika“ I ja II) puhul.

3) SÄTESTADA, et õppeainete „Ajalugu I“ ja „Kodanikuõpetus I“ omandamine üldharidustasemel on kohustuslik.

4) TÄIENDADA kohustuslikule omandamisele kuuluva õppesisu struktuuri („Suured ideed“) ideedega, mis rõhutavad ajaloo tähtsust ühiskonna ja selle kultuuri mõistmiseks.

5) TÖÖTADA ÜMBER standardi õpitulemused, muutes need vastavaks õpilaste vanuseastmest tulenevale õpivõimekusele ning täiendades ajalooõpetust kindlaks määratud temaatilise, ajalise ja ruumilise raamistikuga.

6) TÖÖTADA VÄLJA näidisainekavad (õppesisu), säilitades ajalooõpetuse kronoloogilise dimensiooni, rõhutades kontseptuaalselt rahvusliku ajaloo sidet Balti, Euroopa ja maailma ajalooga; sätestades ajaloo ja kodanikuõpetuse valdkonna konkreetse omandatava temaatilise raamistiku, tagades sisulise järjepidevuse põhikooliastmelt gümnaasiumiastmele üleminekul.

7) TÖÖTADA ÜMBER süvaprogrammide „Ajalugu II“ ja „Kodanikuõpetus II“ (st lai ajalugu ja lai kodanikuõpetus) õpitulemuste välishindamiseks kasutatavad hindamisvahendid, et need lähtuksid standardiga sätestatud õpitulemuste saavutamiseks ette nähtud programmide sisust.

8) KAALUDA süvaprogrammide „Ajalugu II“ ja „Kodanikuõpetus II“ (st lai ajalugu ja lai kodanikuõpetus) e- eksamite vajalikkust 2022/2023. õppeaastal, sest õpilaste digioskused võivad osutuda ebapiisavaks õpitulemuste välishindamiseks ette nähtud ülesannete lahendamiseks.

9) TÖÖTADA VÄLJA ühtne kord õppematerjalide koostamiseks, nähes ette nende vastavuse haridusstandarditele, avatud hangete väljakuulutamise, et kõnealuste õppematerjalide väljatöötamisel võiksid osaleda kirjastused, valdkondlikud ühingud, vastava ainevaldkonna õpetajad, mis kindlustaks õpetajad õppeainete õpetamiseks vajalike õppematerjalidega, õpilased õpikutega, digiõppevahendite olemasolu.

10) KORRALDADA kvaliteetsed pedagoogide kutsealased täienduskursused: „Ajalugu I“, „Ajalugu II“, „Kodanikuõpetus I“, „Kodanikuõpetus II“, mis toetaksid ka õppetöös rakendatavate meetodite omandamist.

11) KAALUDA võimalust ennistada kohustuslik 9. klassi lõpueksam Läti ja maailma ajaloos.

12) TÖÖTADA VÄLJA Läti ajaloo kaanon, mis sätestab Läti ajaloo olulised sündmused.

Võimalus – luua instituut

Arutelul „Ajaloo õpetamine: koht tunniplaanis ja roll põhiseaduslike väärtuste omandamisel“ tegi president Levits ettepaneku kaaluda Läti ajaloomälu ja demokraatliku hariduse instituudi loomist. Selle idee esitas professor Valters Nollendorfs, Läti Okupatsioonimuuseumi juhatuse esimees. President Levits viitas tõsiasjale, et säherdused instituudid tegutsevad kõigis totalitarismipärandiga riikides, Eestis on selleks Eesti Mälu Instituut, Leedus Leedu Genotsiidi ja Vastupanu Uurimise Keskus, Poolas Poola Ajaloomälu Instituut. Sarnased instituudid on mujalgi. Läti ajaloomälu ja demokraatliku hariduse instituudi ülesanne oleks iseäranis tegeleda sellega, mis puudutab Läti 20. sajandi ajalugu.

Ajaloo õpetamise ja selle probleemidega seotu kütab Lätis ilmselt kirgi edaspidigi, ent ajalooõpetuse ja ajalooõpetajate jaoks tuleb lõpuks sihid ja vahendid paika saada.