Eesti Kultuurikoja pöördumine riikliku õppekava kavandatavate muudatuste asjus
Pöördume adressaatide poole seoses kavandatavate õppekava muudatustega ning pedagoogiliste ringkondadeni jõudnud seletuskirjaga nende muudatuste asjus. Nimelt keskendutakse seletuskirja paljudel lehekülgedel küll rohketele üksikasjadele, ent puudu jääb tervikpilt ning põhjendused, mis kavandatavaid muutusi õigustaks. Eeldatavalt peaks see dokument näitama, miks on õppekavasid muuta vaja, mis täpsemalt vajab eelmises õppekavaversioonis muutmist ning millises osas uus pakutud versioon on parem. Praeguses seletuskirjas puudub lähem analüüs, mis jääb vanadest õppekavadest välja ja mis peaks ainekavades teisenema.
Kavandatavate fundamentaalsete muudatuste kohta (eriti suunaga sisupõhiselt väljundipõhisele) puuduvad alusuuringud ja eksperimendid, vähemalt pole neile viidatud. Õpetajad vajavad selgemaid juhendeid ja raamistikku, kuidas kavandatavad muudatused nende tööd mõjutama hakkavad. Kui on olemas etteantud õppeväljundid, peaks välja pakutama ka süsteem ehk rakendused, kuidas nendeni jõuda, ning viis, kuidas kontrollida tulemusi. Küsimuseks jääb näiteks, kui koolis on kolm õppesuunda, kas siis peab olema ka kolm õppekava. Ka see, kuidas toimub õpilaste koolivahetuse korral ühtne teadmiste kontroll, kui õppekavad on kooliti väga erinevad. Kui varasemates õppekavaversioonides järgiti õpetamise ja kasvatamise ühtsust, siis nüüd on kasvatuse mõiste kadunud, jäänud on aga rohked kasvatusprobleemid, millega õpetajatel on järjest raskem toime tulla.
Väljundipõhisus õppekavades kohtab viimaste aegade rahvusvahelises erialakirjanduses kriitikat. Pealegi ei asenda väljundite kirjeldus asjatundjate koostatud, teadlikult struktureeritud ja didaktiliste juhistega varustatud sisu. Jääb selgusetuks, kuidas peaksid oma aine sisu ise looma vajaliku ettevalmistuseta õpetajad, keda on koolides järjest rohkem. Ka jääb selgusetuks, mille alusel tehakse edaspidi õpikuid, kui puuduvad sisukirjeldused.
Kirjeldades üleminekut eestikeelsele õppele uue õppekava valguses, on vaja rohkem selgust, kuidas seda saavutada. Praegustes oludes vajab selgemat visiooni ka eesti keele õpetajate ettevalmistus muukeelsetele õppuritele ning mis tagab aineõpetajate toimetuleku segaklassides, et õppe tase ei langeks. Praeguse olukorra jätkumisel pole võimalik tulemust saavutada. Oluline on teada, mida selle nimel teha kavatsetakse.
Õpetajate suur koormus nende õlule pandud ülesannete tõttu on üldteada, kavandatavad muudatused seda ei vähenda, vaid lisavad tööd juurde. Etteantu pinnal peaksid koolid nüüd tegema oma õppekava, ent arvestades esitatu kaootilisust ja tervikpildi puudumist, ei saa koolijuht õpetajatelt nõuda, et need oma koormuse kõrvalt veel õppekava muudatustega seotud materjalid läbi töötaksid.
Ei saa unustada ka Eestis omaks võetud kaasavat haridust, mistõttu on klassides sageli eri õppekavade järgi õppivad lapsed. Õpetajatel napib praegu teadmisi, kuidas rakendada erinevaid individuaalseid õppekavasid ühe klassikollektiivi raamides. Eriti valusalt tabab eelkirjeldatu omaenese kontseptsiooni alusel töötavaid erakoole. Sellised muudatused eeldavad igale koolile vastavat tugiteenust, kuivõrd õpetajatel pole vajalikku kompetentsust. Õppekavaga seotud aineid on kahandatud ka ülikoolide õpetajaõppes.
Soovime, et pedagoogiline üldsus kogeks muudatuste puhul edaspidi erudeeritud asjatundlikkust, et ei kuhjuks möödalaskmised ja hariduspoliitiline ebakompetentsus. Nõutavad instruktsioonid käivad üle õpetajate suutmise piiride.
Töö õppekava muudatustega on järjepidev protsess ning õppekava on ühiskondlik kokkulepe. See eeldab järjepidevalt töötavat professionaalset meeskonda, kes tunneb nii kohalikku traditsiooni, siinseid vajadusi kui ka rahvusvahelisi suundumusi. Praeguseks on õppekava teooria tundjaid Eestis vähe järele jäänud, pooled neist pensionieas. Olemasolevaid meile teadaolevalt muudatuste tegemisse ei kaasatud. Et hoolitseda järelkasvu eest, on vaja luua võimalused valmistamaks ette uut õppekavateoreetikute põlvkonda ülikooli tasandil.
Eesti Kultuuri Koja töörühma liikmete ettepanek on luua püsiv eraldiseisev institutsioon, kus õppekavaarendus on spetsialistide, mitte projektimeeskondade hoole all.
Teeme ettepaneku, et riigi tasandil kehtestataks näidisõppekava versioon, milles sisalduv tuleks õpilastel eri haridustasemete saavutamisel selgeks saada viisil, et seda oleks võimalik kontrollida. Riikliku õppekava versiooni kõrval avaldataks ka näidisõppeplaanid (mida, millal ja kuidas), mis oleksid õpetajatele ja kirjastustele juhiseks.
Eesti Kultuurikoja hariduse töörühm
Ometi nimetatakse asju õigete nimedega. Hariduspoliitikas vohab ebakompetentsus! Ja süüdi tehakse õpetaja. Põgene vaba laps..:)