Huvi elu ja inimeste vastu ei lase rooste minna

„Olen oma teel kohanud palju kullateraga inimesi,“ ütleb 19. veebruaril 90. sünnipäeva tähistav Viivi Eksta, kes töötas ligi neli aastakümmet Õpetajate Lehes ja ajakirjas Haridus ning hiljem Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseumis, kust ta alles nelja aasta eest pensionile siirdus.

Kohtume Viivi Ekstaga Kadriorus Poska tänavas asuvas eakate keskuses, kui on lõppenud naiskoori Vanaemad proov. Viivi Eksta astub krapsakal sammul kõrgest trepist üles, justkui polekski tal aastaid kukil.

„Laulmine on tervislik, aitab häälepaelu säilitada, inimene peab ikka ise oma tervist hoidma,“ ütleb Eksta, kes on laulnud juba Tallinna Pedagoogilises Instituudis õppimise ajast eri kollektiivides. 13 aastat koguni kahes kooris korraga: nii TÜ naiskoori Tallinna vilistlaskooris Lubinokad kui Vanaemades.

Hariduselt on Viivi Eksta keemia- ja bioloogiaõpetaja. Alustas õpinguid Tallinna Õpetajate Instituudis, kus õpetati tulevastele pedagoogidele lisaks erialaainetele ka laulmist ja klaverimängu. Tema lõpudiplomil 1956. aastast on juba Tallinna Pedagoogiline Instituut. Oli pingereas esimene ja valis riikliku suunamiskomisjoni ees paljudele üllatuseks õpetajakoha Petseris.

„Minu ema, tema õde ja vend olid lõpetanud Eesti ajal Petseri gümnaasiumi ja ema oli mulle sellest koolist palju head rääkinud. Mul oli idealiseeritud arusaam,“ meenutab Viivi Eksta.

Ega ideaalid kohapeal purunenudki.

Kui ta läks esimest korda uut töökohta üle vaatama, oli pärnade õitsemise aeg ja linn täis meeldivat aroomi. Eksta läks külla kooli direktorile Georg Petšnikovile, kelle juures olid õppimise ajal kostil olnud tema ema, onu ja tädi. 

Toetus algajale

„Ma ei läinud võõrasse keskkonda, sain sugulase juurde toa ja olin rahul,“ räägib Viivi Eksta. „Olin rahul ka sellega, kuidas juhtkond noore õpetaja vastu võttis. Kui praegu räägitakse õpetajate läbipõlemisest, siis meil polnud tänu juhtkonna toetusele mingit läbipõlemist, kuigi sain suure koormuse ja õpetasin ka väga raskes kuuendas klassis, mille distsipliiniga oli õpetajail raskusi. Oleksin võinud läbi kukkuda, aga ei kukkunud.“ 

Enne esimest tundi hoiatasid kolleegid Ekstat ühe eriti probleemse poisi eest ja ütlesid, et tunneb ta kohe ära punase dressipluusi järgi. Noormehe üllatus oli suur, kui uus õpetaja teda nimepidi kõnetas.

Nii nagu instituudi ajal vahetas õppeasutus nime, sai ka Petseri 7-klassilisest koolist nr 2 poole aasta pärast Petseri 2. Keskkool – eesti lastevanemate palvel. Kuni 2005. aastani oli Petseri 2. Keskkool ainus üldhariduskeskkool Venemaal, kus õpetati kõiki õppeaineid eesti keeles.

Enne suunamisaja lõppu tuli Viivi Eksta Eestisse tagasi ja temast sai Vasalemma Keskkooli õpetaja. 

„Väga tahtsin minna Vasalemma, sest seal oli elanud ja koolis töötanud Julius Oro, kelle Laste Rõõmu lugedes ka mina lugema õppisin,“ meenutab Eksta.

Et Petseri koolis töötanud õpetajal tuli veel enne äratulekut minna Pihkva oblasti ujumisvõistkonnaga Volgogradi võistlustele, jõudis ta Vasalemma kohale päev enne kooli algust. 

Õpetajatöölt tuli Viivi Ekstal varsti siiski lahkuda, sest ta kannatas sagedaste põskkoopapõletike all, millest tekkisid peagi hääleprobleemid. Arst soovitas tööd vahetada ja nii sai Ekstast neljaks aastaks Tallinna koolide inspektor. Muide, arst soovitas ka hääleseadet ja laulmist – et tervis paraneks.

Uus väljakutse

1966. aastal ootas Viivi Ekstat uus põnev väljakutse – laiendati Õpetajate Lehe, tollase nimega Nõukogude Õpetaja toimetust. Tööle värvati uusi inimesi ja teda kutsuti lehetegijatega liituma.

Eksta kirjutamiskogemus oli varemalt piirdunud nupukesega Noorte Häälele, kuid oskused tulid töötades. Viivi Eksta meenutab, et tollal oli toimetusse ametisse võetud eri õppeainete esindajaid: olid geograaf, matemaatik jt ning igaüks kirjutas valdkonnast, mida ta hästi tundis. Aga enamasti tuli kõigil kirjutada kõigest.

Eksta alustas reporterina, sai peagi vastutavaks sekretäriks ja toimetaja asetäitjaks ajakirjas Nõukogude Kool (hiljem Haridus).

Juba enne lehetööle asumist oli Viivi Eksta läinud pedagoogilisele uurimiskursusele, millest kasvas 1972. aastal välja Ühiskondliku Pedagoogika Uurimise Instituut. Eksta oli üks instituudi asutajaliikmeist.

Kõige huvitavam aeg Eksta sõnul oli 1980-ndad, kui hakkasid toimuma muutused Eesti hariduselus.

„Olime selleks juba natuke häälestatud,“ sõnab Eksta. „See oli väga huvitav periood minu elus. Muutustele lähedal olla ja artiklite avaldamisele kaasa aidata oli väga huvitav. Ajakirjanikuna oli mul võimalus puutuda kokku kullateraga inimestega. Neist paljud olid õpetajad.“

Teadus- ja uurimishuvi oli Ekstat saatnud pikka aega, ta alustas Heino Liimetsa aspirandina ja jõudis 1994. aastal psühholoogiamagistri kraadini.

„See on minu elu töömahukaim ja huvitavaim periood,“ ütleb Eksta.

Viivi Eksta sulest on aastate jooksul ilmunud üle 600 artikli.

Kuid tegus inimene ei malda kodus istuda. Aastal 2002 leidis Viivi Eksta veel ühe kutsumuse ja alustas tööd Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseumis. Ta andis oma panuse haridusloolise pärandi nähtavamaks muutmisse ja pani kokku Heino Liimetsa personaalbiograafia ning osales mitme andmebaasi koostamisel (õppekava, Johannes Käis). Ta oli ka kaasautor muuseumi ja Tallinna haridusameti koostöös 2012. aastal valminud teoses „Tallinna hariduselu 1918–2020: üldharidus ja hariduskorraldus“. „Väga tore kollektiiv oli ja huvitav oli töötada ürikutega,“ ütleb Viivi Eksta.

Milline on aga juubelisoov iseendale?

„Soovin, et tuleksin iseendaga toime, oskaksin ennast hoida ja õpiksin rohkem oma kehakeelt kuulama,“ vastab Viivi Eksta. „Olen seda tegelikult teinud, aga võiks veel rohkem. Soovin ka seda, et jaksaksin ikka aiaski toimetada.“

Õpetajate Lehe toimetus soovib Viivi Ekstale tugevat tervist, helisevat lauluhäält ja reibast meelt!

Vaadake ka fotopilku Viivi elule.

Hetkel ainult üks arvamus teemale “Huvi elu ja inimeste vastu ei lase rooste minna”

1. Peep Leppik ütleb:

   17. veebr. 2023, 11:17

   Palju ÕNNE, Viivi EKSTA!
   Nii väärika vanuseni jõuavad vähesed, seepärast – tugevat TERVIST!

   P.S.
   Mind on kogu aeg vaevanud küsimus – miks Te oma uurimistöö HOIAKUTEST lihtsa magistritööna vormistasite. Sisuliselt oli tegemist ju DOKTORITÖÖGA … Või oli see juba “uue aja nõue”?