Kas varane töökogemus teeb noored julgemaks ja iseteadvamaks? Eesti ja vene noorte võrdlus

Eestikeelses koolis on õpilastel enam sõnavabadust, samuti viitab eestlaste suurem töökogemus paremale ligipääsule noortele sobivatele töökohtadele.

Seoses kiirete muutustega töömaailmas on viimaste kümnendite üks olulisemaid hariduspoliitilisi paradigmanihkeid olnud tõdemus, et pelgalt ainepõhistest kooliteadmistest ei piisa, olemaks edukas tänapäeva tööturul ja ühiskonnas. Juba pikemat aega on fookusesse nihkunud üldpädevused, mis on kogum oskusi, teadmisi ja hoiakuid, mida saab rakendada eri kontekstis ning mis on väga olulised isikliku ning tööalase arengu mõjutajad.

Sageli omandatakse selliseid oskusi väljaspool kooli isegi tõhusamalt kui koolis. Nimekirju nn võtme- või tulevikupädevustest koostavad tööandjad ja hariduseksperdid ning need varieeruvad aastate lõikes, aga kindlasti sisaldavad need enesekohaseid ning suhtlusoskusi, mida võiks seostada ka viimastel aastatel Eestisse jõudnud mõistetega, nagu õppija agentsus ehk tegevusvõimekus. 

Õpilaste tegevusvõimekus

OECD (2009) definitsiooni järgi on tegevusvõimekus õppijate „soov ja tahe mõjutada positiivselt ennast ja maailma enda ümber“, täpsemalt võime seada eesmärke, kaalutleda ja tegutseda vastutustundlikult, et saavutada muutusi. Kuna tegevusvõimekus seondub otseselt inimestele oluliste eesmärkide elluviimisega, on see ka seotud rahulolu- ja õnnetundega ning tähenduslikkuse kogemusega õpingutes ja elus. 

Lisasin 2022. aastal toimunud 6.–12. klassi õpilastele suunatud TLÜ õpilasuuringusse tegevusvõimekuse skaala, mis mõõtis õpilaste agentset kaasatust tunnis, mis väljendub näiteks õpilaste julguses õpetajatele oma ideedest ja huvidest teada anda. Lisaks sisaldas skaala õpilaste võimet tajutud ebaõiglusele vastu astuda, õpetajate toetust õppijate agentsusele ning õpilaste järjekindlust oma eesmärkide poole püüdlemisel. Uuringus osalesid 55 eestikeelse ja nelja venekeelse kooli õpilased. Analüüsisin kokku 9207 õpilase vastuseid, neist 8510 eesti- ja 687 venekeelsetest gümnaasiumidest. 

Esitasin küsimuse, millised faktorid ennustavad õpilaste tegevusvõimekust. Et õpetajate toetus õppija agentsusele ja nende enda järjekindlus oma eesmärkide poole püüdlemisel on oluline, seda võis aimata. Nii oligi. Kuid lisaks selgus, et tegevusvõimekus sõltub ka õppekeelest, soost ja kooliastmest – eesti õppekeelega koolide vanemate klasside poisid olid kõige julgemad oma arvamust avaldama, tegema ettepanekuid tunnitöö paremaks korraldamiseks ja ebaõiglusele reageerima. 

Ka vene õppekeelega koolis olid poisid julgemad kui tüdrukud, kuid hindasid siiski enda tegevusvõimekust tagasihoidlikumalt kui eesti poisid ja tüdrukud. Ilmselt mõjutas seda vene õpilaste madalam hinnang õpetajate toetusele. 

Soolisi erinevusi tegevusvõimekuse tasemes on leitud ka teiste riikide uuringutes, näiteks Itaalias, kus poiste agentsuse tase oli samuti kõrgem (Mameli ja Passini, 2017). Lisaks oli tegevusvõimekusega positiivselt seotud õpilaste kodune kultuuriline kapital, mis väljendus raamatute arvus alates 200 raamatust, ja – oh üllatust – ka õpilaste varasem töökogemus. 

Töökogemusest lähemalt

Küsimused õppimise kõrval töötamise ja sellest õpitu kohta, samuti vabade vastuste esialgse kodeeringu koostas Tallinna Ülikooli kutsehariduse professor Krista Loogma. Uuringus küsiti, kas õpilased käivad kooli kõrvalt praegu palgatööl, kas neil on varasem palgatöö kogemus, kas nad on töötanud koolivaheaegadel, malevas või muul viisil, mille eest nad on saanud tasu (näiteks oma firmas) ning kas nad on töötanud tasuta vabatahtlikuna. 

Mingi töökogemus oli kokku 68% eesti kooli ja 33,9% vene kooli õpilastel. Seega oli eesti õppekeelega koolis käivatel õpilastel keskmiselt poole rohkem töökogemust. Vene õpilaste hulgas oli veidi rohkem neid, kes käivad kooli kõrvalt palgatööl (10%, võrreldes 7% eesti kooli õpilastel), aga eestlaste hulgas oli rohkem koolivaheaegadel töötanud (41 ja 30,3%) ja malevas käinud õpilasi (17,4 ja 6,2%). 

Kõige suuremad käärid olid siiski vabatahtliku töö tegijate vahel: kui eestlastest oli 28,4% teinud vabatahtlikku tööd, siis vene õpilaste hulgas oli neid selles valimis vaid 13,1%. Selles osas on siiski mõlemal rahvusel veel arenguruumi.

Kui vaadata aga töökogemuse seost tegevusvõimekusega, siis selgus, et mitte kõik töökogemuse vormid ei ole positiivses seoses agentsusega. Näiteks kooli kõrvalt tööl käimine ei olnud tegevusvõimekust oluliselt mõjutav faktor, samuti mitte palgatöö minevikus. Kuid kõik teised töö vormid – töö koolivaheaegadel, muu tasuline töö, õpilasmalevas osalemine ning vabatahtlik töö – olid tegevusvõimekusega positiivselt seotud. 

Muidugi ei saa selle uuringu põhjal kindlalt öelda, mispidi põhjuslik seos töötab: kas töökogemus ise teeb julgemaks ja iseteadvamaks või on need noored, kes varakult tööle lähevad, juba eos südikamad. Samas kui uurisime, mida õpilased ise arvavad end tööl käies õppivat, mainiti tervet hulka konkreetseid erialaoskusi, aga ka üldoskusi, millest nii mõnigi seostus tegevusvõimekusega, nagu näiteks julgus, sihikindlus, järjekindlus, enesejuhtimine, ajaplaneerimine, täpsus, distsipliin, suhtlemisoskus jm.

Sellest uuringust võiks järeldada, et eesti ja vene noorte võimalused arendada ja kogeda tegevusvõimekust koolis ja väljaspool kooli erinevad. Eestikeelses koolis on õpilastel enam sõnavabadust, samuti viitab eestlaste suurem töökogemus paremale ligipääsule noortele sobivatele töökohtadele. 

Tõenäoliselt piirab vene kooli õpilaste võimalusi noorelt töökogemust saada keelebarjäär ja ehk ka piiratum sotsiaalne võrgustik. Samas võiks uuringu põhjal julgustada nii noori kui ka lastevanemaid: mõõdukas töötamine koolivaheaegadel, malevas või muul tasustatud tööl ja vabatahtliku kogemus mõjub noorte isiksuslikule ja sotsiaalsele arengule positiivselt. Suure koormusega kooliga paralleelsest töötamisest tasub ent hoiduda.

Agentsuse uuringut rahastas Eesti Teadusagentuur grandist PUTJD1031.