KOGEMUS. „Kata ja liigu“ kui õpetaja uus võte

Tartu Kristjan Jaak Petersoni Gümnaasiumi õpetaja Anna-Liisa Blaubrük kirjutab ekstreemsena tunduda võivatest täiendkoolitustest, mis siiski hoopis sisemist rahu pakuvad.

Koolitaja: „Inimene on motiveeritud, kui teeb seda, mida tahab teha!“

Hääl saalist: „Aga kes üldse seda teeb?“

Koolitaja: „No igaüks, kes tahab!“

Viimastel aastatel olen sattunud mitmele ja minu hinnangul üha populaarsemaks muutunud militaarse taustaga täiendkoolitusele, mis on mõeldud õpetajatele. Nii Combat Ready eriüksuse kogemusega juhtimiskoolitajad kui justiitsministeeriumi vanglateenistuse koostööseminarid õpetajatega on jõudnud haridusasutustesse selleks, et jääda.

Kuigi muutunud maailm ja keeruline välispoliitiline olukord tekitavad kontaktvõitluse kogemusega koolitajatele hoopis teistsuguse konteksti kui paar aastat tagasi, on selges hierarhilises struktuuris, eksimustest õppimises ning enese ekstreemses proovilepanekus midagi, mis köidab ja annab paljudele õpetajatele tuge enam kui tavapärane täienduskoolituse arengupsühholoogia ja kasvatusteooria või erialase metoodika pakett. 

Vanglateenistuse instruktoritega luigevõtet harjutamas

Luigevõte on sportlikus vabavõitluses kasutatav haare, kus võitleja haarab vastase kaelast ja tema kaks kätt moodustavad ümber vastase pea luigekaeltega sarnase kujundi.

Justiitsministeeriumi vanglateenistuse koostööseminarid karjääriõppe õpetajatega on toimunud peagi kümme aastat. Õpetajatele tutvustatakse vanglateenistuse ameteid ja valdkonnaga kattuvaid erialasid, et nad suunaksid õpilasi vanglateenistuse trennidesse ning SKA justiitskolledžisse õppima. 

Koostööseminaridel on õpetatud, kuidas kambris tekkinud eriolukordi lahendada, erivahendeid kasutada, tutvustatud läbiotsimise algtõdesid ja enesekaitsevõtteid, aga ka Riigikantselei selgitatud riiklikke strateegiaid Eesti kaitsevõime ja kodanike kaitsetahte kohta. Seega olen kuulnud neil koolitustel nii Kaitseliidu kõrgete reservohvitseride innustunud mõtteavaldusi, vangla kaplanite argipäevamuresid, seisnud jalge ette kukkunud kranaadimulaažiga hotellitoa uksel ja – taipamata, et tuleb põgeneda – püüdnud reageerida erivahendiga. Lisaks muidugi luigevõte mõne teise kooli õpetajaga, et teada, mismoodi enesekaitsetreening välja näeb. See kõik ei meenuta tavapärast õpetajate täiendkoolitust. 

Kaugeltki ja õnneks ei paku selline koolitus igapäevasteks metoodilisteks võteteks või õpilase juhendamiseks olulist oskusteavet. Kuid oluline on, et need koostööseminarid avasid maailma ja selgitasid kaitsetahet ning julgeolekut puudutavat juba 2014. aastal, mil Venemaa esimest korda Ukrainasse tungis. Nähes siis meie riigi esmaste reageerijate võimekust ja motiveeritust, tekkis veidike turvalisem tunne. 

Õpetaja saab koolituselt kaasa võtta ka tunduvalt avardunud silmaringi. Koostööseminaridel olen saanud teada väga erinevatest valdkondadest, näinud mitmesuguseid vanglaid, aga eelkõige spetsialiste nii Eestis kui Soomes. Pisargaasi õige nurga alt piserdades või dressidesse riietatult kellegi haardes lebades, olles ise õpilase rollis, õppisin ka enda kohta palju. Eelkõige tagasihoidlikkust, tasakaalu säilitamist, enesekindlust ja ootamatute olukordadega toimetulekut.

„Kata ja liigu“ kui uus meeskonnatöö võte Combat Ready koolituselt

Miks meid õpetajatena ärritab tühi marker, pidevalt valel hetkel taaskäivituv arvuti või klassis segadust tekitava ininana teismelisest välja tungiv testosteroon? Eriüksuse kogemusega Remo Ojaste räägib oma väljaõppest: „Kui konflikt pole vee all ega kõrgel õhus, siis on rahulikuks jääda äärmiselt lihtne! Aga ka nimetatud juhtumite puhul on see pigem harjutamise asi.“ 

Ta näitab pilte ja videoid vabalangemise ajal toimuvast ning kirjeldab ellujäämist ekstreemsetes tingimustes. Kuid eelkõige omandan koolituselt mõtteviisi, et kui inimene on võimeline sellistes oludes otsustama, ratsionaalselt mõtlema ja rahulikult reageerima (mis siis, et alles pärast harjutamist), pean mina olema võimeline iga kell igasuguse kõuriku kõrval rahu säilitama. Need asjad ei ole väärt ärritumist, nagu paljud muudki olukorrad, mis tundides ja vahetundides ette tulevad.

Lisaks liigutab mind mõte, et õpetajad peaksid üksteisesse (aga ka õpilastesse) suhtuma kata-ja-liigu-põhimõttel, olgu siis vaenlaseks ühine mure või meieni jõudnud konflikt. Üksteise toetamine, tasakaalustamine ning katmine probleemi „ründamise“ korral aitab kõiki.

Sõjaväelise väljaõppega koolitaja õpetab eelkõige hindama ennast distantsilt, õppima vigadest ning proovima uuesti juba targemana. Teab ju iga õpetaja, et vigade parandus on elementaarne, kuid Ojaste lisab siia: „Ennast tuleb inimesena tagasisidestada kogu aeg, sest olukord muutub. Kunagi ei kordu olukorrad, kus üks mõjutaja on inimfaktor!“ Nii on ka koolis: kuigi töö võib võõrale tunduda rutiinne, ei tule sarnaseid olukordi ette kuigi palju. 

Nii Combat Ready noored kui vanglateenistus riietavad õpetajad muuhulgas dressidesse ja õpetavad lihtsat enesekaitset. Miks? Kas tänapäeval tuleb meil kontaktspordi võtetega toimetada? Minu pea kahekümneaastane koolikogemus ütleb, et ei tule. Kuid enesekaitsevõtete proovimine ja õppimine õpetab meid ekstreemsetes oludes kiiresti otsustama. Ja paraku ka õigesti otsustama, sest vale otsus teeb haiget. Seeläbi õpime ka vähem ekstreemsetes oludes, tundides, kolleegide ja lastevanematena hindama olukordi perspektiivist, kus iga laps on meie tulevane meeskond.