Mida võiks õpetaja lugeda EHA erinumbrist?
Mitmekeelsus ja -kultuurilisus on Eesti ühiskonna järjest loomulikum olek. Õpetajad kogevad seda iga päev, töötades mitmekeelsete ja erineva kultuuritaustaga õppijatega. Eesti Haridusteaduste Ajakirja (EHA 2022, 10, nr 2) erinumber ongi pühendatud neile teemadele, pakkudes teadusuuringute ja raamatututvustuste näol uusi teadmisi ja ideid, kuidas toime tulla keelte ja kultuuride paljususega klassis või rühmas.
Erinumbri artiklite temaatika on lai: haaratud on lasteaed, põhikool, kõrgkool, nii täiskasvanud kui ka erivajadustega keeleõppijad. Kõrvuti Eesti autoritega on esindatud välisteadlased. Anname ülevaate paarist artiklist ja uudisteosest, mis võiksid huvi pakkuda nii õpetajatele kui tugispetsialistidele.
Mitmekultuurilisus
Paljud Eesti õpetajad on puutunud kokku Tartu Ülikooli eetikakeskuse mänguga „Väärtuste avastajad“, mille lisapakett on suunatud arutelude algatamisele ja juhtimisele kultuuriliste väärtuste üle. EHA artiklis analüüsivad Mari-Liis Nummert, Halliki Harro-Loit ja Mari-Liisa Parder õpetajate arusaamu väärtustele keskenduvast dialoogilisest kommunikatsioonist (edaspidi VKDK) mitmekultuurilises õpikeskkonnas. Valimi moodustasid pagulus- ja rändeteemalises projektis osalenud õpetajad, kelle kogemused kajastavad nii VKDK praktikaid kui ka õpilaste mängu kasutamisel ilmnenud võimalusi ja piiranguid.
Uuringust ilmnes, et õpetajad märkavad esmalt õpilaste kultuurierinevuste pindmisi tunnuseid (kombed, pühad, kodukeel). Samas keerulisemana tajutakse olukordi, mis on seotud õpilaste erineva ajaloomälu, varasemate negatiivsete elukogemuste või kodu ja kooli väärtuste põrkumisega. Õpetajale seab see mitmed väljakutseid, näiteks kuidas juhtida arutelusid, kui kultuurilised erinevused on seotud suhtlusbarjääride, kodu ja pere mälestuste, uskumuste ja hoiakutega, mis raskendavad sobilike tegevuste valikut. Arvestada tuleb, et kultuuri peidetud tunnused avalduvad aegamööda ning selleks on vaja nii õpetaja oskust arutelusid delikaatselt juhtida kui turvalist õpikeskkonda ja sobivaid metoodilisi vahendeid.
Uuringust ilmnes, et konfliktiohu korral on õpetajaid aidanud ühised väärtuste ja suhtluskokkulepped. Arvestada tuleb klassi grupiprotsessidega, samas pidada silmas õpetaja enda valmisolekut võimalikus vastupanus või konfliktis olevate õpilaste arvamusi kuulata ja tagasisidestada. Autorid järeldavad, et mäng „Väärtuste avastajad“ on õpetajate jaoks universaalne abivahend, mis võimaldab arutleda tundlike teemade üle, samas toetada õppijate suhtlusoskusi, näiteks ühekaupa rääkimist, teise kuulamist, julgust argumente esitada. Lisaks spetsiifiliste suhtlusoskuste arengule pidasid õpetajad mängu positiivseks mõjuks hea klassiõhkkonna loomist ja omavaheliste suhete paranemist.
EHA erinumbris tutvustab Karmen Trasberg hiljuti ilmunud raamatut (Fred Dervin ja Andreas Jacobsson, „Teacher Education for Critical and Reflexive Interculturality“, Palgrave, 2021). Seda ajendas autoreid kirjutama äratundmine, et interkultuurilisuse mõistet on haridusteadustes mõnevõrra kuritarvitatud ja kontekstist võõrutatud. Autorid kutsuvad üles vaatama seda mitmetähenduslikku ja poliitiliselt laetud mõistet kriitiliselt ja analüüsivalt. Et sisustada interkultuurilisuse kontseptsioon sügavama tähendusega, soovitavad nad alustada raamatu lugemist valge lehena. Koos autoritega liikudes ning sellele mõistele sisu kujundades lubavad nad haaravat teekonda. Kogu lähenemist toetab avar kontekst nii ajas kui ka ruumis, vaadates palju kaugemale kui Euroopa ja angloameerika kultuur. Iseäranis sümpaatne on, kuidas autorid avardavad interkultuurilisuse metodoloogilist tähendust, pidades kõige olulisemaks dialoogi algandmetega, näiteks intervjuude kaudu eri kultuuride esindajatega, filmižanride, meedia, kirjanduse või kunsti kaudu. Ainult otsekontaktide kaudu eri kultuurivormide ja esindajatega on võimalik mõista seoseid, ühisosa, tähendusi, võimusuhteid. Dervini ja Jacobssoni lähenemine põhineb küsimuste esitamisel, näiteks: milles seisneb interkultuurilisuse aktuaalsus, kuidas interkultuurilisust õpetada; milline on õpetajate enda elukogemuse roll selle valdkonna õpetamisel; kas on olemas head mudelit, mille järgi hinnata (õpetaja) interkultuurilisi pädevusi jne. Ka sel juhul, kui neile küsimustele ei ole alati vastuseid, toetab see lugeja oskust arutleda võimalike valikute ja väärtuste üle. Sealjuures on erakordselt olulised ka õpetaja enda kogemused – millised on tema õnnestumised ja läbikukkumised kultuuridevahelises suhtluses ning mida on nendest õppida.
Mitmekeelsuse teemaga
on hariduses tugevasti seotud eesti keele kui teise keele õpetamine. Erilise koha saab see üleminekul täielikult eestikeelsele haridusele alates 2024. aastast. Kui oluline on kavandatav muudatus riigikeele omandamiseks, annab aimu riigieksamite statistika. Eesti keele kui teise keele keskmine eksamitulemus oli näiteks 2021. aastal eestikeelses koolis 77%, keelekümbluskoolis 84% ja vene õppekeelega gümnaasiumis 27% võimalikust. Need arvud näitavad, missugune tähtsus on eesti keeles õppimisel ehk täielikul või osalisel keelekümblusel, mis hakkab uues olukorras olema normaalne riigikeele omandamise vorm. Sellisel taustal on väga oluline, et kõigi ainete õpetajad oleksid kursis nii oma rolliga keele omandamisel üldse kui ka teise keele omandamise eripäraga. EHA erinumbri eessõnast leiab mitmesuguseid viiteid, k.a viide Tallinna Ülikoolis koostatud mahukale ülevaatele, mis tutvustab asjakohast kirjandust. Ajakirjas on mitmeid artikleid, mis on pühendatud mitmekeelsele õppele, näiteks Tallinna Ülikooli teadlaste ülevaade lastevanemate ootustest ja hinnangutest kahesuunalise keelekümbluse rakendamisel lasteaias, Iiri teadlaste uurimus koolikeskkonna mõjust rändetaustaga õpilaste akadeemilisele edukusele, samuti käsitletakse vene-eesti ja eesti-vene kakskeelsust toetavat ruumikasutust lasteaedades ja koolis. Metoodikast kirjutavad nii Tallinna kui ka Tartu teadlased, olgu teemaks blogipidamine või fiktiivse identiteedi kasutamine kui õppeviis. Erinumbris tutvustatakse ka täiskasvanute keeleõppe uusi, kaasavaid meetodeid, mida on kasutatud Soomes, Norras ja Saksamaal.
Keelepuude märkamine muu kodukeelega lastel
Väikesed lapsed omandavad keeli mängeldes. Kuid mitte keelepuudega lapsed: umbes kümnel lapsel sajast on sünnipärane keeleline võimekus võrreldes eakaaslastega niivõrd madal, et nad vajavad logopeedi abi isegi oma emakeele õppimisel. Alates 2024. aasta septembrist peaksid kõik muukeelsed lapsed õppima lasteaias eesti keeles hiljemalt kolmeaastaselt. Tänapäeva teadusuuringud on lükanud ümber müüdid, nagu ei tohiks ega suudaks keelepuudega laps õppida mitut keelt või et enne tuleb omandada üks keel korralikult ja alles seejärel hakata õppima teist keelt. Ka erivajadustega lapsed vajavad ja suudavad omandada mitut keelt, kuigi eakaaslastest aeglasemalt ja eriomase toega. Kahtlemata on see õpetajatele ja tugispetsialistidele suur väljakutse. Esimene proovikivi on nende laste märkamine. EHA erinumbris tutvustavad Marika Padrik, Virve-Anneli Vihman ja Olga Fil oma artiklis „Keelepuude märkamine kakskeelsetel lastel: eestikeelse lausete järelekordamise testi prooviuuring“ testi, mis aitaks logopeedidel lihtsamini tuvastada keelepuuet muu kodukeelega lastel. Teste välja töötades püütakse vältida olukorda, kus õpetajad või tugispetsialistid, kes kuulevad kakskeelse lapse algtasemel keelekasutust ainult ühes keeles, peavad avalduvaid vigu keelepuude tunnusteks. Samuti tuleb hoiduda keelepuude alatestimisest – lapse aeglast edenemist keeleõppes põhjendatakse vähese keelega kokkupuutega või ebapädeva õpetamisega. Artikkel annab infot ka selle kohta, millised on 5–6-aastaste üks- ja kakskeelsete laste süntaktilised oskused, sh millised lausemallid eesti keeles on rasked just vene-eesti kakskeelsetele lastele. Kuna selline test on lisaks eesti keelele väljatöötamisel mitmetes teistes keeltes, annaks see hea võimaluse testida kakskeelseid lapsi tulevikus mitmes keeles korraga, sest ühe keele alusel seda määrata ei saa.
Teine väljakutse õpetajatele on mitmekeelsete erivajadustega laste arengut soodustava keelekeskkonna kujundamine. Kvaliteetne sisend mängib keele omandamisel rolli kõigi laste puhul, kuid mida vähem võimekas laps keeles on, seda rohkem peavad täiskasvanud sellele mõtlema. EHA erinumbris tutvustatakse Merit Hallapi ja Marika Padriku koostatud käsiraamatut „Mitmekeelne erivajadusega õpilane koolis“, mis valmis RITA projekti raames (2018−2020). Käsiraamatu toel õpivad õpetajad mitmekeelsel lapsel keelepuuet märkama, saavad teada, miks lapsel on raske keelt omandada ja kuidas igapäevases töös sellise lapse keele omandamist toetada. Autorite tutvustatavad eripedagoogilised võtted ja elulised näiteid annavad aluse keeleteadlikule õpetamisele, millest võidavad ka ükskeelsed lapsed.
Eesti Haridusteaduste Ajakirja erinumbri „Mitmekeelne ja mitmekultuuriline haridus“ artikleid saab lugeda siit: https://eha.ut.ee/19/
Oh, mu vaene EESTI KEEL!
Juba enamiku artiklite PEALKIRJAD võtavad (vähemalt minul!) himu artiklit ennast edasi lugeda …