Mõni algus on eriti raske – jutt õpikutest 

3. veebr. 2023 Mare Müürsepp klassiõpetaja, PhD - 1 Kommentaar
Foto: Rauno Volmar

Kui õpikud on meie haridussüsteemis tähtsad, siis peaksid need olema ka hästi koostatud. 

Alustan paradoksist. Edumeelsed haridustegelased levitavad ütlust, et õpetame last, mitte õpikut (õpikut-töövihikut). Nõus. Aga kui koolid maksavad õppekirjanduse eest nii, nagu nad maksavad (kui palju võiks sama summa eest tellida lastekirjandust!), ja kui roosade ranitsatega mudilased ja paljud suuremad tassivad õpikuid iga päev kooli ja koju, siis need ikkagi on olulised. 

Eestis on õpikute uurimise traditsioon pikk. Üks peamisi järeldusi, mis eri aegade teadustöödest (Viivi Maanso, Jaan Mikk, Tiia Reiksaar, Ene Sepp, Krista Kerge, Helin Puksand jt) välja tuleb, on see, et õpikute keelekasutus kipub olema liiga keeruline. 

Eriti teravneb see probleem nüüd, mil meie eestikeelset õpikutoodangut hakkab kasutama järjest rohkem mitte-eestikeelseid lapsi. Mitu uurijat analüüsib praegu 1. klassi õppevara, et leida paremaid lahendusi õppematerjali arenduseks. 

Algus tekitab hoiaku

Mina võtsin ette matemaatikaõpikud: kolme kirjastuse neli varianti. Et üksnes tõstatada teemat ja mitte kritiseerida autorite kollektiive, tähistan väljaandeid tähtedega A, B, C ja D. 

Kas on olemas ametlikke nõudeid õpikute jaoks? Jah. Riigi Teataja vastav dokument ütleb: „Õppekirjanduse loomise alus on põhikooli riiklik õppekava. Õppekirjanduse tekst on koostatud korrektses ja eakohases keeles …“ Siit ettepanek, et kuna kooli läheb ikkagi laps, kes tuleb lasteaiast või eelkoolist, siis peaks õpikutegijal toeks alguses olema alushariduse õppekava. 

Kui koolieelse lasteasutuse riiklik õppekava sätestab, et 7-aastane laps „tunneb tähti ja veerib kokku 1–2-silbilisi sõnu, tunneb kirjapildis ära mõned sõnad“, siis võiksid 1. klassi õppekirjanduse koostajad selle postulaadi lähtekohaks võtta. Nimelt lähtekohaks: et õppeaasta alguses loevad lapsed veel nii ja naa, mõni vähe ja mõni väga vähe. 1–2-silbilised sõnad on näiteks „ema“, „kass“, „isa“, „koer“, „auto“ …

Niisiis neli õpikut. Iga algus on raske. Just algus ongi raske, see tekitab hoiaku, sa kas saad hakkama või loobud. Kusjuures seda pettumust ja lootusetuse tunnet, mis hakkab pigistama koolitee alguses, on hiljem väga raske välja ravida.  

Nii sõnalise osa kui piltkujundite vastuvõtmist ja mõtestamist saab mitut pidi lahata. Piirdun siin andmetega, mida annab teksti statistiline analüüs lausete ja sõnade pikkuse järgi. Meie uurijad on kasutanud mitmesuguseid loetavuse arvutusi. Üks käepärasemaid ka teksti koostajale ja toimetajale on Rootsi päritolu lugemistehnilist raskusastet näitav indeks LIX, mida on eesti keeles hakatud nimetama hoomatavuse näitajaks ja mille sobivust eesti keele jaoks on uurimustega kinnitatud. 

Kui sõnad on pikad, on need tõenäoselt ka keerulisema struktuuriga. Keda huvitab, leiab lisaks lugemissoovitusi nii Jaan Miku veebimaterjalidest kui ka lugemisühingu õpikuosakonna lingilt https://lugemisyhing.ee/osakonnad/  ja hindamisnõu saab Sõnaveebist https://sonaveeb.ee/teacher-tools/.

Erinevad käsitlused

Analüüsisin tekste nelja õpiku (tööraamatu) 25 esimesel leheküljel (jättes mängust välja sisukorra, kui see seal sisaldus); mind huvitasid tööjuhendid ja selgitused. Just õpiku algus. Kas mäletate didaktika üht põlisemat põhimõtet: lihtsamalt keerulisemale? 

Kui panna graafikusse kokku nende õppetekstide lugemistehnilised näitajad, siis mitte ühegi õpiku puhul ei lähe joon alt üles – lihtsamalt keerulisemale –, vaid vonkleb, kuidas juhtub. Õpiku koostamisel ei ole hoolega püütud, et tekst oleks võimalikult lihtne. 

Kui palju on vaja sõnu 1. klassi matemaatikaõpiku algusesse trükkida? Kõige vähem on neid uuritud lehekülgedest õpikus B, nimelt 232, aga kõige rohkem õpikus D – 1051! Neli ja pool korda rohkem! Muide, on olemas töövihikuid-raamatuid, kus tööjuhendid esitatakse piltkujunditena, nii pole vaja alatasa trükkida ja lugeda korraldusi „tõmba joon ümber“, „värvi vastavalt sõnale“ jne.  

Huvitav oleks analüüsida teemade kaupa – millise teema vahendamiseks millist sõnavara on kasutatud –, aga see pole kogutud materjaliga kuigivõrd leitav, kuna teemad on erinevalt esindatud. Neljas õpikus on kokku käsitletud kümmekonda teemat (sissejuhatav „Kus on matemaatikat?“, „Millest koosneb arv?“, kujundite/esemete võrdlemine – pikem-laiem-kõrgem jne, mitu elementi hulgas, järgarv, liitmine, geomeetrilised kujundid, järjestamine, paarid …), aga mitte ükski neist ei esine kõikide õpikute algusosas vaadeldud 25 lk piires. Seega ilmneb justkui neli eri käsitlust selle kohta, milline oleks matemaatikakursuse loogiline järgnevus. 

Muidugi teab kogenud õpetaja, et kõiki neid teemasid saab vahvasti õppida lapsepärases tegevuses, loendada ja võrrelda esemeid ja olendeid igas keskkonnas, riidehoius, kooliaias, akvaariumis, sööklas ja pinalis. Tühja sest õpikust-töövihikust-tööraamatust, tunni lõpus tõmbame seal need jooned ära nagu niuhti. 

Anna aega areneda

Lix-indeksi järgi on kõige rohkem lihtsaid, lasteteksti tasandile jäävaid tekste Mauruse kirjastuse tööraamatus aastast 2019, ainealased autorid Mare Kabel ja Helju Kadakas. Suhteliselt hästi püsib laste tasandil ka kõige lakoonilisema tekstiga õpik Koolibri kirjastuselt (2008), autorid Kaie Kubri, Anu Palu ja Marika Vares. Sõnaveebis antud skaala kohaselt on vaadeldud õpikutekstidest vaid ligi neljandik sellised, mis lugemistehniliselt keerukuselt sobivad lastele. Tubli kümnendik on aga neid, mida saab määratleda kui väga keerulisi tekste: hoomatavuse kõrgeim aste, bürokraatide keel, nagu ütleb Rootsi allikas. Meenutan, et jutt on 1. klassi esimestest nädalatest.  

Kõige keerulisemate tekstide näited vaadeldud kogumist sisaldavad sõnu lasterühmale, köögiviljadele, puuviljadele, toiduainet, mitmekesiselt, piimapakki, aedviljade korjamise järjekorda, ühesugustest, doominokivi, magustoiduks, liitmisülesanded, risttahukakujulisi, ristkülikukujulisi jne. 

Nii et 1–2-silbilistest on asi kaugel. 

Meile täiskasvanutele meeldib lahendada sudokusid ja ristsõnu. Võiks ju siis koostajana tunda rohkem naudingut otsimaks võimalusi, kuidas kõiki neid ülesandeid ja tööjuhendeid esitada piltlikumalt ja napimas sõnastuses. 

Ega arvnäitajad iseenesest ei ole ju mingid käskijad ja keelajad, aga tekstiosa läbiarvutamine suunab otsima lihtsamat sõnastust.

Keerulisemaks osutunud tekstiosad uuritud kogumis pakuvad juhendeid ja küsimusi, kus tahetakse kaht asja korraga. „Nimeta risttahukakujulisi ja ristkülikukujulisi esemeid.“ „Tõmba köögiviljadele roheline ja puuviljadele punane joon ümber.“ Meie õpetajate või lastevanematena peame seisma kõrval, tõmbama lugemises pidurit, panema näpu lause esimese osa peale – mida see tahab? Teeme selle poole ära. Siis loeme edasi. Niipea kui see kaheosaline korraldus anda eraldi lausetena, muutub hoomatavuse indeks muide sopsti! soodsamaks. 

Kuhu on kiire, et nii palju pikki sõnu ja kohmakaid lauseid on võetud käiku juba enne, kui 1. septembri astrid on närbunud? Põhikool kestab ju üheksa aastat. Anna aega areneda. Festina lente, rutta aeglaselt, see on algõpetuse põhimõte. 

Jätan siin enda teada kahtlused mõistete esitamise ja piltide mõistetavuse osas. Olen aga üsna veendunud, et asjakohaseid märkusi ja ettepanekuid on õppekirjanduse retsensendid teinud. Paraku ei kohusta see autoreid millekski. 

Ühe huvitava mõttesuunana osutan haridusministeeriumi kodulehele, kus eestikeelsele õppele üleminekut tutvustavate materjalide hulgas on soovitus kasutada muukeelsete õpilaste puhul lihtsustatud õppekava materjale. Matemaatikaõpikute teemasse jäädes tuleb tõdeda, et soovitus on läbi mõtlemata, kuna LÕK-õppekavale mõeldud tööraamat on teksti loetavuse poolest niisama kõikuva tasemega nagu tavakava õpikud, aga ainealaselt hoopis midagi muud, teemakäsitlus on laiali venitatud. LÕK-õppekavale suunatakse õpilasi siiski hoolika individuaalse uuringu tulemusel, mitte elurajooni või kodukeele järgi. 


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Mõni algus on eriti raske – jutt õpikutest ”

  1. Kai ütleb:

    Aitäh väga olulise teema üle mõtisklemise eest!

    Selline artikkel peaks ilmuma suure pealkirjaga mõnes Eesti päevalehes.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!