ÕPETAJA SOOVITAB. Üksi rändamisest rändude juhtimiseni 

Loo Kooli inimeseõpetuse õpetaja Kersti Lepik kirjeldab, kuidas matkakirest on saanud osa tema tööst. 

Minu lapsepõlvekodu asus kohas, kus õue astudes oli kohe võimalik millegi põnevaga kokku puutuda. Igal pühapäeval matkasime sõbrannaga majataguse kraavi äärde suure kivi otsa mõnesaja meetri kaugusel majast. Täiusliku matka juurde käisid vorstivõileivad ja punasesõstramorss. 

Juba hoopis hilisemast ajast mäletan, et klassijuhatajana ei meeldinud mulle bussi tellimisega tegeleda ja nii oli lihtsam minna õpilastega jalgrattamatkale. Ja nüüdki leidub õpilasi, kes kirjutavad matka tagasisides: „Matkal mulle meeldisid head võileivad, matka planeeritus ning hea seltskond.“ 

Olen saanud lapsepõlve huvi teha oma töö osaks ning nautida neid üheskoos.

Kodukandi võimalused

Enamasti avastan ikka uusi paiku Jõelähtme vallast, kus on lõputud võimalused matkata. 2021. aastal võtsin ette valla 130. aastapäeva puhul käia jalgsi läbi teekonna, mis kulgeb paralleelselt Jõelähtme jõega. Muidugi mitte ühe päevaga, vaid lõikudena. Mõnes kohas sai käia nii paremal kui vasakul kaldal, aga oli ka kohti, kus ainult ühel pool ja Kostivere karstialal liikusin lausa jõesängis. 

Lisaks matkamisele uurisin jõe kohta kohalikelt inimestelt, raamatutest ja ajakirjadest, aga ka netiavarustest ja kaardirakendustest. Näiteks uurisin maa-ameti kaardirakendusi ja märkasin, et ühes kohas võiks olla midagi sillataolist. Läksin vaatama ja nii oligi. See leid andis võimaluse võtta kasutusele uusi lühemaid ja ka just pikemaid matkaradu.

Loo Keskkoolis õpetan muuhulgas kodukandi ajalugu ja väga paljud teemad on seotud kaartide kasutamisega. Esimesel tunnil on alati huvitav jälgida, kuidas noored hakkavad uurima, mis on nende kodu lähedal ja kaardile kantud. Tekib lausa hasart otsida kultuurimälestisi ja pärandkultuuriobjekte ning samast siis nende kohta ka rohkem lugeda. 

Õuetundides on sageli üllatuseks, et nutitelefoni satelliitkaardi abil on palju lihtsam ja õigem tundmatus kohas orienteeruda, sest metsad, lagendikud, teed ja rajad on paremini eristatavad. Neis tundides olen õpetanud ka nutitelefoniga ennast positsioneerima ja kellelegi helistama. Seda üldsegi mitte selleks, et äkki läheb vaja õnnetuse korral abi kutsuda, vaid mõnikord on vaja ka muul põhjusel selles kohas kokku saada. 

Näiteks kutsus üks õpilane matka lõpuosas endale isa vastu ning tegi seda just helistades ja siis kaarti jagades.

Töö kaartidega, olgu need siis ajaloolised, eri riigikordade või maaomanike ajast või ka tänapäevased eri kaardikihtidega, on väga huvitav. Lihtne on Google’i kaardile kohti märkida, see aitab hiljem ohtusid vältida või otsemat teed pidi sihtkohani jõuda. 

Ühel lumeta detsembripäeval, kui läksin Tamme hiidrahnu juurde Raplamaal, jäin metsas vanasse okastraati kinni ja matkapükstel tuli kolmnurkne tükk lahti. Pidin mõne päeva pärast matkagrupiga samasse kohta minema ja et oskaksime ohtlikku kohta vältida, tegin telefonis kaardile märke. Matkal näitasin, et natuke vasakul on nähtamatu oht. Sama tegin kopraauguga Jõelähtme jõe ääres. 

Minu rännakud ei kulge enamasti mööda sissetallatud radu. Ja kuigi mulle meeldib üksi seigelda, ütlen õpilastele, et võõrasse kohta ei tasu üksi minna. Kui matkal peaks midagi ootamatut juhtuma, on esimene abiline ikkagi matkajuht. Enda tugevaks küljeks pean seda, et käin planeeritava matkaraja enne üksi läbi, kui teistega lähen. Küll mitte alati tervikuna ja mitte jala või rattaga, vaid teatud kohani autoga ja siis jala edasi-tagasi. 

Ise käin üksi sellepärast, et kuigi teen enne eeltööd, kuhu, kuidas ning kui kauaks lähen, võib mõni põnev koht rohkem minu tähelepanu saada ja kaaslased ei pruugi olla sellega arvestanud. 

Nina piima sisse

Loo kooli gümnaasiumi õpilastele korraldame septembri teisel reedel rattamatku ja seda juba kaksteist aastat. Möödunud aasta septembris tuli ühe teelõigu remondi tõttu taas rada muuta. See andis võimaluse tutvuda endise Maardu keemiakombinaadi piirkonnaga ja leida võimalus, kuidas vältida Muuga sadamasse viiva tee ääres sõitmist suure hulga ratturitega. 

Niinimetatud luurel käies avastasin tasase kõva pinnasega maa, mida mööda on rattaga hea sõita. Oh üllatust, kui äkki oli ees järskude nõlvadega kraav, milles vulises vesi. Rattaga seda läbida ei tundunud küll võimatu, aga üsna keeruline ja tuli pea tööle panna. Eemal oli mitme haruga kuivanud paju, millest saanuks purde teha, aga rattureid pidi matkale tulema ikkagi väga palju korraga, läks vaja midagi kindlamat. 

Matkapäeva hommikul viisin neli saetud lauda kraavi juurde ja kui seltskonnaga lagendiku äärde jõudsime, selgitasin põgusalt eesolevat olukorda, viipasin käega järgmise kogunemiskoha suunas ning andsin esimestele kaasa sae. Tahtsin, et noored ise lahenduse leiaksid ja siis ka tegutseksid. Paju jäi püsti. Laudadest ehitati tugev purre ja ketina hakati rattaid teisele kaldale saatma. 

Iga rattur pidi ise sobiva veeületuskoha leidma: mõni hüppas, mõni astus, kes tahtis, sai ka üle purde minna, mõni kasutas sõbra abi, aga õige pea saime sõitu jätkata. Kui pärast viimast ületajat palusin lauad üles võtta, imestasid noored, et olin nende pärast lauad sinna viinud.

Mulle meeldib kasutada väljendit „nina piima sisse panema“, ja seda olukorras, kus õpilane küsib, kas peab. Matkade tagasisides kirjeldavad õpilased nii 42 kui 54 km läbimist ja on nii neid, kes on üle oma võimete väsinud, kui ka neid, kes on kurnatud hoopis teiste järele ootamisest. Kuid peamine on, et kiidetakse nii koos oldud aega, seltskonda kui õpetajatega väljaspool klassiruumi kohtumist. 

Ühe õpilase jaoks oli kõige olulisem aga seesama kodukoha tundmaõppimine, tema kirjeldas: „Matk näitas mulle, kui vähe ma tegelikult kodukohta tunnen ja milliseid aardeid see endas peidab.“

Rahnud raamatukaante vahele

2017. aasta veebruaris võtsin nõuks otsida üles kõik Harjumaa hiidrahnud, need kivimürakad, mille ümbermõõt on suurem kui 25 meetrit või pikim läbimõõt üle kümne meetri. Idee selleks sain „oksendavalt siililt“. See oli roheline laik riidest poekotil, mille kohta Tallinna tänavatel inimeste arvamust küsiti ja mis kujutas rändrahnu. Nii algas seitse aastat tagasi põnev aeg, mille märksõna on rahnud. 

Kuigi nii raamatud kui internet pakuvad sel rahnulisel teekonnal infot, on peamiseks allikaks siiski inimesed ja kohapealne eluolu. Näiteks märkasin raamatus kahe kivi kirjelduse juures ilmakaarte viga – raamatus oli, et Kandukivi asub Augu suurkivist sada meetrit põhja pool. Seal on aga Kolga laht ja ühtegi nii suurt kivi ei ole. Kandukivi on hoopis lõuna pool ja Augu suurkivi juurest nähagi. Seega: ära usu alati raamatutõde, mine loodusesse! 

Pühendusin kivihiiglaste otsimisele suure entusiasmiga ja Eesti Vabariik 100 kingitusena sain kokku kogumiku „Poolsada hiidrahnu Harjumaal“, kus viiekümne kahe kivihiiglase pildid ja ruutkoodid, mis avavad nutiseadmes kaardi ja näitavad võimalikke teejuhiseid kivi juurde.

Hoolimata sellest, et see hobi oli päris kulukas, läksin 2018. aastal järgmisele ringile. Hakkasin uurima ja otsima ka mujal Eestimaal olevaid hiidrahne. 2020. aasta lõpuks olid kõik kaardistatud, pildistatud, minu kivide otsa ronimised filmitud ja uus matkakogumik „Eestimaa hiidrahnud“ oma kivimürakatega valmis. 

Õppekäikudel olen nüüd ka õpilasi nende juurde viinud või nutiseadet kasutades lasknud neil ise kivi avastada. Matkakogumiku omanikuks saamise üks võimalusi on, et tuleb minuga vähemalt ühe hiidrahnu juurde matkata. 

„Ootan juba huviga, missuguse marsruudiga õpetaja Kersti Lepik meid tuleval aastal üllatab,“ kirjeldas üks gümnasist pärast matka. Minu põhimõte kõlab: kaheldes, kas minna seiklema või mitte, tuleb igal juhul minna!