Sõnal sabast: Teal
Tuleval reedel kõlab Eesti kodades ja tanumail ikka ja jälle „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“. Laulavad väikesed ja suured, viisipidajad ja viisipidamatud; laulavad need, kes harjunud iga päev laulma, ja needki, kes muidu laulmiseks iial suud lahti ei tee.
Kindlasti on lauljate seas ka vana asja vastaseid, kes leiavad, et riigihümni sõnad, mis mõtles välja Johann Voldemar Jannsen 1869. aastal, on ajast-arust ja arusaamatud. Näiteks ei teadvat enam keegi, mida tähendab „teal“ värsipaaris „Ei leia mina iial teal / see suure, laia ilma peal“.
Mis see „teal“ – vahel ka „tääl“ –, mis mõne nii nõutuks ja vihaseks teeb, siis õieti on? Kes tunneb soome keelt, see on ehk tõmmanud mõttelise joone sõna täällä ‘siin’ juurde. Ja õige ongi: „teal“ või „tääl“ on selle soomlase sugulane ja tähendab samuti ‘siin’. Etümoloogide järgi on tegemist põlise läänemeresoome asesõnatüve täkä– alalütleva käände iseseisvunud vormiga.
Vanades tekstides esineb „teal“ tihti koos sõnaga „seal“. „Seal ja teal“ („seal-teal“) on sama mis „siin ja seal“ („siin-seal“); mõlemad osutavad millelegi juhuslikumale, eri paigus esinemisele, tähendades ‘mitmel pool’: „See naisterahva uus tüüpus on juba seal-teal ennast ilmutama hakanud“ („Tuleviku naisterahvas“, Kirjandus ja Teadus, 3. oktoober 1909); „Metsad on meil tühjad, räägitagu peale sellest, et siin-seal nõnda- ja nõndapalju kitsi on, seal ja teal mõni üksik põder“ („Hõbe- ja sinirebased“, Päevaleht, 19. veebruar 1926).
Ka „tealt“ tähenduses ‘siit’ esineb sageli paarikuna, ühes sõnaga „sealt“. Näiteks olevat 1892. aastal „Viljandi kreispolitsei aruande järele“ varastatud „sealt ja tealt 17 hoost“ („Omalt maalt“, Ristirahva Pühapäeva Leht, 28. veebruar 1893). „Siit ja sealt“ tüüpi rubriik kandis mõnes vanemas ajalehes ikka pealkirja „Sealt ja tealt“.
Selle üle, et meie esinduslaul on juba nii vana, et sisaldab säärast igapäevasest pruugist kadunud arhaismi, ei maksa tuleval reedel hümni lauldes ärrituda, vaid hoopis uhkust tunda. Suurte rituaalsete sümbolite väärtus seisabki ju nende vanuses, ajaloolisuses, muutumatuna vastu pidamises – sellistena kinnitavad need meie endigi põlisust ja järjekestvust.