Theatrum tõstatab laval olulisi teemasid
Theatrumi kavas on alanud poolaastal üksteist eriilmelist lavastust, neist kolm uuslavastused. Veebruaris ja mais Tallinnas ning aprillis ka Paides on kavas „Iraani konverents“, mis on pälvinud suurt vaatajahuvi ja mida mitmed kriitikud on pidanud eesti teatri üheks olulisemaks lavastuseks möödunud aastal.
„Ivan Võrõpajevi väga hea näidend. Lembit Petersoni tark lavastus. Theatrum. Väga head näitlejatööd kõik. Kohati unustad, et oled teatris, tekib tahtmine vahele rääkida,“ kirjutas Margus Mikomägi Maalehes.
Veebruaris mängime kahel õhtul Florian Zelleri näidendit „Poeg“(lavastaja Ott Aardam), misräägib teismelisest pojast, isast, emast, uuest naisest ja uuest pojast. Neid asju juhtub meie ümber iga päev. Kõik võib minna hästi, aga kõik võib minna ka keeruliseks. Nii keeruliseks, et selles segaduses on selge vaid üks – on elatud nii, et kõige tähtsam pole olnud kõige tähtsam.
„Müts maha teatri, lavastaja ja näitlejate ees teema tõstatamise eest. „Poeg“ peaks olema vanema kooliastme kohustuslik vaatamine ja aruteluaines,“ kirjutas Kadi Herkül.
(Hoiatus)tragöödiana määratleb lavastust Pille-Riin Purje: „Lavalt näeme pedagoogilise selgusega depressiooni etteaimamatust ja n-ö normaalsuse petlikkust. Nõnda võiks „Poeg“ olla õppevahend mitte ainult lapsevanematele, vaid ka Nicolas’ eakaaslastele.“
Esimese uuslavastusena jõuab 30. märtsil lavale Lembit Petersoni William Shakespeare’i näidendil põhinev lavastus „Mõõt mõõdu vastu“. Lavastaja sõnul kasutab Shakespeare olukordades näivuse ja tõesuse ning õigete lahenduste väljaselgitamiseks mängu. Teatrit kui peeglit. Ühe peateemana mainib Lembit Peterson „surma saladust“. Milline on oodatav viimsepäeva kohus, mille ees me kõik seisame, ja kuidas suhestub selle ootusega meie kohtumõistmine teiste ja iseenda üle? Kes on ülim kohtunik? Kas ja kuidas riigis võimul olevad, riigi tegevust juhtivad inimesed peavad olema ja saavad hooles olla inimeste hingeliste ja vaimsete arengute eest? Kas nad kannavad selle eest vastutust? Millist? Mis on andeksand ja halastus ja kas nende rakendamisel on piirid? Mille poolest erinevad andeksand ja halastus sallivusest või minnalaskmisest? Laval on kogu Theatrumi trupp ning külalisnäitlejad Tiit Alte, Mart Aas ja Jonathan Peterson.
27. aprillil esietendub Hanna Junti liikumispõhine lavastus „Vaatamata kõigele“(lavastusdramaturg Tambet Tuisk), kus kasutatakse nüüdisaegse tsirkuse väljendusvahendeid. „Tänane maailm pakub meile tohutult kiiret visuaalset infovoogu – vilkuvad reklaamid, ekraanid, kiire montaaž, tihe liiklus. Kuidas mõjutab kõik see meie oskust päriselt vaadata ja näha? Milline jõud on ühel pilgul? Esimesel ja viimasel. Tühjal ja laetul. Mida anname oma pilguga teistele ning mida võtame ise vastu? Kust läheb piir nähtamatu ja nähtava vahel?“ küsib lavastaja. Laval Merlin Kivi, Anna Kristin McCarthy, Sirelyn Rääk, Erik Richard Salumäe, Mark Erik Savi.
Kevadel on kavas kolmaski uuslavastus – Kristjan Üksküla toob abiturientidega Vanalinna Hariduskolleegiumi teatrikoolist lavale nende lõputöö Lope de Vega näidendi „Tantsuõpetaja“ põhjal.
Kogu Theatrumi mängukava vt theatrum.ee.
