Väikekooli poolt või vastu?
Eestimaal napib lapsi, mistõttu nii mõnedki koolid jäävad lastevaeseks. Tegemist võib olla hea kooliga, aga piirkond on selline, kus järelkasvu lihtsalt ei tule. Omavalitsustel napib raha ja see omakorda tekitab mõtte väikesed koolid kinni panna. Oma tegemistele püütakse leida põhjendusi: lapsed ei saa kvaliteetset haridust, sotsiaalsed oskused ei arene. Tihti teaksid volinikest „haridusspetsialistid“ justkui vanematest paremini, kus laps õppima peab.
Olgem ausad, mitte ükski kool ei ole veel lastel õppida takistanud ja sotsiaalset suhtlust on neil rohkem, kui meie, täiskasvanud, arvata oskame. Ei ole mina nende hulgas, kes arvab, et kooli kadumise järel külaelu kohe lõpeb. Samas ei ole ma ka see inimene, kes väikekoole „rikkaks saamise“ tuhinas kohe sulgema hakkab. Pigem tuleb sellele koolihoonele otsida rohkem rakendust. Saab seda kasutada kohalik külaselts, näputöö tegijad, lauamängude mängijad, kokandushuvilised, raamatukogu, kes iganes. Loomulikult on kuskil piir ja seda piiri ei pea päris viimase lapseni venitama. Läheneda tuleb loominguliselt ja arukalt.
Sarnaselt tuleb läheneda ka erivajadusega laste koolidele. Kaasav haridus kõlab ju hästi, aga kaasamisel on oma varjuküljed. Erivajadusega laps vajab oma tunnetega hakkama saamiseks palju ruumi ja inimlikku lähedust. Igaüks meist naudib eduelamust, samamoodi laps. Üldjuhul ei ole erivajadusega laps tavakoolis õnnelik. Tal on raske, ja mis siin salata, teised narrivad teda. Lapsed on nende suhtes, kes neist erinevad, küllalt julmad. Lastevanemad on erivajadusega laste koolide suhtes tõrjuvad. Nad ei taha tunnistada, et nende laps vajab abi. See on nagu mingi valehäbi. Olen veendunud, et üle jõu käiva tegevusega ei tule õnn kellegi õuele. Kool, kus laps kogeb koolirõõmu, kus tema enda teod võtavad tal silma särama, aitab kasvatada tulevikus eluga hakkama saavat inimest.
Meil, täiskasvanutel ja vahel ka otsustajate hulgas olijatel, ei ole sugugi kerge õigesti otsustada. Aga kes ütleb, mis on õige? Olen arvamusel, et isad ja emad soovivad oma lastele parimat. Seepärast on vaja nende otsuseid austada, vahel neid ka otsustamisel suunata. Lapsed on kõik väga erinevad ja nende erinevusi tuleb mõista. Kui kellelegi sobib õppida alla kümne õpilasega liitklassis, ei tohi otsustajad volikogus ainult raha peale mõelda. Tegelikult õigeid vastuseid ei olegi. Haridusasutuse pidamine ongi vallale kulukas. Kõige odavam variant on kõik koolid kinni panna ja saata lapsed kooli teise omavalitsusse. Aga siis ei ole enam ka valda, mida juhtida.
Autori küsimusele konstruktiivse lahendusvariandi pakkumiseks kirjutasin kunagi alljärgneva:
https://maaleht.delfi.ee/artikkel/85969877/arvamus-valdar-parve-aaremaa-tootatoolised-linnastuge
Küsimust väikekoolide kohta saab tõlgendada kaheti: 1. Agar koolipapa-või mamma pakub enda korraldatud väikekooli – nagu pakutakse väikseid lasteaedu. Maksujõulisteta seda läbi ei vii! 2. Väike kool, sest lähikonnas ei leidu lapsi. Jüri Hansen lahendab teist.
Tegelikult see küsimus on mõistlikult lahendamatu, kuni ei võeta seda kurssi, mille toona visandasin: nõrgema ettevõtlikkusega rahvas on vaja tuua kolkaist välja, vähemalt nii kaugele, et ristumine peateega juba paistab. Põlistada koolide asukohad, et koolist saaks ühiskonna sidustamise instrument (nagu see ju kunagi on olnud – toona, kui kolmveerand eestlasist oli maarahvas). Kaotada olud, mis viivad koolide kuhtumiseni väikekoolideks.