Väikeriigi haridussüsteem ja keelepoliitika: luubi all on Luksemburg

Luksemburgi kogemus näitab, et kui õpetaja tööd ja -koolitust väärtustada ja sellesse investeerida, tulevad ka tulemused.

Eesti on jalga tõmmanud seitsmepenikoormasaapad, et teha arenguhüpe haridussüsteemi keelsuses – aga mis moel neid hiigelsamme tehakse ja kuidas jalga maha toetada? Siin võib meile kasuks tulla võrdlus teiste riikidega. 

Õpetaja kutsehaigus on õppimine. Üks paremaid viise rahvusvahelisest kogemusest õppida on minna ja kõike oma silmaga vaadata, ning seda koduse kontekstiga võrrelda. Novembris õnnestus meil külastada mitmekeelsuse poolest tuntud Luksemburgi. 

Luksemburgi rahvaarv on umbes pool Eesti elanikkonnast (645 397), ent vaatamata väikesele rahvaarvule on seal kolm riigikeelt – letseburgi, prantsuse ja saksa keel –, mida kõik kodanikud tõepoolest oskavadki. Luksemburg on ajalooliselt mitmekeelne, samuti on 1770. aastatest olnud mitmekeelne sealne haridussüsteem: 1985. aastani prantsus- ja saksakeelne, seejärel lisandus ka kolmas riigikeel – letseburgi keel. 

Kunagisest üpris vaesest väikeriigist on aja jooksul saanud maailma rikkaim riik. Muutuse tõi rauamaagi kaevandamine, mis ühtlasi oma tööjõuvajaduse tõttu Luksemburgist sisserändemaa tegi. Kui esialgu saabus võõrtööjõudu peamiselt suurtest katoliiklikest maadest, nagu Portugal või Itaalia, siis praeguseks elab Luksemburgis enam kui 170 rahvuse esindajaid ja riigi sissetulek tuleb peamiselt finantssektorist. Luksemburgi elanikkonnast moodustavad välismaalased 47,1%, lisaks käib seal üle piiri tööl üle 200 000 pendeltöötaja. 

Alustatakse letseburgi keeles

Luksemburgi haridussüsteemis huvitas meid eelkõige selle keelerikkus, esialgu lõi sealne süsteem lausa tummaks. Koolikohustus algab Luksemburgis nelja-aastaselt. Algul õpitakse mängides, suuliselt ja letseburgi keeles, teisi riigikeeli tutvustatakse näiteks laulude ja mängudega. Letseburgi keel on esimene õppekeel, ja kuna lapsed on tihtipeale väga erineva taustaga (üle 60% elanikest letseburgi keelt kodus ei räägi), kujuneb sellest ka nende ühine suhtluskeel. 

Lugema ja kirjutama õpitakse paari aasta pärast saksa keeles, sellest saab ka uus õppekeel, ent suheldakse endiselt letseburgi keeles, samuti jätkuvad prantsuse keele tunnid. Kui lapsed on umbes 14-aastased, vahetatakse õppekeelt veel kord: enamikku ainetest õpitakse nüüd prantsuse keeles, saksa keel mängib väiksemat rolli, ent täielikult kõrvale siiski ei jää. 

Niisiis valdavad kõik õpilased meie põhikoolile vastava etapi lõpuks kolme riigikeelt ja võõrkeeletunnis õpitud inglise keelt. Edasi sõltub õppekeel suuresti õpilase suunavalikust: kõrgkooliõpinguteks ette valmistavate gümnaasiumite peamine õppekeel on prantsuse keel, kutsehariduses kasutatakse pigem saksa keelt. 

Eelkirjeldatud süsteemis nähakse siiski ka probleeme: saksa õppekeelelt prantsuse keelele üle läinud luksemburglased meenutavad seda kui šokki, mis mõjutas nende suhtumist prantsuse keelde. Viimast kiputi isegi vihkama. Nüüd mõeldakse, kuidas seda šokki vähendada, näiteks on hakatud juba varasemates klassides rohkem prantsuse keelt sisse tooma. 

Tunnistatakse ka, et kirjakeelt omandades on halvemas seisus need, kelle esimene keel kuulub romaani keelte hulka, nt prantsuse- või portugalikeelsed. Nii on praegu käsil prooviprojekt, kus sellise keeletaustaga lastel lubatakse lugema ja kirjutama õppida prantsuse keeles, seejuures hoolitsetakse siiski, et nad omandaks piisavalt ka saksa keelt. 

Projektiklassidel on kaks õpetajat, üks prantsus-, teine saksakeelne, osa tunde on koos, osa eraldi, ent kooli lõpuks peavad mõlemad suunad taas ühinema, vältimaks lõhede tekkimist hariduses ja ühiskonnas.

Kooli kohanemine

Uusi võimalusi pakuvad ka nn Euroopa koolid, mis on ise Luksemburgi mitmekeelsest koolist inspireeritud. Luksemburgi Euroopa koolis on kolm õppekeelt – prantsuse, saksa ja inglise –, mille taseme valib õpilane vastavalt oma taustale ja vajadustele. Riiklikus süsteemis õpitavaid keeli valida võimalik pole. Lisaks saavad suuremate keelerühmade lapsed (näiteks itaallased ja portugallased) õppida oma emakeelt. Erinevalt paljudest teistest EL-i maadest rahastab riik neid koole samadel alustel kui riigikoolegi ja need on avatud kõigile luksemburglastele. 

Praeguste seadusteni jõudmine võttis 25 aastat. Esialgu plaaniti perfektset kolmkeelsust, ent see ei osutunud realistlikuks. Samas on mitmekeelsus tavaline, paljud töökohad nõuavad kolme riigikeele ja lisaks veel inglise keele oskust, ent kõiki neid ei pea oskama võrdsel tasemel.

Luksemburgi koolides on välismaalasi olnud juba 20. sajandi algusest, aga tollal oli lõimumine nende endi mure. Nüüd püütakse kooli õpilaste vajadustele kohandada. Uussisserändajatele on loodud eri tüüpi ettevalmistusklasse, kus arendatakse tavakoolis õppimiseks vajalikke teadmisi, eriti keeleoskust. Neisse klassidesse võib uusi õpilasi tulla kogu õppeaasta jooksul. 

Õpetajad on sellega harjunud ja selleks ettevalmistatud ega pea õpilaste erinevat taset probleemiks. Lahenduseks on diferentseerimine, seda nii keeletasemeti kui ka töövormiti – osa õpilasi töötab iseseisvalt, teistega tegeleb õpetaja. Riik toetab ka sisserändajate oma keele ja kultuuri õpetust: keeleõppeks pakutakse tasuta ruume, ent seda korraldavad nt saatkonnad vms esindusorganisatsioonid. 

Luksemburgi algklassid kasutavad keskset õppekava, kuid alates põhikoolist ühtset aineõppekava ei ole. Küll aga on igal õppeainel nõukogu, kuhu kõik koolid saavad oma esindaja saata. Ainenõukogu otsustabki, mis teemasid käsitletakse, mida õpetatakse, missuguseid õpikuid kasutatakse ja mida õpilane peab teadma, et edaspidi oma teadmistega edukalt hakkama saada. Selline süsteem kindlustab, et õpilastel on olenemata koolist sarnased teadmised. 

Õpetajaks pääsevad parimad

Luksemburgi õpetajate palgamäär on OECD andmetel kõrgeim maailmas. Õpetaja elukutse on Luksemburgis hinnatud ja hästi tasustatud, aga õpetajale esitatakse ka väga kõrgeid nõudmisi. Alustame kasvõi sellest, et kõik Luksemburgi avaliku sektori töötajad, sh õpetajad peavad valdama kolme riiklikku keelt ja läbivad selleks kolm keeleeksamit. Kolme riigikeele, aga ka inglise keele oskust peavad tõestama ka Luksemburgi ülikooli klassiõpetajakoolitusse pürgijad, lisaks tuleb neil sooritada matemaatikatest. 

Ülikooliõpingute ajal vahetatakse keeli käigu pealt: õpitakse vaheldumisi saksa, prantsuse, inglise ja letseburgi keeles. Võõrkeeleõpetajaks õppijad peavad läbima ka aastase õppe välismaal, kus vastavat keelt räägitakse emakeelena. Kõrgetele nõudmistele vaatamata on Luksemburgi ülikooli õpetajakoolitusse suur konkurss – õppima pääsevad vaid parimad.

Luksemburgi õpetaja igapäevatöö Eesti õpetaja omast palju ei erine. Õpetaja nädalakoormus on 22 tundi, ent paljudel on tunde tegelikult rohkem. Erinevalt Eestist kompenseeritakse ületunde õpetajale sobival moel, nt saab võtta vaba semestri või aasta, lisada ületunnid pensioniajale või õpetada järgmisel aastal väiksema koormusega. Kuna koormusarvestus on võrreldes meie süsteemiga paindlikum, annab see õpetajale rohkem ruumi enesearenguks. 

Õpetajaskond on Luksemburgis tunduvalt noorem kui Eestis, palju hakkas silma meesõpetajaid. Eestist erineb ka õpetajate palkamissüsteem: Luksemburgis võtab õpetaja tööle sealne haridusministeerium. Õpetajakandidaat peab läbima ministeeriumi testi ja kui see läheb positiivselt, saab ta valida vabade töökohtade vahel, st otsustab ise, mis kooli tööle läheb. Ka asendus- ja abiõpetajate eest kannab hoolt ministeerium. Õpetajaid võetakse tööle nn väikese varuga, mida vajaduse järgi kasutatakse. 

Mis meid aitaks?

Praegu jääb meil ühiskondlikus arutelus kõlama pigem õpetajaametiga seotud halb: palk, koormus, suhted lastevanematega, asendused, läbipõlemine jne. See on ka üks põhjusi, miks huvi õpetajakoolituse vastu on väike. Ülikoolidel praktiliselt pole võimalust seda suurendada. 

Õpetajaamet vajab populariseerimist riigi tasandil – näiteks tõstaks motivatsiooni õpetajakutset valida stipendium õpetajaks õppijatele. Õpetajaameti prestiiži vähendab kindlasti ka ülekoormus, mida märkavad õpilasedki, kelle seast peavad tulema uued õpetajad. 

Eesti koolis on õpetajate tööaeg üleplaneeritud, ent õpetajal on ka palju väikesi kohustusi, mida tööaja sisse ei arvestata, nii tuleb lisaaega leida harrastuste ja pere arvelt. Õpetajal peaks koormusesse kuuluma ka aeg, mida igaüks saab oma äranägemise järgi (nt enesearenduseks) kasutada. Kui õpetajatööd ühiskonnas hinnatakse ja see on väärikalt tasustatud ning koormus mõistlik, saame üle ka õpetajate puudusest. Õpetajatööle tuleks ehk tagasi need, kes sellest vahepeal loobunud on, ning õpetajakoolitusse saaksime üliõpilasi valida parimate hulgast.  

Meie õppereis sai teoks tänu 2022. aasta kevadel HTM-i toetusel Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudis tööd alustanud eesti keele kui teise keele õppe keskusele. Keskus sündis vajadusest arendada eesti keele kui teise keele õpetajakoolitust ja sellega seotud teadustööd ning pakkuda täiendusõpet õppejõududele ja tegevõpetajatele. Keskuse üks olulisi suundi on olnud tutvumine rahvusvahelise kogemusega, kogumaks ideid ja teadmisi, mis aitaksid ühelt poolt arendada õpetajakoolitust, teisalt aga osaleda ühiskondlikus arutelus ühtsele eestikeelsele õppele ülemineku teemal.