Astangu keskus otsib võimalusi muu emakeelega HEV-noorte kutseõppeks

Igal aastal pakub Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskus töö- ja kutseõppekursuste kõrval kohanemiskursusi põhikooli lihtsustatud ja toimetulekuõppekaval lõpetanud noortele. 

Sisuliselt on tegu valikuaastaga, mil noor saab harjutada sotsiaalseid ja igapäevaelu oskusi ning katsetada erialasid, et lõpuks sooritada töökatsed ja proovida mõnele erialale sisse saada. Alati on olnud soovijate hulgas muu kodukeelega noori, keda ei ole saanud vastu võtta, kuna nende eesti keele oskus õppetöös osalemiseks ei ole olnud piisav. Sügisel avati esmakordselt kohanemiskursus muukeelsetele erivajadusega õppijatele, mis kannab nime Edgar ning kus oskuste õpe on põimitud keeleõppega.

Kursuse spetsialist ja õpetaja Tiina Gurjanova räägib, et kursuse idee tekkiski tänu vene rahvusest noormehele nimega Edgar. „Noormees soovis väga meie kooli sisse saada, aga ei osanud paraku eesti keelt. Ta sai suunamise tugikeskusesse kogukonnateenusele, kus ta eestikeelses keskkonnas viibides ka eesti keele ära õppis. Paar aastat hiljem õnnestus tal lõpetada Astangul eestikeelsed kohanemiskursused ja praegu töötabki ta meil kaitstud töö teenusel.“ 

Kommunikatsioonispetsialist Ave Aun lisab, et muukeelsete erivajadusega noorte kutseõppe võimaluste kohta tuntakse huvi palju, küsivad nii koolid kui ka lastevanemad. „See näitab, et vajadus selliste kursuste järele on suur. Edgari kursustele laekus üle 30 avalduse, nii lihtsustatud kui toimetuleku õppekaval kooli lõpetanutelt. Kuna eestikeelsed kohanemiskursused ja edasine erialaõpe olnuks toimetuleku tasemel õppijate jaoks keeruline, komplekteerisime kursuse LÕK-noortest. Kursusel on seitse õppijat: viis noormeest ja kaks neiut.“

Praktilise suunitlusega õpe

Õppekava aluseks on võetud olemasolev eestikeelne kohanemiskursuste õppekava, millele on lisatud eesti keele õppe osa – see on töötatud välja koostöös Tartu Ülikooli Narva kolledži mitmekeelse hariduse keskusega. 

„Nagu kohanemiskursustel ikka, on suurem osa tunde praktilise suunitlusega,“ räägib Tiina Gurjanova, kes viib läbi igapäevaoskuste tunde. „Õppeaastat alustasime sellega, et käisime poodides, vaatasime ja võrdlesime hindu. Oleme pesu pesnud ja triikinud ning harjutanud õppekäikudel ühistranspordiga sõitmist ja ajaplaneerimist. Igal kolmapäeval teeme kokandustunnis koos süüa. Lisaks on tunniplaanis liikumis-, kunsti-, muusika-, arvutitunnid.“

9. veebruaril oli tunnis käsil koristamise teema. Õpiti koristustarvikute nimetusi, nagu kühvel, hari, ämber, prügikast, kummikindad jne, samuti koristustegevusi: pühin põrandat harjaga, pesen mopiga, küürin švammiga, võtan tolmu lapiga, tolmuimejaga jne.

Õpetaja pani noored ka rühmatööd tegema. Õppijad jagunesid kolme rühma ning iga rühm sai foto ühest koristamist vajavast toast. Ühiselt tuli arutada ja kirja panna, milliseid koristustöid ja milliste vahenditega selles toas teha tuleb, ning sellest hiljem teistele rääkida. Seda kõike eesti keeles. Järgmises tunnis tehti neid töid ka praktiliselt, et õpitut kinnistada. Kokanduse tunnis õpiti samal põhimõttel köögitarvikuid ja tegevusi: pesen, koorin, tükeldan, keedan kartuleid jne. 

Diferentseeritud õppematerjalid

Keeleõpe käib suuresti keelekümbluse põhimõttel, palju kasutatakse rääkivaid seinu, piltmaterjali, ja mitmesuguseid esemeid. Väga tähtis osa on kordamisel.

Esimesel poolaastal pandi põhirõhk suhtluskeelele. Läbi on võetud sellised teemad nagu ilm ja aastaajad, nädalaplaan ja kellaaeg, keha ja kehaosad, perekond ja tervis, riided ja toitumine, minu huvid ja hobid. Koostöös kõigi õpetajatega toimusid teemanädalad, kus kahe nädala jooksul lõimisid õpetajad õpitud tuumsõnavara igasse tundi. Et õppijatel oleks rohkem vaja eesti keelt kasutada ning arendamaks nende suhtlemisoskust, andsid õpetajad neile ülesandeid. Kui õpiti ruumi ja mööbli teemat, pidid õpilased käima Astangu töötajate tööruumides, joonistama ruumi plaani ja kirjutama üles, millised mööbliesemed ruumis on. Ehkki mõne jaoks oli see keeruline, said kõik hakkama.

Et õppida lauseid moodustama, mängiti täringumängu – õppija pidi sõnaga, millele ta sattus, koostama lause. Näiteks sõnaga „kool“: „Mina õpin koolis“; sõnaga „linn”: „Kino asub linnas“ jne. 

Õppematerjalid on Tiina Gurjanova sõnul tulnud koostada või valmistada õpetajatel endal. „Olemasolevaid keelekümbluse õppematerjale on vähe ja õpetajatel tuleb need ise jooksvalt luua. HEV-õppijate puhul peab lisaks arvestama, et igal õppijal on erivajadusest tulenevalt erinev üldvõimekus, mis eeldab õppematerjalide tavalisest suuremat diferentseerimist. Näiteks ühele noormehele, kes ei saa kirjutada, prindin teksti välja ja ta kleebib selle endale vihikusse.“  

Õpetaja hinnangul ongi õppijate jaoks olnud kõige raskem eestikeelsete sõnade meeldejätmine. „Sügisel kursustele tulles oli nende eesti keele oskus nullilähedane. Väga palju on tulnud harjutada ja korrata, sest nad kipuvad õpitut kiiresti unustama. Kui esimesel poolaastal oli eesmärk omandada lihtsal tasemel suhtluskeel, siis jaanuarist alates oleme harjutanud rohkem oskussõnavara ja õppinud oskusi.“ 

Kodu tugi

Tartu Ülikooli Narva kolledži mitmekeelse hariduse keskuse juhataja Anna Golubeva leiab, et passiivne keeleoskus on õppijatel juba üsna hea. „Nad saavad räägitust aru ja on harjunud, et nendega suheldakse eesti keeles. Ise aga pöörduvad nad tunnis õpetaja poole pigem vene keeles, ehkki on võimelised seda ka eesti keeles tegema. See näitab, et teadlikku keelekasutuse oskust veel ei ole. Et saada aru, kus õppijad oma oskustes parajasti on, saime koostöös Harnoga teha neile 4. klassi eesti keele kui teise keele tasemetöö ja mõõta kõiki osaoskusi. Selgus, et pooled õppijatest on praeguseks saavutanud A1-taseme.“

Kuna väljaspool kooli õppijatel keelekeskkond puudub ja kodune keel on vene keel, on kodu tugi Anna Golubeva sõnul hästi oluline. „Me ei eelda, et vanemad kodus ise lapsele eesti keelt õpetavad, küll aga on tähtis, millise hoiaku nad loovad ja kuidas last toetavad. Tugi on seegi, kui vanem vaatab koos lapsega eestikeelseid uudiseid või õpetaja saadetud videoid ja pärast küsib üle, milliseid sõnu ta täna õppis. Mõni pere panustab eesti keeles suhtlemise võimaluste loomisesse palju, näiteks käib noor eestikeelses huviringis. Aga kui kodus eesti keele omandamisele üldse tähelepanu ei pöörata ega tunta huvi, mida noor koolis õpib, on õppijal raske.”

Töökatsed ja erialavalik

Märtsi jooksul toimuvad Astangu keskuses töökatsed ja õppijad saavad proovida kandideerida mõnele erialale. „Õpilased on öelnud, et neile Astangul väga meeldib, kõik tahaksid siin jätkata,“ räägib Tiina Gurjanova. „Rohkem huvitavad praktilised erialad: kaubanduse abitöötaja, puidutöö, abikokk ja abipagar. Nad on käinud juba ka erialatundides, näiteks Selveri kaupluses kaubapaigutaja tööd vaatamas ning abipagari tunnis. Minu hinnangul on kolmel-neljal neist võimeid ja eeldusi töö- ja kutseõppes jätkata. Märtsi lõpuks selgub, kellel õnnestus sisse saada. Neile, kes kooli õppima ei pääse, anname soovituse, mida edasi teha.“

Direktor Kert Valdaru sõnul otsitaksegi praegu võimalusi, kuidas noori, kes Astangu keskuses eriala omandama hakkavad, keeleõppes toetada, sest päris kindlasti ei ole nende eesti keele tase võrdne eestikeelsetest koolidest tulijate omaga. Sügisel tahetakse Astangul avada taas kohanemiskursus muukeelsetele noortele, milleks samuti võimalusi otsitakse. „Soovime, et eestikeelsele õppele ülemineku käigus ei ohverdataks muu emakeelega HEV-noori liiga kergekäeliselt, vaid kui vähegi võimalik, leitakse võimalused keeleõppeks. Lähiaastatel keskendumegi metoodikate katsetamisele, mis toetaksid õpetajaid keele õpetamisel ja noori keele õppimisel, et nad hiljem saaksid eesti keeleruumis võimalikult iseseisvalt hakkama.“ 

KOMMENTAAR

Haridus- ja teadusministeeriumi kaasava hariduse valdkonna juht Jürgen Rakaselg, millised on nende erivajadusega noorte võimalused kutseõppes, kes on õppinud vene õppekeelega põhikoolis individuaalse õppekava järgi ja eesti keelt ei valda?

Tõepoolest, erivajadusega õpilaste puhul on eesti keelele üleminekul väikesed erisused. Näiteks toimetuleku- ja hooldusõppe õppekaval õppiva õpilase puhul saab kool valida õppekeele. Lisaks on väike rühm selliseid õpilasi, kelle kommunikatsioonivõimekus on niivõrd madal, et mingis muus keeles kui õpilase tavapärane suhtluskeel ei õnnestu õpet läbi viia. Üldhariduses on sellisel juhul võimalik muud toevajadust välja selgitades saada ka õppekeele valiku osas Harno Rajaleidjalt soovitusi ning siis võib õppetöös kasutada ka muud keelt. 

Varasemalt vene keeles õppinud noored on kutseõppes tuttav teema. Pean silmas, et kahjuks on ka erivajaduseta õpilaste puhul sagedased juhtumid, kus keeleoskus ei võimalda ladusalt jätkata ning koolil on vaja teha palju lisatööd, et kutse omandamine päädiks ka vajalikus mahus keeleoskusega. Erivajadusega õpilaste puhul on olukord üsna sarnane – kui muud eeldused on õppes osalemiseks olemas, ei saa napp keeleoskus usutavasti takistuseks. Kuna kutseõpe lõpeb üldjuhul kutseeksamiga või on selle lõpetamiseks muu viis, mis eeldab õpilase võimekust sel erialal ka tegutseda, pole ilmselt mõeldav, et keeleoskust nõudval kutsel võiks jõuda edukalt lõpuni keelt täiesti oskamata. Lühidalt öeldes ei ole ka praegu õppekeeles piirid nii mustvalged, et minnes ühest õppest teise üle, muutub kõik. Alati arvestatakse varasemalt õpituga ning ehitatakse uued oskused üles ikka olemasolevale vundamendile toetudes. Üldiseks ja läbivaks põhimõtteks jääb, et kes on suuteline eesti keelt omandama, selles keeles ka õpib. Pikemas vaates ei jää Eestisse mitmes keeles haridussüsteeme. 

Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuses avati sel õppeaastal esmakordselt katseprojektina muukeelsetele HEV-õppijatele suunatud keelekümblus- ja kohanemiskursus Edgar. Kas selliste kursuste järele on vajadus ning kuidas on ministeeriumil plaanis algatust toetada?

Edgari kursus on äärmiselt oluline meede, et toetada erivajadusega õpilast üleminekul ühest õppest teise. See annab väga head võimalused oma seniseid vajakajäämisi tugevdada, koguda julgust, enesekindlust ja ka konkreetseid oskusi, mida edasises õppes kasutada. Kuna sellisest lähenemisest võiks olla kasu ka teistel kutseõpet pakkuvatel asutustel, oleme plaaninud toetada Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuse ettevõtmist lähiajal eelkõige keeleõppe vaatest ning loodame sealt sündivat head metoodilist oskusteavet, mida võiks laiemalt kasutada.