Eesti õpetaja vene koolis (2): Õpetaja Merje läheb tundi, jänes kotis

Majandusharidusega Merje Kaaret õpetab esimest aastat Tartu Annelinna Gümnaasiumis eesti keelt nii vene kui ka ukraina lastele. „Tulen tööle ja lähen koju, sära silmis,“ ütleb ta.

Kuigi Merje Kaaretil on pikk koolipäev seljataga, kiirgab meie kohtumisel noorest õpetajast energiat ja rõõmu. Tegutsemine ongi talle omane − Kaaretil on taskus majandusmagistri diplom, ta on olnud seotud lastehoiu loomise ja tegutsemisega, lööb kaasa maanaiste seltsis ja naiskodukaitses, edendab külaelu ning kõige krooniks kasvatab kahte last.

Just nemad ajendasid Kaaretit „Noored kooli“ programmi kandideerima.

„Üheksa-aastane tütar on koolis viieline, kuulen arenguvestlustel, kui tubli ta on, aga 16-aastane poeg oli põhikooli ajal krutskeid täis, pidin tema pärast palju koolis käima,“ räägib Merje Kaaret. „Keskkond on sama, armastame ju mõlemat ühtemoodi, aga ühel polnud õppimistahet ega motivatsiooni. Käisime psühholoogide juures, aga probleemid jäid. Tuli suur uudishimu minna ise kooli õpetama. „Noored kooli“ idee – toetada ja julgustada noori – meeldis mulle väga ja sügisest olengi siin.“

Algul välistas Kaaret eesti keele teise keelena õpetamise, sest arvas, et selleks peab vene keel suus olema. Aga „Noored kooli“ programmis valmistati ette ka lõimitud aine- ja keeleõppeks ning Kaaret mõistis, et õpetaja ei peagi laste emakeelt oskama. Eneseväljendamiseks on ju palju muid võimalusi: kehakeel, pildid, käed, žestid, miimika. Lase vaid oma loovus valla.

Merje Kaaret sai üheksandad ja kümnendad klassid. Ka Ukraina laste klassid, neile õpetatakse Annelinna gümnaasiumis eesti keelt eraldi. 

„Asjaolu, et ma ei oska hästi vene keelt, on õpilastele vaid kasuks tulnud, nende aju on pidanud õppimiseks rohkem tööd tegema,“ räägib Kaaret. „Näen muidugi vaeva ka, teen slaide, pilte, hüppan-kargan-kükitan. Minu stiil on tunnis mitte midagi tõlkida, ja see toimib. See paneb mind ennast rohkem pingutama, pean hästi loominguline olema. Mängime palju lauamänge, loome erisuguseid taustu. Töövihikuid ja õpikuid ma ei kasuta. Teen ise materjali, töölehed ja slaidid. Meil on sõbralik õhkkond, kolleegid jagavad meelsasti oma materjali. Pidevalt keegi soovitab mõnda veebikeskkonda, raamatut. Ukrainlaste õpetamiseks sain kultuuriministeeriumist materjalid, mida kasutatakse täiskasvanute õppes.“

Algul kulus tundide ettevalmistamiseks meeletult aega. Läbipõlemisest päästis pere – Kaaret mõistis, et kogu vaba aega ei saa kulutada tööle, vaid tuleb ka kodust elu edasi elada.

Ta katsetas mitmesuguseid asju, leidis üsna pea oma stiili ja kujundas välja rituaalidki. Näiteks on tal alati kotis mängujänes, mille tunni algul välja võtab ja mida kordamööda õpilastele viskab, esitades soojenduseks lihtsaid küsimusi: „Mis päev täna on?“, „Kuidas sul läheb?“ jne.

Kuigi õpilased on juba suured, meeldib see neile ja ühel päeval, kui ta ilma jänest lennutamata küsis, kuidas läheb, päriti kohe, kuhu jänes jäi.

10. klassi lapsed on üldiselt väga head keeleoskajad. Annelinna gümnaasiumis on keelekümblust juba pikka aega kasutatud ja suurt osa aineid õpetatakse eesti keeles. Vaid üksikud õpilased oskavad eesti keelt kehvasti ja vajavad rohkem tuge. Enamasti on nad tulnud Annelinna gümnaasiumi mujalt koolidest. 

Korra loomise ja hoidmisega on Kaaret algusest peale hakkama saanud. Temast õhkubki kindlameelsust, otsustavust, sõbralikkust.

„Arutlesime algul iga klassiga läbi, kuidas meil oleks hea õppida,“ selgitab Kaaret. „Panime piirid paika. Ukrainlastele tegin piltidega selgeks, mida nõuan. Minu tundides pole haudvaikus, aga kui läheb suminaks, panen sõrme suule ja klass vaikib. Eeskujuks pean ikka ise olema. Püüan tulemusi saavutada heaga. Austust ei teenita diktaatorina. Kui ise oled heatahtlik, on ka lapsed samasugused ja kutsuvad vajadusel üksteist korrale.“

Mille poolest vene kool erineb eesti koolist?

„Pooleaastase kogemuse põhjal tundub, et ainuke vahe on see, et majas on kuulda vene keelt,“ vastab Merje Kaaret. „Mu õpilased on sama vanad kui mu poeg ja nad on samasugused noored, neile meeldivad samad asjad. Vahe on vaid emakeeles. Suurt erinevust pole ka temperamendis. Oleme Eesti venelased ära kodustanud. Nad on sama tasakaalukad kui meie. Algul olid lapsed ikka väga häbelikud.“

Küll aga on temperamenti Ukraina õpilastes, kes kohe esimestel päevadel hõiskasid koridoris Kaaretit kohates tunnis õpitud väljendeid: „Tere õpetaja, kuidas sul läheb?“

„Mind on siin koolis nii hästi vastu võetud, ma ei tunneta rahvuste erinevust, meil on ühtne kollektiiv, avatud inimesed,“ kinnitab Kaaret. „Direktor pidas õppeaasta algul kõne, kus rõhutas kooli väärtusi: ausust, julgust erineda, sallivust erinevuste suhtes. Need väärtused on ka minu jaoks olulised. Austus ja lugupidamine, turvatunde loomine ja sõbralikkus on tähtsad nii õpetajate kui õpilaste puhul. Hakkasin õpilasi tunni lõpus tänama. Nüüd ütlevad ka nemad mulle aitäh, kui tunnist ära lähevad.“

Eesti keele õpetajana on Merje Kaaret õpilastele ka meie kultuuri saadik. Et muusika on noortele oluline, siis pikib ta tundidesse eesti muusikute loomingut ja annab lauludest tulenevaid ülesandeid. „Vene lapsed kuulavad vene muusikat, nad ei tea eriti meie artiste,“ ütleb Kaaret. 

Räägitakse ka eesti rahvakalendri tähtpäevadest, moekunstist, tehakse harjutusi eesti ilukirjanduse tekstidega.

Eesti-vaenulikkust pole Kaaret oma koolis märganud, nagu ka ukrainlaste ja venelaste konflikte, vahetundides ollakse koos.

„Meie kool panustab palju sellesse, et eesti keel oleks väga au sees,“ ütleb Merje Kaaret. „Kirjavahetus on eesti keeles, samuti kooli sündmuste tähistamine.

Tihti öeldakse, et õpetajatöö on raske, aga õpilased annavad meile palju vastu ka. Mõni päev naeran koju minnes endamisi, sest meenub midagi humoorikat, mis tunnis juhtus. See kool on minu jaoks ideaalne – meil on väga toetav juhtkond, tunnustatakse õpetajaid ja õpilasi. Tunnen kooli vastu suurt tänutunnet.“