Hea klassijuhataja saab kõigepealt sõbraks vanematega

7. oktoobril leiab aset 11. aasta õpetaja gala. Uurime, kuidas on läinud varasematel laureaatidel.

Õpetajate Lehe küsimustele vastab Narva Eesti Gümnaasiumi õpetaja Tiiu Assafrei, keda 2016. aastal tunnustati aasta klassijuhataja tiitliga.

„Tema klassis õpib palju lapsi, kelle emakeel pole eesti keel. Oma hoolivuse, osavõtlikkuse ja pühendumusega on Tiiu loonud klassis mõistva ja toetava õhkkonna, mis julgustab lapsi suhtlema ning avatud olema. Lastes on kinnistunud õlatunne, üksteist toetatakse ja usaldatakse,“ märkisid Tiiu Assafrei konkursile esitanud lapsevanemad.

77-aastane õpetaja on praegugi rõõmsalt ametis, annab inimeseõpetuse ja tööõpetuse tunde, juhendab rahvatantsuringi ja valmistub oma õpilastega tantsupeoks.

Kas ja kuidas on tiitel muutnud teie elu?

Kui päris aus olla, pole see minu elus midagi muutnud, tegutsen samamoodi edasi. Ka Narva linnas ei pööratud sellele tiitlile absoluutselt tähelepanu.

Kas olete kursis, millega tegelevad praegu õpilased, kelle klassijuhataja toona olite?

Nad on nüüd kümnendas klassis. Olin nende klassijuhataja üheksa aastat. Sel aastal enam pole. Mõtlen, et tegin vist rumalasti, et nad ära andsin. Nad on mul nii südame küljes. Ütlen oma klassi õpilaste kohta ikka „minu lapsed“. 

Kuidas olla hea klassijuhataja?

Olen töötanud „Hea alguse“ programmi järgi. See programm on õpetanud, et kui võtad klassi, siis hakka tööle kõigepealt lastevanematega. Mul ongi alati olnud vanematega hea kontakt. Kui see on olemas, siis on ka lastega kerge töötada. Lastevanemad on õpetajale toeks. Alati.

Elame maal, Narvast 15 kilomeetri kaugusel Laagnal. Kõik minu klassi lapsed on iga kuu saanud olla ühe öö meie juures ja on tänu sellele kursis, kuidas elu maal käib. Tunnen neid peresid läbi ja lõhki. See näitab vanemate tohutut usaldust, et nad on oma väikesed lapsed siia Laagnale meie juurde toonud. 

Meil on ruumi palju, eraldi poiste ja tüdrukute toad. Lapsed võivad olla õues nii kaua, kui tahavad. Meil on ka loomad − kassid, koerad ja kanad –, kelle eest saab hoolitseda.

Kui Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva puhul kuulutati välja tammiku rajamine, siis istutasid lapsed meie maa peale tammed. Igal kevadel käivad nad tammedealust maad hooldamas ja vaatavad, kuidas puud on kasvanud.

Meil on suur õu ja grillimiskohad. Lapsed käisid vahel õhtuti siin grillimas. Vanemad tõid nad siia, olid salatikarbid kaasa pannud. Neile väga meeldis, et lapsed said maal olla. Nendest ongi kasvanud teistmoodi lapsed.

Olen esimesest klassist peale oma klassile õpetanud ka rahvatantsu. Tulemas on teine ülevaatus, tahame minna tantsupeole. 

Kõik minu lapsed räägivad korrektset eesti keelt, kuigi peresid, kus mõlemad vanemad on eestlased, on väga vähe.

Milliseid soovitusi jagaksite algajale klassijuhatajale?

Nagu juba enne mainisin, tuleb tööd alustada lastevanematest. Kõigepealt tuleb nad õpetada oma lapsi õppima suunama. Kui nad oskavad lapsi kodus suunata, on ka õpetajal kergem nendega töötada.

Millest unistate?

Olen kursis oma kunagiste laste elu ja käekäiguga. Olen õnnelik, kui neil läheb hästi, ja unistangi sellest, et neil kõigil läheks hästi edaspidigi.

Suur osa neist on juba ammu täiskasvanud.

Tegin „Hea alguse“ programmi jaoks oma õpilaste kohta statistikat, sealt on näha, et nende keskmised hinded on väga kõrged ja enamik lõpetanutest on kõrgharidusega. Suhtleme nendega senini.

Olete koolis töötanud üle poole sajandi. Kui kaua veel jaksate?

Sugulased ikka küsivad, millal koju jään. Aga ma ei saa koju jääda. Elame koos mitme põlvkonnaga, teised lähevad hommikul tööle ja ma ei kujuta ette, et jääksin üksi terveks päevaks koju ja mu ümber poleks lapsi.

Kool ja lapsed hoiavad inimest kaua noorena.