Head lasteraamatud: Valik jälle tehtud

Alates aastast 2009 valivad laste- ja noortekirjanduse asjatundjad möödunud aasta jooksul ilmunu seast välja parimad laste- ja noorteraamatud.  

Kes need asjatundjad on? Raamatukoguhoidjad, lasteaia- ja kooliõpetajate esindajad, ülikoolis lugemisõpetuse ning laste- ja noortekirjandusega tegelevad uurijad. Niisamuti on kaasatud lapsed ja noored ise, kuna raamatukogutöötajad ja õpetajad toovad arutellu laste enda antud hinnangud. 

Raamatute valiku algnimekirja annavad Eesti Lastekirjanduse Keskuse bibliograafid. Kuna valimise protseduur algab juba aegsasti, võib juhtuda, et aastavahetusel või napilt uuel aastal ilmunud, aga eelmise aasta arvuga raamat jääb sel korral nimekirjast välja. See võetakse arvesse siis järgmise aasta nimekirja koostades.  

Milline on hea lasteraamat? Hea noorteraamat? Ettevõtmise algataja, lastekaitseliidu kodulehel (https://www.lastekaitseliit.ee/et/organisatsioon/meie-tegevused/hea-lasteraamat/) on kokkulepitud tunnused kenasti leida, niisamuti kõikide aastate valikud.

Mida head tõi aasta 2022? 

Pilkuteritav pildiraamat

Viimase kümnendi jooksul on kunstiküps pildiraamat hakanud meie lugeja lauale jõudma järjest sagedamini, seda nii tõlkena kui ka meie oma suurepäraste illustraatorite tööna. 

Kui väikekultuuri kitsastes rahaoludes on pildiraamatuid pikalt avaldatud eeskätt väikelaste raamatuhuvi ja maailmapildi toeks, siis jõukamates kultuurides on need toiminud märksa avaramalt – pildiraamatus on väljendatud poliitilisi, eetikaalaseid, filosoofilisi jms ideid. Seevastu väiksemates keeleruumides on üritatud niipalju kui võimalik panustada tekstiga raamatuisse, et hoida alal kirjakeelt ja selle lugemise oskust. 

Tasub teha silmad pärani lahti ja märgata, et pildiraamatu mitmekesisem tõlgendus on hakanud ulatuma ka siia. Tänane pildiraamat avardab eapiire – kuni selleni, et kaotab need, kuna tegelased mängivad läbi olukordi, mis on tuttavad nii lastele, noortele kui ka täiskasvanutele. 

Kadri Kiho ja Stella Salumaa „Endel ja Kati“ esitab loo bussijuhist, kes saab üle oma suhtlemisargusest ja hakkab end hästi tundma inimestele rõõmu jagades. Kristi Kangilaski raamatu „Hea tunne“ tegelane sihib vaatajat-lugejat otse silma ja kutsub meid oma tundeid ära tundma ning arutlema, millest tunded tulevad ja mida nendega teha. Kertu Sillaste „Pisikeses majas“ lähtub muinasjutumotiivist, kus majja tuleb kokku kirju kamp loomi. Koosolemine läheb tihedaks, aga leitakse lahendus, kuidas omavahel kenasti hakkama saada. 

Tundekasvatuslikud on ka sõpruse, headuse ning tähelepanemise jõust kõnelevad tõlkepildiraamatud „Aitäh sulle: lugu naabritest“ (Rocio Bonilla), „Suur hunt ja väike hunt“ (Nadine Brun-Cosme) ning „Frank ja Bert“ (Chris Naylor Ballesteros).  

Deborah Hopkinsoni ja Chuck Croenincki raamat „Üksainus“ on pühendatud Greta Thunbergile ja annab ülevaate elu arengust alates suurest paugust kuni puuni, mida meist igaüks saab istutada, et tagada elu kestmine. Torben Kuhlmanni „Lindbergh“ esitab loo hiirepoisi lennuunistusest, kuid kannab selle sees tõsielulugu lennuässast nimega Charles Lindbergh, kes on külastanud ka Eestit. 

Jututeemad lasteraamatutes 

Parimad lasteraamatud on ikka need, kus on seiklusi ja kus lapsed saavad keeruliste asjadega hakkama, kuna on meelekindlad, koostöömeelsed ja ettevõtlikud: Kirsten Boie „Suvi Sommerbys“, Sanne Rooseboomi „Lahenduste ministeerium“, Annet Schaapi „Milla ja merelapsed“. Eugene Yelchini „Geenius laua all: lapsepõlv raudse eesriide taga“ on eriline lapsepõlvelugu, milles üldisema tähendusena tuleb esile lapse soovide ja võimaluste konflikt vanemate ootustega. 

Omamaistest juturaamatutest on nimekirjas Liis Seina „Mona isepäine isa“ ja Juhan Voolaiu „Kommikoletis“ – mõlemad toredad lühilugude kogumikud, millest esimeses isa isepäisuse hoogne olek laseb noorel lugejal ära tunda midagi üldisemat ja temasse endasse puutuvat.

Timo Parvela „Varjud. Kõlin“ ning A. F. Steadmani „Skandar ja ükssarvikuvaras“ esindavad pingelist fantaasiakirjandust. Parvela on meie lugejale tuttav rõõmsate Ella-lugude kui ka äreva „Kepler 62“ sarja kaudu. Triloogias „Varjud“ põimib ta haaravalt kokku põlise jõulufolkloori päkapikkude ja muuga ning tänapäeva koolilaste mured. Hea lugeda, sest lugu läheb kärme sammuga. 

Luulekeeli räägib „Tädi Klaara maja“. Ehkki motiiv on korduvalt kasutatud – tädi on nõid – oskab Aidi Vallik luua omanäolise, rõõmsa ja sõbraliku maailma.  

Noortekirjandus

Nagu noortekirjanduses tavaks, on probleemid karmid ja lahendus jääb suuresti lugeja enese panust ootama. Lähedase surm, surma ähvardav ligiolek, sick-fic ehk haigusest kõnelev kirjandusteos – neid teemasid kannavad selles valikus Ane Barmeni „Unenäod ei tähenda midagi“, Adam Silvera „Lõpus surevad mõlemad“ ning Yoru Sumino „Tahaksin süüa su pankreast“. 

Hea noorteraamatu arutelus leiti ühisjooni Janne Telleri „Mitte midagi“ ja Salla Simukka „Vangistatud“ vahel: kõlbelise valiku vajaduse väga karm esitus. Osa valikukoosoleku osalejaist ei toetanud Telleri raamatu esitamist kõnealuses nimekirjas, vastukaal tuli aga nende poolt, kes olid küsinud teismeliste enda hinnanguid. 

Seikluse poolest hoogsamad on Simukka „Vangistatud“, omamaine Mann Loperi „Inglite linn“ ja Karen McManuse „Nõod“. Rõõmsam ja lahedam on sündmuste käik Nikola Huppertzi teoses „Kaunis nagu kaheksa“. Kohtuvad matemaatika ja armastus. 

Kriminaalset põnevust on väga vahvasti osanud luua Evelin Alliksaar ja Silja Kerge noorteromaanis „Rääkimine hõbe, vaikimine kuld“. Peaaegu et omamaine on leedu kirjaniku Vile Jurga „Siberi haiku“, mille tegelaste käekäik on meile paljuski tuttav meie enda vanavanemate elulugudest. Traagilisi sündmusi väljasaadetute elust aitab tõlgendada teravmeelne pildikeel.

Õpetajate Lehe jaoks sobib lõpetada tähelepanekuga, et mitu esiletõstetud algupärase põneva raamatu autorit on õpetajad. Väga uhked võivad olla need koolilapsed, kelle õpetaja kirjutatud raamat plakatilt paistma hakkab!