Illustratsioon raamatus ei ole vaid ilus pilt

17. märts 2023 Tuulike Kivestu-Rotella - Kommenteeri artiklit
Viive Noore illustratsioon.

Teeme ühe väikese katse. Pange korraks silmad kinni ja mõelge oma lapsepõlve lemmikraamatute piltidele. Püüdke meelde tuletada, kes need joonistas. Kas meenus?

Pildid on esimene asi, mida laps raamatut avades näeb ja suuresti mille järgi ta ka raamatu lugemiseks valib. „Kui mõtleme tagasi oma lapsepõlvele ja tuletame meelde raamatuid, siis eelkõige meenuvad meile illustratsioonid. Paljud lood on meeles ähmaselt, mõned on ununenud sootuks, aga pildid püsivad eredalt mälus,“ jutustab aastakümnetepikkuse kogemusega illustraator Viive Noor, kes rõhutab, et raamat ei ole ainult tekst: „Raamat sisaldab kirjanduse kõrval samavõrra ka kunsti. Vahel ületab kunsti osakaal isegi kirjanduse oma. Seega on raamat kombinatsioon kahest üliolulisest kultuurivaldkonnast.“

Viive Noor ütleb, et kui raamatus kunsti ei oleks, siis võiksime piirduda prinditud teksti lugemisega. Ainult et keda selline lähenemine rahuldaks?

Pamela Sameli illustratsioon.

Illustratsioon – uks raamatusse

Et illustratsioon pole lasteraamatus pelgalt kaunistav element, tõi Eesti Lastekirjanduse Keskuse aastakoosolekul peetud sõnavõtus välja ka illustratsiooniuurija Anneliis Lepp: „Pildid teksti kõrval visualiseerivad ja jutustavad samuti lugu kirjeldades sündmuste tegevuspaika, iseloomustades tegelaskujusid ja luues tundemaailma ning seovad raamatu üheks tervikuks.“ 

Illustraator Pamela Sameli sõnul võib pilt raamatus kirjeldada olustikku ja sündmusi, milleni tekst teinekord isegi ei küündi. 

Lasteraamatust loetut visualiseerime me enamasti seda illustreerinud kunstniku silmade kaudu. Millised näevad välja Bullerby, Leiutajateküla või Saja Aakri Mets, Lotte, Karlsson või Viplala, oleme me omaks võtnud tänu neid raamatuid illustreerinud kunstnikele. Kui mõtleme Suurele Tõllule, kangastub meil ilmselt esimese asjana pruunides toonides, Jüri Arraku ainuomases stiilis maalitud tegelane. Karupoeg Puhh aga võib vastavalt meie vanusele ja kogemustele seostuda kas inglise kunstniku Ernest H. Shepardi suurepärase visandlikult joonistatud karu, Disney erkkollase multifilmikaru või siis hoopis Sojuzmultfilmist tuttava naljaka pruuni mõmmikuga, kellel käed ja jalad kehapalli küljest lahti käivad.

Sellest, et illustratsioonid vajutavad lapse hinge kustumatu jälje, annab tunnistust kasvõi tõdemus, et meie jaoks on kõige omasemad ja „õigemad“ ikka need pildid, millega oma lapsepõlveraamatutes kohtusime. Näiteks „Pipi Pikksukka“ on illustreerinud aegade jooksul mitmed kunstnikud, kuid ilmselt on kõikidele üle 30-aastastele armsaimad just Taani illustraatori Ingrid Vang Nymani loodud pildid. Kui paljud meist üldse teavad selle kunstniku nime?

Hea illustratsioon on hariv

Nii nagu head teksti lugedes paraneb lapse õigekiri, laineb sõnavara, areneb stiilitunnetus ning väljendusoskus, toimib hea illustratsiooni vaatamine varjatud kunstiharidusena, arendades visuaalset kirjaoskust (sealhulgas värvi- ja kompositsioonitaju) ning kasvatades ilumeelt ning head maitset. Raamatupiltide uurimine arendab fantaasiat ja emotsioone, avardab silmaringi ning rikastab mõtte- ja tundemaailma. 

„Lapse jaoks on visuaalne kultuur äärmiselt oluline, see aitab tal mõista ja tundma õppida maailma,“ ütleb Viive Noor ja lisab: „Teadlased on palju uurinud illustratsioonide olulisust lapse kasvamisel ja arengus – piltide tähtsust on võimatu üle hinnata. Juba mõnekuune imik on suuteline lihtsat pilti vaatama ja mõistma.“

Viive Noor räägib, et mitte nalja pärast on tekkinud vanniraamatuid ja muid isemoodi üllitisi, mis piiksuvad või prääksuvad ja pakuvad katsumiseks erisugust materjali. Sageli vaatavad kunstnikud niisugustele raamatutele ja nende tegijatele veidi ülevalt alla, aga ka sedasorti raamatud võivad olla kunstiliselt kõrgel tasemel ja pakkuda otsese õpetamise ja arendamise kõrval ka kultuurilist elamust.

Illustraator Olivia Lipartia peab raamatuillustratsioone oluliseks, sest lisaks kujutlusvõime ärgitamisele arendavad need ka lapse tähelepanuvõimet. „Mu 5-aastane tütar on väga detailitäpne. Kui loeme mõnd lugu, siis ajab ta pildil lausa sõrmega järge ning märkab loos kirjeldatu ja kunstniku kujutatu pisimatki erinevust. Sellest tekivad tihti huvitavad arutelud. Samas kui pilt ja tekst klapivad, on ta väga rahul,“ räägib ta. 

Lipartia lisab, et lasteraamatu pildid on juba sellepärast väga tähtsad, et panna laps juttu kuulama: „Lapsel on vaja enda pilk kuskile kinnitada, et paigal püsida, keskenduda ja mõttega loo juures olla. Just sellepärast on väikelaste raamatutes enamasti igal leheküljel teksti juures pilt. Ma ise otsisin lapsena raamatupiltides samuti pisidetaile, kunstniku näpuvääratusi või muud, mida esmapilgul ei märka, ja rõõmustasin, kui midagi erilist leidsin.“

Illustratsioon on ka hea abiline, rääkimaks lastega keerulistel teemadel. Pamela Samel toob välja: „Illustratsioon on imeline tööriist astumaks lapsega dialoogi. Avatud küsimuste abil saab laps ennast väljendada ja rääkida just sellest, kuidas tema pilti mõistab. Keeruliste, kuid oluliste teemade puhul, nagu näiteks seksuaalsus, surm ja suhted vanematega, on just pilt see, mis võib aidata lapsel kaasa rääkida, küsimusi esitada ja edaspidi ka julgemalt oma südameteemasid avada. See valmistab noort ette ennast väljendama ja julgelt oma arvamust avaldama.“

Marja-Liisa Platsi illustratsioon.

Esitage küsimusi!

„Kirjanduslike tekstide tõlgendamist ja raamatutegelaste hingeelu lahtimuukimist on meile õpetatud varakult. Pilt on jäänud sealjuures teisejärguliseks. Pilti pole meid õpetatud lugema nii nagu teksti,“ räägib Anneliis Lepp ja leiab, et on oluline esitada küsimusi. Samas lisab, et on palju küsimusi, millele ei saagi justkui ammendavat vastust anda.

Lepp toob näiteid: „Miks on nii, et mõne lasteraamatu illustratsioonidel on küll palju värve, aga need jätavad mind võrdlemisi ükskõikseks? Miks on nii, et kui ämblik näeb raamatus välja täpselt selline nagu mu aknanurgas kössitav ämblik, siis hakkab mul neid pilte vaadates igav? Miks on nii, et kui mõni kunstnik joonistab lohakalt ja kõverate joontega nagu väike laps, on need pildid just sellised, mis raamatuga ühes rütmis hingavad ja mulle meeldivad? Kui püüda üldse vastata, siis ütleksin, et see on tunnetuslik. Tunnetust on aga keeruline sõnastada ning veel raskem on mõista, mis see tunnetus üldse on ja kuidas tekib. Ütleksin, et see on segu haridusest ja kogemusest.“ 

Ta soovitab koos õpilastega uurida, milliseid värve on kunstnik kasutanud ning millist emotsiooni mõni konkreetne värv rõhutab. Kuidas on keskkonda  kujutatud ja mida see loole lisab? Kuidas peategelast on kujutatud, milline on tema kehahoiak, miimika. Kuidas on kõrvaltegelasi kujutatud ja milline on nende suhe peategelasega? Kas peategelase roll loo jooksul kuidagi teiseneb või muutub?

Illustraator Marja-Liisa Plats arutab lastele esinemas käies nendega, millist infot raamatu kaanepilt ja illustratsioonid annavad, milline raamatus olev lugu tõenäoliselt on, millised on tegelaste iseloomujooned ning millised sündmused leiavad aset. „Laiemalt võttes võiks see õpetada teadvustama, et ümbritsev keskkond ja infoväli on täis erisuguseid sõnumeid,“ ütleb Plats.

Olivia Lipartia soovitab, et laps võiks võrrelda tekstis ja pildil toimuvat ning tuua välja erinevusi ja sarnasusi. Samuti võiks suunata last fantaseerima – millise pildi ta ise loo juurde joonistaks, milliseid värve, tegelaskujusid ja detaile kujutaks. Suurematele lastele, kes maldavad lugu esialgu ka ilma pildita kuulata, võiks anda ülesande joonistada loo kohta pilt ja näidata neile alles hiljem, millised illustratsioonid kunstnik on joonistanud.

Sama ülesande pakub välja illustraator Kristi Kangilaski: „Kui lastele lugeda raamatust mingi lõik, tekib kõigi nende pähe erinev pilt. Kui ma ütlen vaid ühe lause: „Printsess ratsutab hobusel läbi metsa“, on kujutlus sellest kõikidel lastel erinev. Milline on mets? Milline on hobune? Mis värvi on printsessi kleit? Igal lapsel on oma nägemus. Kui sa illustreerid, siis sa ju valid sellest filmilindist, mis su silme ees jookseb, ühe kaadri.“

Kristi Kangilaski illustratsioon.  

Kardina taga

Illustraator on tihtipeale nagu ansambliliige, kes mängib kardina taga. Olivia Lipartia soovitab lugu lugema asudes nimetada nii kirjaniku kui kunstniku nime, et laps tajuks kahe autori olemasolu. 

Kristi Kangilaski meenutab: „Kui ma mõtlen oma lapsepõlvele, siis ma alati märkasin raamatus illustratsiooni, aga mul polnud aimugi, kes selle teinud on, sest täiskasvanud ei juhtinud sellele minu tähelepanu. Lasteraamatul on kaks autorit,“ lisab ta ja leiab, et nii nagu me tekstide puhul lastele nende autoreid teadvustame, võiks seda teha illustraatorite puhul. „Kui vaatame Astrid Lidgreni teost, siis me ei saa seda kuidagi vaadata ilma Ilon Wiklandi illustratsioonideta. Raamat on tervik.“

Tema sõnul võiks lastega ka arutada, kas ja kus on nad veel sama käekirjaga illustratsioone näinud. „Kui ma võtan raamatukogust oma lapsele raamatu, siis ma näitan talle, et näe, see kunstnik on joonistanud pildid ka teistesse raamatutesse. Et ta tunneks ära ja saaks aru, mis on illustraatori töö. Et illustraator ei ole seotud ainult ühe raamatu ja kirjanikuga, vaid töötab mitme kirjanikuga koos. Mõnel on väga ühtne käekiri, mõnel on iga raamat omamoodi. Minu meelest tasub õpetajal sellele tähelepanu juhtida täpselt samamoodi kui kirjatüki autorile,“ räägib Kangilaski.

Lapsed väärivad parimat

„Kõige esimene kunstiliik, millega laps kokku puutub, ongi pilt raamatus ja seepärast on ülimalt oluline, milliste piltidega raamatuid me lastele pakume,“ peab Viive Noortähtsaks. „Kui kirjandusega tegelemine ja keeleõpe on koolis enam-vähem heal tasemel ja sellega tegeletakse mitmes vanuseastmes, mille tulemusena on inimesed täiskasvanuna üldjuhul suutelised kirjandusteoseid adekvaatselt hindama ja head kirjandust keskpärasest eraldama, siis kunstivaldkonnas see kahjuks nii ei ole.“

Kunstiõpetus lõpeb tema sõnul varakult ja piirdub enamasti joonistamise ja maalimisega, mis on lapse arenguteel samuti äärmiselt olulised. Kui me ei paku lastele kõrgel kunstilisel tasemel lasteraamatuid ja peame visuaalset külge vähetähtsaks, siis saame täiskasvanud, kes jäävad ilma väga suurest osast kultuurist, sest nad ei suuda seda ei mõista ega nautida. Omamata ise selleks teadmisi ja arusaamist, ei oska nad seda edasi anda oma lastele ega õpilastele. 

„Inimese tee kunsti juurde algab lasteraamatust,“ nendib Noor. „Kui me pakume lastele kehvade ja oskamatult joonistatud piltidega raamatuid, siis ei tekigi neil arusaamist kunstist, nad ei mõista seda ega oska ka nautida.“ 

„Oluline on pakkuda lastele parimat,“ rõhutab Viive Noor. „Laps on vastuvõtlik ja õpivõimeline ja sellest, mida me talle pakume, sõltub suuresti tema areng ja ka see, kes temast tuleb suurena. Kas tark, mitmekülgsete huvidega inimene, kes suudab hinnata ja mõista kultuuri ka siis, kui see tema isiklikust maitsest erineb, või piiratud ja sallimatu, kelle maailm on üheülbaline, kelles puudub uudishimu ja kellele „kõik on niigi selge“.“ 

Ta lisab: „Muidugi on siin kunstiõppel ja lasteraamatute piltidel vaid üks osa, kuid see osa on kaugelt suurem, kui kiputakse arvama. Nii nagu pildiraamatust algab lapse tee kunsti juurde, algab sealt see ka kirjanduse juurde.“ 

Illustraator ja Eesti Lastekirjanduse Keskuse illustratsiooniringi juhendaja Kertu Sillaste soovitab õpetajatel otsida lastega arutlemiseks heade piltide ja toreda looga raamatuid. „Ennast piltide hindamisel ebakindlalt tundes võiks valiku tegemisel võtta abiks kasvõi kauneimateks raamatuteks valitute nimekirjad, need on alati päris mitmekesised,“ pakub ta välja. 

Lastekirjanik Liis Sein peab oluliseks, et illustratsioon lihtsalt ei jutustaks kirjaniku kirjutatud lugu ümber, vaid pakuks täiendavalt juurde midagi, mida lugeja saab avastada, kogeda. Õpetajatele ja lastevanematele on tal samuti soovitus: „Kui raamatupoes või raamatukogus läheb raamatuid vaadates silme eest kirjuks, siis hea kokkuvõtte saab ka siis, kui vaadata kauneimate lasteraamatute ja heade lasteraamatute nimekirju.“


Eesti kauneimad lasteraamatud

Veebruarikuu alguses kuulutati välja 2022. aasta 25 kauneimat raamatut ning viis kauneimat lasteraamatut. Konkursil osalesid Eesti kirjastajate välja antud, Eesti kunstnike kujundatud ja illustreeritud ning Eestis trükitud väljaanded. Žüriid hindasid raamatute terviklikkust, disaini, küljendust, tüpograafiat, illustratsioone ja teostust. 

25 kauneima raamatu hulgas oli ka kolm lasteraamatut:

  • „Lahedad loomad“. Kirjutanud Anne Velli, illustreerinud Karel Korp.
  • „Kommikoletis“. Kirjutanud Juhan Voolaid, illustreerinud Marja-Liisa Plats.
  • „Vennad ja Liise“. Kirjutanud Viiu-Marie Fürstenberg, illustreerinud Anne Pikkov.

2022. a viis kauneimat lasteraamatut valiti välja 43 kandidaadi seast. 

  • „Rongisõit“. Kirjutanud Ellen Niit, illustreerinud Regina Lukk-Toompere.  
  • „Kuldse sõnnikumardika saladus“. Kirjutanud Helen Käit, illustreerinud Sirly Oder.
  • „Pisike puu“. Koostanud Ülle Väljataga ja Jaanika Palm, illustreerinud Anu Kalm.
  • „Emil, Sass ja kivimutukad“. Kirjutanud ja illustreerinud Tiiu Kitsik. 
  • „Kullakallis kass“. Kirjutanud Ilmar Tomusk, illustreerinud Catherine Zarip.

  • Lastekirjanduse keskuse eripreemia sai Regina Lukk-Toompere illustreeritud ja kujundatud „Rongisõit“, mille on kirjutanud Ellen Niit.
  • Viie kauneima lasteraamatu konkursi žürii eripreemia pälvis Marju Tammiku illustreeritud ja Tuuli Aule kujundatud „Sohvi tähed“, mille on kirjutanud Sohvi Jürgen ja Madis Jürgen. 
  • Žürii eripreemia uuele tulijale sai Pamela Sameli illustreeritud, Endla Tootsi kujundatud ning Tiiu Kitsiku kirjutatud raamat „Kes seal on?“. 
  • Eesti Kujundusgraafikute Liidu eripreemia läks aga raamatule „Hea tunne“, mille on illustreerinud ja kirjutanud Kristi Kangilaski ning kujundanud Endla Toots.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!